Ametnike sõnul paigutab Eesti vägesid püsivalt lähemale Venemaa piirile ja hangib relvastust, mis võimaldaks tabada sihtmärke sügaval naaberriigi territooriumil, valmistudes samal ajal – kui NATO eesliiniriik – võimalikuks Venemaa agressiooniks väljaspool Ukrainat.
Eesti sõjaväe- ja luurejuhid ei usu, et Moskva sooviks täiemahulist sõda NATO-ga (vähemalt mitte lähima kahe aasta jooksul), kuid nad on veendunud, et nende agressiivne naaber valmistub võimalikuks tulevaseks konfliktiks väikese Balti riigiga.
Ametnikud kardavad Kremli oportunistlikku riski võtmist – näiteks väiksemat sissetungi, mille eesmärk oleks proovile panna NATO kollektiivkaitse põhimõte –, ning nendivad, et ei nemad ise ega NATO suuda sellist stsenaariumi praegu usutavalt heidutada.
See on ajendanud riiki, millel puudub oma õhuvägi ja mis sõltub õhuruumi kaitsmisel NATO-st, liikuma „aktiivkaitse” strateegia suunas.
„Peame alustama piirilt ja võitma juba esimestes lahingutes,” ütles kolonel Tarmo Kundla, Eesti peamise lahinguüksuse – 1. jalaväebrigaadi – ülem.
Uue strateegia raames viiakse tema üksus alaliselt Tapalt üle Jõhvi, mis asub vaid 50 km kaugusel Venemaa piirist; sinna rajatakse sõdurite majutamiseks ulatuslikke uusi objekte.
„Heidutus ei toimi,” ütles Eesti sõjaväeluure kõrge ametnik. „Meie kõigi jaoks Balti riikides on kriitiline periood sellega tegelemiseks järgmised üks kuni neli aastat.”
Eesti Kaitseministeerium teatas: „Usutav heidutus eeldab, et muudame agressiooni meie vastu mõeldamatuks. Meie eesmärk on selge: hoida vaenlane ja sõjapurustused Eesti territooriumist eemal.”
Venemaa riigimeedia kujutab Eestit järjepidevalt vaenuliku ja „russofoobse” riigina, mille eesmärk on tõmmata Moskva otsesesse vastasseisu NATO-ga. Kreml on Eestit ähvardanud – sealhulgas tuumalõhkepeadega –, kui riik peaks kunagi oma territooriumil NATO tuumarelvi lubama.
Eesti valitsus lisas mais oma riiklikku julgeolekustrateegiasse mõiste „aktiivne kaitse”. Sellest ajast peale on riigi väike ja kõrgelt väljaõpetatud kaitsevägi alustanud vaikset, kuid radikaalset ümberkorraldust.
Eesti peamisest sõjaväebaasist Tapal viiakse eliitüksusi praegu püsivalt üle positsioonidele, mis asuvad kaugemal idas, lähemal Venemaa piirile.
Lisaks uuele baasile Jõhvis rajatakse baasi ka Narva linna; see on mõeldud 200 sõduri alaliseks majutamiseks ning kriisiolukorras on seal ruumi veel 800 sõdurile.
Samal ajal kui Eesti suurendab kaitsekulutusi – ametlike andmete kohaselt on need tänavu kasvanud 42 protsenti, ulatudes 2,4 miljardi euroni ehk 5,4 protsendini SKP-st –, muudab riik ka hangitava relvastuse tüüpi. Viimase aasta jooksul on Eesti sõlminud lepingud üheksa USA päritolu mitmikraketiheitja (MLRS) süsteemi HIMARS – sealhulgas kuni 300-kilomeetrise laskekaugusega ballistiliste rakettide M57 – ning üheksa sarnase laskekaugusega Lõuna-Korea mitmikraketiheitja Chunmoo hankimiseks.
Üks Tapal teeniv kõrgem ohvitser juhtis tähelepanu sellele, et Peterburi asub 260 kilomeetri kaugusel.
„Me olemas kõike muutmas,” ütles Eesti kaitseministeeriumi sõjalise poliitika ametnik. „Tegelikkus on see, et [Eesti kaitseplaneerimine] on püsinud muutumatuna viimased kümme aastat. Kuid Venemaa plaanib juba oma vägede kahekordistamist meie piiri taga.”
Kümnendi jooksul pärast Venemaa sissetungi Krimmi 2014. aastal töötasid Eesti sõjalised planeerijad välja kaitsedoktriini, mida kujundasid riigi ajalugu ja geograafia.
Selle lähenemisviisi kohaselt oleks Venemaa sissetungi korral riigi ajateenijatest koosnevad väed kiiresti mobiliseeritud ning pidanud väga taktikalist, kuid peaaegu sissisõja stiilis kaitset, kasutades oma sügavaid teadmisi soisest ja metsasest maastikust, et Vene vägesid kurnata ja neile suuri kaotusi tekitada, kuni NATO abiväed kohale jõuavad.
