Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi pidas Helsingis toimunud Helsingi julgeolekufoorumil (HSF) peaettekande. Ta hoiatas uskumast, et Venemaa presidendi Vladimir Putiniga on võimalik saavutada mingisugune kompromiss.
Zelenski hinnangul paljastas Putin – taas kord – oma sõjalised eesmärgid, esinedes Moskvas Valdai klubis. Putin igatses taga juhtrolli, mis Nõukogude Liidul kunagi oli, vahendab Iltalehti.
„Seetõttu on tema eesmärk ilmselge: tuua kõik tagasi, taastada Nõukogude Liit. Tema eesmärk ei ole seega ei Ida-Ukraina ega Donetsk. Tema eesmärk on okupeerida kogu meie riik,” ütles Zelenski.
Seda hinnangut toetavad arvukad Lääne luureteenistuste analüüsid ja eelkõige nõudmised, mille Venemaa esitas Soomele ja teistele Euroopa demokraatlikele riikidele 2021. aasta detsembris.
Kui keegi veel Venemaad usaldab, peaks ta lugema Venemaa välisministeeriumi poolt 17. detsembril 2021 avaldatud uue Euroopa julgeolekukorra lepingu eelnõu. Kreml rõhutab korduvalt, et tema väljendatud eesmärgid on jäänud muutumatuks.
Oma lepinguprojekti 6. artiklis esitas Venemaa Soome suhtes otsese nõudmise: „Kõik Põhja-Atlandi alliansi liikmesriigid kohustuvad hoiduma NATO laienemisest.” Seega püüdis Venemaa keelata Soomel NATO-ga liituda.
7. artikkel oleks keelanud NATO liikmesriikidel igasuguse sõjalise tegevuse Ukrainas ja teistes naaberriikides, mis ei kuulu allianssi.
Samavõrd murettekitav oli 4. artikkel. Selles nõuti, et NATO viiks kõik oma väed ja relvastuse välja riikidest, mis olid alliansiga liitunud pärast 1997. aastat.
Kui Kremli koostatud „leping” ellu viidaks, kujutaks see endast 21. sajandi Molotovi-Ribbentropi pakti, jättes ukrainlased, soomlased, eestlased, lätlased, leedulased ja poolakad Venemaa meelevalla alla – või sundides neid venelaste vastu üksi võitlema.
HSF-il rääkis Zelenski avameelselt olukorra tegelikust seisust. „Kahtlemata on tegemist Nõukogude või Vene mõju taastamise ja selle viimisega endise Nõukogude mõjusfääri tasemele. Sisuliselt on küsimus Kasahstani okupeerimises. Ta on heitnud pika varju Valgevenele, kuid olen kindel, et ta tahab seda kõike tagasi. Seetõttu mõjutavad need väljakutsed ja tagajärjed Balti riike ning riike, mis jagavad temaga [Putiniga] piiri,” rõhutas Zelenski.
Oma ametiaja alguses väljendas president Alexander Stubb avalikult lootust, et Ukrainas võib õnnestuda kokku leppida vähemalt relvarahus. Stubb rääkis võimaluste aknast. Selline optimism on Stubbi avalikest väljaütlemistest vahepeal kadunud. „Ma ei tea, millal see sõda lõpeb,” ütles Stubb nüüd.
Stubb on teinud kõik endast oleneva, et leida diplomaatiline lahendus, kuid ta pole kaugeltki naiivne. Oma raamatus Vallan kolmio (Võimu kolmnurk) analüüsib ta olukorda ja jõuab järeldusele, et sõda on Putini jaoks liiga suur, et seda kaotada.
Viimastel päevadel on ilmunud teateid, mis viitavad sellele, et Venemaa sõjavägi üritab hävitada eluks vajalikke tingimusi Ukraina suurlinnades Kiievis ja Harkivis.
Venelased kavatsevad purustada linnade energiainfrastruktuuri, veevarustussüsteemid ja transpordivõrgud. Selle sünge eesmärgi saavutamiseks on Venemaa suurendanud ballistiliste rakettide tootmist ja arendanud reaktiivmootoriga droone, mis on mõeldud elektriliinide ründamiseks.
Igapäevased pommitamised on suunatud ka haiglatele, elamutele, kauplustele ja haridusasutustele.
Eelmisel nädalal Helsingis HSF-il ja Tallinnas toimunud konverentsil olnud ukrainlased kinnitavad, et igapäevaelu Ukrainas muutub võimatuks.
Oleme seega tunnistajaks sõjakuriteole, millele pole võrdset 21. sajandi Euroopa – või õigupoolest isegi 20. sajandi teise poole – ajaloos. Selle sõjakuriteo ulatust on raske hoomata.
Välis- ja julgeolekupoliitilised allikad on edastanud Iltalehtile teavet Venemaa poolt sõja ajal Ukraina vastu suunatud pommitamiste kohta.
Kõrgetasemelise sõjalise hinnangu kohaselt on Vene väed alates 2022. aasta veebruarist tulistanud Ukraina pihta üle 3000 ballistilise raketi, ligikaudu 7000 tiibraketti ja umbes 130 000 liugpommi. Viimaseid on kasutatud rindejoone lähedal asuvate sadade linnade ja külade maatasa tegemiseks.
