Ameeriklased ei mõistnud riiki, kui nad sinna 2003. aastal sisse tungisid. Juba algusest peale oli märke eesootavatest probleemidest, kirjutab New York Timesi naiskorrespondent pärast seda, kui USA väed riigist välja tõmmati.

Ajakirjanik kirjutab, et saabus Iraaki paar nädalat pärast USA armeed. See juhtus vaid mõni päev pärast seda, kui rahvahulk – kelle seas olid ka USA merejalaväelased – oli Bagdadis kukutanud Iraagi diktaatori Saddam Husseini kuju. See oli 2003. aasta aprillis.

Ta oli oma perele kinnitanud, et jääb sinna ehk nädalaks. Ta töötas toona väljaande Los Angeles Times korrespondendina ja mäletab, kuidas ütles lähedastele, et tahab lihtsalt „olukorraga tutvuda ja ringi vaadata”. See võttis aga oodatust kauem aega.

Algusest peale ei mõistnud Ameerika Ühendriigid riiki, kuhu nad tormiliselt sisenesid. Kahekümne kolme aasta möödudes, mil viimased väeosad sealt lahkuvad, ei mõista nad seda tõenäoliselt ikka veel. Ta teab, et ka tema ise ei suuda seda endiselt täielikult mõista.

Lõpuks oli Iraaki jäänud nii vähe USA sõjaväelasi, et kui viimased neist eile kolmapäeval ametlikult lahkusid, ei avaldanud see iraaklaste igapäevaelule kuigi suurt mõju. hoopis teistsugune oli olukord aga siis, kui esimesed Ameerika väed 20. märtsil 2003. aastal kohale saabusid.

Sissetungi alguspäevil, mil kukutati vihatud türann, oli õhus tunda nii palju võimalusi, et hoiatavaid märke oli lihtne tähelepanuta jätta.

Ületades piiri ja sõites läbi riigi lääneosa kõrbe kollaka ning lageda võsastiku, möödus ta Ameerika rünnakutes tabatud ja söestunud Iraagi sõjaväesõidukitest. Silmapiiril võis näha hiljutistest rünnakutest õhku tõusvat suitsu. Ja kõikjal hõljus põleva kummi lõhn.

Kogu selle purustuste keskel mõtiskles ta: millist vastuvõttu võis ameeriklane oodata?

Kui jõudis pealinna Bagdadi, polnud poodides peaaegu midagi süüa – vaid aegunud Cadbury iirised ja tuunikalakonservid, mida näisid ostvat vaid välismaalased. Tänavatel valitses pingeline ja valvas õhkkond. Ometi ei tundnud iraaklased sissetungijate – isegi Humvee-dega liikujate – ees niivõrd hirmu, kuivõrd huvi.

Ma ei taha väita, et ameeriklasi oleks tervitatud lilledega – rääkimata „vabastajatena”, nagu Ameerika asepresident oli ennustanud. Kuid iraaklased, keda neil alguspäevil kohtasin, tundsid huvi selle vastu, et said viimaks aimu tulevikust, mida ei määratlenud enam Husseini režiimi jõhkrus ja piirangud. Ja just ameeriklased olid aidanud selle muutuse tuua, märgib ta.

Kuid Ameerika sissetungi põhjus ja sellele järgnenud okupatsiooni põhjendus näisid olevat kui liikuv märklaud.

Alguses põhjendas Bushi administratsioon seda väitega – mis hiljem ümber lükati –, et Husseini valitsus arendab keemiarelvi.

Ent sõjaväelased ja poliitikakujundajad, kes olid asunud elama nn Rohelise tsooni paleedesse, leidsid sõjale uued põhjendused: asi polnud enam selles, et Hussein kujutas endast ohtu inimkonnale või oli jõhker diktaator. Nüüd väideti, et Ameerika Ühendriigid ja nende moodustatud sõjaline koalitsioon on kohal selleks, et tuua Iraaki demokraatia. Või nagu sõnastas selle president George W. Bush: „et aidata Iraagi rahval rajada kestev demokraatia Lähis-Ida südamesse.”

See pani aluse praktikale, kus USA jätkuvat kohalolekut riigis põhjendati üha uuel moel või muudeti põhjendusi sootuks. Selle käigus tegi USA juhitud koalitsioon ühe katastroofilise vea teise järel – ja seda juba peaaegu esimestest nädalatest pärast sissetungi.

Üks hetk on eriti meeldejääv. Meenub selgelt tsiviiladministratsiooni juhi Paul Bremeri korraldus Iraagi armee laiali saata. „Kas te mõtlete kogu armee laialisaatmist?” küsis ajakirjanik sõjaväe pressiesindajalt.

Ta lubas asja uurida ja vastata. Iraagi relvajõududesse kuulus ligikaudu 400 000 sõjaväelast.

Šokeeritud, nõutud ja üha vihasemad vallandatud Iraagi sõdurid hakkasid igal hommikul Rohelise tsooni väravate juurde kogunema. Kui küsiti, mida nad arvavad laialisaatmiskorraldusest, kehitasid mõned õlgu ja läksid minema. Teistel oli aga Washingtonile sõnum.

„Öelge oma presidendile, et me olime sunnitud Saddami eest võitlema,” ütles üks neist. „Meil on hea meel, et ta on läinud.”

Teine, Iraagi ja Iraani vahelise kaheksa-aastase sõja veteran, ütles, et on 51-aastane ega tule ilma pensionita toime. „Mul on viis last,” sõnas ta. „Mu poeg kaotas jala. Töötan koristajana. Olen uue töö leidmiseks liiga vana.”

Oli ka veel selgemaid märke eesootavatest probleemidest.