Kuid jälgides Venemaa tegevust Ukrainas, jõudsid Eesti sõjaväejuhid järeldusele, et selline plaan ei toimi. Nende hinnangul ei hooli Kreml inimkaotustest.
Samuti täheldas Eesti, et kui Vene sõjavägi on mingi ala hõivanud, ei loobu ta sellest, vaid võitleb territooriumi hoidmise eest ka siis, kui kõik sellel olev on hävitatud. Vaid 1,3 miljoni elaniku ja 45 000 ruutkilomeetri suuruse riigi jaoks oli see murettekitav järeldus. Kuigi Eestil on väljaõppe saanud reservvägi suurusega kuni 230 000 inimest – mis moodustab peaaegu viiendiku riigi elanikkonnast –, koosnevad alalised kaitsejõud vaid 4200 tegevväelasest.
Sõja- või sõjaeelses olukorras võimaldavad riigi kaitseplaanid seda väekontingenti suurendada 39 500 kõrges valmiduses reservväelase võrra; igaüks neist suundub mõne tunni jooksul konkreetsesse üksusesse, mille koosseisus on nad lahinguõpetust saanud. Lisaks on valmisolekus veel 40 000 väljaõppe saanud reservväelast, kellele pole konkreetset üksust määratud.
Seega on riigi doktriini muutmine nii, et vältida mis tahes territooriumi kaotust, väljakutse – eriti arvestades Eesti sõjaväeluure hinnangut, mille kohaselt püüab Venemaa mis tahes agressiooniakti korral säilitada üllatusmomenti.
Eesti plaanib nüüd võidelda iga territooriumitüki eest alates piirist ning anda Venemaale tugevaid lööke sadu kilomeetreid rindejoonest tagapool juba sissetungi esimesest päevast alates.
„Sõjaliselt on see väga nõudlik,” ütles Kundla. „Me ei saa vastast suunata [taganedes või neid taktikaliselt teatud olukordadesse meelitades]. Me peame oma kaitseliinid rajama juba täna. See on eesliinikaitse.”
Eesti sõjaväeluure kardab eelkõige mingit laadi piiratud ulatusega rünnakut piiriäärsele sihtmärgile – täpsemalt väikesele, peamiselt venekeelsele Narva linnale. Narva vallutamisel oleks vähe mõtet, kui eesmärgiks oleks täiemahuline sissetung Eestisse, kuid ametnike sõnul võiks see toimida provokatiivse katsena proovile panna NATO otsusekindlust ja lõhestada allianssi.
„Meid ja meie liitlasi tabaks teatud üllatus,” ütles Kundla.
Sellise stsenaariumi korral oleks Venemaa eesmärk seada kahtluse alla NATO liitlaste valmisolek Eestile appi tulla, esitades oma rünnaku kui juba sündinud fakti.
Eesti loodab, et NATO liitlased mängivad samuti võtmerolli riigi uues kaitsehoiakus, aidates sellist rünnakut heidutada. Ühendkuningriik on juba lubanud suurendada oma sõjaväekontingenti riigis 800-lt 1200 sõdurile järgmise aasta aprilliks.
Kui Ühendkuningriigi väed harjutasid koos eestlastega tänavusel õppusel „Kevadtorm”, tõid nad kaasa midagi uut, nagu ütlesid Ühendkuningriigi sõjaväeametnikud FT-le: ühesuunalise toimega droonid Nyan. Need kamikaze-droonid on mõeldud süvalöökide andmiseks ja lahingutsoonidest väljalaskmiseks.
Sarnaselt mitmikraketiheitjate süsteemidega (MLRS) on ka Nyan-droonide tegevusraadius 300 km. See tähendab, et enamik Venemaa suurimaid piirkondlikke sõjaväebaase ja Peterburi linn jäävad löögiulatusse.
Vaatamata kasvavale murele Venemaa agressiooni pärast Euroopas – eriti Kremli „hübriidse” sabotaažikampaania pärast – usub Eesti julgeolekuringkond endiselt, et neil on aega kohaneda ja naabrit heidutada.
Siiski valitseb suur ebakindlus: Ukraina. Seni, kuni sõda kestab, on Venemaa sõjavägi seotud. Kui aga kujuneb välja relvarahu või rahuplaan, kardavad NATO ametnikud, et Balti riike ähvardav oht muutub palju tõsisemaks. Seejärel võidakse piirile ümber paigutada kümneid tuhandeid lahingukogemusega Vene sõdureid. Ühtlasi töötab Venemaal täisvõimsusel tohutu kaitsetööstusmasinavärk.
„Me kartsime sõda [Ukrainas],” ütles üks Eesti luure kõrgem ametnik. „Nüüd kardame me sõja lõppu.”