Üks pikas tumehallis dishdasha-rüüs mees – tema nägu on siiani silme ees – küsis tõlgilt, kust ajakirjanik pärit on. Kui ta kuulis vastust „USA”, tõmbus ta nägu vastikusest krampi ja ta sülitas ajakirjanikule peale.

Osa sellest sattus kingale. Ajakirjanik jäi seda vahtima, teadmata, kas peaks selle ära pühkima. Millise sõnumi see annab? Kas võiks jääda mulje, nagu ta eirab tema öeldut?

Ajakirjanik mõtles, kas keegi tõesti ei näinud kasvavat lõhet ühelt poolt iraaklaste lootuste vahel tuleviku suhtes – ajast pärast Husseini – ja teiselt poolt selle vahel, mida Ameerika Ühendriigid tegelikult pakkusid.

Jah, paljudel iraaklastel olid ebarealistlikud ootused. Nad tahtsid, et Ameerika muudaks nende riigi üleöö Lähis-Ida versiooniks sellest säravast ja idealiseeritud Ameerika maailmast, mida nad tundsid tänu piraatfilmidele – neile, mida nad olid Husseini ajal salaja vaadanud.

Kuid milleks paljud teised iraaklased valmis polnud, oli ameeriklaste hoolimatus nende elu majandusliku tegelikkuse suhtes. Nad polnud valmis selleks, et ameeriklased ei mõistnud: kui inimeselt võetakse töö, võetakse temalt sageli ka võime igapäevaeluga toime tulla, tema väärikus, koht kogukonnas ja perekond.

Alles palju hiljem seostas ajakirjanik mehe, kes tema peale sülitas, raevu tundega, et teda on alandatud. Ta nägi, et ohtlik dünaamika oli juba käivitunud.

Kiiresti kasvav ja üha vihasem sunniitide vastupanuliikumine muutus USA okupatsioonivägede vastu võideldes nutikamaks ja tehniliselt osavamaks. Mässulised korraldasid plahvatusi USA kontrollpunktide ja sõjaväesõidukite vastu ning paigaldasid üha keerukamaid teeäärseid lõhkekehi.

See muutis USA sõdurid – kellest paljud polnud neile usaldatud keeruliseks missiooniks valmis – närvilisemaks. USA sõdurid avasid kontrollpunktide läheduses tule kihutavate autode pihta, arvates, et need kujutavad ohtu, kuigi tegelikult võisid sõidukites viibida vaid turvalisse paika pürgivad pered. Mõned sõdurid panid toime inimõiguste rikkumisi, sealhulgas seksuaalset vägivalda ja piinamist Abu Ghraibi vanglas ning tsiviilisikute tapmist Hadithas.

See mitte ainult ei õhutanud mässuliste tegevust, vaid aitas luua aluse ka terrorirühmituse Islamiriik eelkäijale.

Kui USA kukutas Husseini, tekkis lisaks poliitilisele vaakumile – armee laialisaatmise tõttu – ka julgeolekuvaakum. USA põlisvaenlane Iraan asus süstemaatiliselt toetama šiiitidest poliitikuid, kellega jagati ühiseid huve. Nüüd, 23 aastat hiljem, on Iraani liitlased kanda kinnitanud paljudes Iraagi riigiasutustes ning Iraanile lähedased poliitikud on tõusnud võimukujundajateks.

Tekkiva usulahkudevahelise lõhe piirjooned olid selgelt nähtavad juba üsna pea pärast Husseini kukutamist. Samuti terendas oht, et nii sunniitide kui ka šiiitide seas süveneb fundamentalism.

Umbes kolm nädalat pärast ajakirjaniku saabumist said Iraagi šiiidid enam kui kümne aasta jooksul esimest korda vabalt tähistada üht moslemite aasta pühimat päeva – Ašurat. Tuhanded inimesed – nii vanad kui noored, mõned neist ratastoolis – rändasid päevade viisi kodudest välja, et jõuda Lõuna-Iraagis asuvasse Karbalasse ning selle rikkalikult kaunistatud pühapaikade ja kõrguvate kullatud minarettide juurde.

Ta ei olnud valmis palverännaku usuliseks intensiivsuseks. Naised kandsid pikki musti abayasid ja tihedalt ümber näo seotud musti loore. Meestel olid käes palvehelmed.

Ühe pühamu lähedal märkmeid tehes ei mõistnud ta alguses, et kuuldav hõikumine läheneb – ja on suunatud just talle. Rühm vaimulikke liikus ähvardavalt tema suunas ja ümber hakkas kogunema teisi palverändureid.

Mida ta oli teinud?

Ta otsis pilguga oma tõlki, kuid teda polnud kusagil näha. Samal ajal kui mehed rusikaid viibutasid, tundis ta tugevat haaret oma õlavarrel. See oli abayat kandev naine. Ta noogutas meestele ja tõmbas ajakirjaniku eemale.

Peagi selgus, milles eksimus seisnes.

Naine viis ajakirjaniku väikese naisterühma juurde, kes istusid koos lastega tekil; nende ees olid väikesed kausid rosinate ja pähklitega. Nad viitasid ajakirjaniku pearätile, mille oli pähe sättinud Afganistanis õpitud moel. Seejärel sikutas üks neist välja turritava juuksesalgu, mis oli nähtavale pääsenud.

Naiste ilmes polnud küll hukkamõistu, kuid oli selge, kui tõsiselt nad olukorda võtsid. Nad tegelesid pool tundi ajakirjaniku pearäti ümberseadmisega, kinnitades seda nii, et mitte ükski juuksekarv ei saaks enam välja pääseda.

Kui nad olid lõpetanud, pistis üks käe taskusse ja võttis välja väikese peegli, et oma kätetööd näidata. Seejärel üks neist naeratas ja ulatas ajakirjanikule tema märkmiku tagasi.