Ükski riik ei suuda sellise ulatusega rünnakule lõputult vastu pidada. Zelenski hääles on tunda mõistetavat meeleheidet.
„Diktaatoritega läbirääkimiste pidamine ei toimi, sest eesmärk on alati leida kompromiss, kuid diktaator on alati tugevamas positsioonis kui ohver. Meie oleme ohver,” ütles Zelenski, kutsudes üles kiiremale abile. Allaandmine ei ole ukrainlaste jaoks valik, kuna see tähendaks rahvuse hävitamist.
Putin vihjab valmisolekule läbirääkimisteks. See retoorika on ilmselgete eesmärkidega propaganda. Esiteks püüab ta veenda eurooplasi vähendama toetust Ukrainale, kiirendades seeläbi Venemaa pealetungi.
Samal ajal levitab ta mujal maailmas asuvatele meediakanalitele avaldusi, mis näivad neutraalsed; faktidega mitte kursis olevatele inimestele võivad need avaldused jätta mulje, nagu oleks sõda vaid kahe poole – kel mõlemal on teatav õigustus – vaheline vaidlus erimeelsuste lahendamiseks. See on muidugi vale, kuid see toimib Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas – ning teatud määral ka Põhja-Ameerikas ja isegi Euroopas.
Kui Putin väidab, et Venemaal pole kavatsust NATO-t rünnata, tasub meenutada 2021. aasta detsembri lepinguprojekti ja Kremli retoorikat enne 2022. aasta veebruari.
Venemaa propaganda tembeldas Lääne hoiatused Ukraina-vastase täiemahulise sissetungi kohta pelgaks fantaasiaks. Samas, kui Putin on varem midagi avalikult eitanud, on see tegelikult tähendanud, et ta valmistub just seda tegema.
Ja kui Venemaa peaks pärast Ukraina okupeerimist ründama NATO idatiiva riike, võiksid Putin või tema järeltulija ikkagi väita, et Venemaa ei ründa tehnilises mõttes NATO-t – seda seetõttu, et Kreml tunnustab vaid selle NATO territooriumi suveräänsust, mis eksisteeris külma sõja ajal, mil allianss vastandus Nõukogude Liidule.
Euroopa seisab silmitsi karmi reaalsusega. Tuleb langetada otsus, kus Putini armee sõjaliselt alistada.
Kui see lüüasaamine peab toimuma Ukrainas, vajavad ukrainlased kiiresti rohkem sõjalist toetust: Patrioti õhutõrjerakette, ballistilisi rakette, kaugmaa-täppisrelvi (nagu ATACMS) ning – lõpuks – õhutoetust ja lisavägesid NATO riikidelt.
Venemaa saab tehnoloogiat Hiinalt ja vägesid Põhja-Korealt.
Ilmnemas on ebamugav tõde – millest enamasti vaikitakse –, et ukrainlasi ei päästeta, kui Euroopa demokraatiad ei sekku otsesemalt Ukraina kaitsmisesse. Seda tõdemust on viimastel nädalatel arutatud paljude välis- ja julgeolekupoliitika ekspertide seas. Peaaegu kõik peavad seda reaalsuseks.
Kuigi Venemaa igakuised inimkaotused ulatuvad 30 000 – 40 000 sõdurini, ei ole sellel hinnanguliselt mingit mõju Kremli otsustusprotsessile.
Meenub analüüs, mille on esitanud mõtleja, kes on kantud Kremli „musta nimekirja”.
„Sellel mehel on seljataga ukrainlaste, süürlaste, grusiinide ja tšetšeenide tapmine. Venemaa ametlikud dokumendid ja Putini enda kõned näitavad ja aimavad ette tema eesmärki: Vene impeeriumi taastamist. See tähendab, et Venemaa soovib haarata kontrolli Ida-Euroopa üle,” hindas Garri Kasparov.
Hiljutiste meediateadete kohaselt plaanivad Venemaa luureteenistused Kasparovi mõrvamist. Paguluses elav Kasparov sõnastab putinistide eesmärgid – ja vahendid nende peatamiseks – sellise täpsusega, mis on Kremlile äärmiselt ebamugav.
„Ma kutsun üles realismile. Peame vaatama, mida Putin on teinud ja millised on tema plaanid. Kogu Venemaa riigi ressurss ja võimekus on suunatud sõjale. Pole ühtegi viidet – mitte ainsatki märki –, mis viitaks sellele, et Putin kavatseb taganeda,” märkis Kasparov.
Kasparovi sõnul peatab putinistid vaid lüüasaamine. „Peame aitama Ukrainal muuta sõda Venemaa jaoks võitmatuks ja tekitama Venemaale maksimaalseid kaotusi. Teame Venemaa ajaloost, et kaotatud sõjad viivad alati revolutsioonideni. Just selles peitub meie võimalus,” hindas ta. Kui me ei soovi putinistidele Ukrainas piiri panna – ja me ei tundu olevat selleks siiralt valmis, kuna hirmud hoiavad meid tagasi –, on viimane aeg tõstatada põhimõtteline küsimus.
Millises riigis saab olema Vene armee sõjalise lüüasaamise, kui mitte Ukrainas? Kas see juhtub Moldovas? Ebatõenäoline, kui seda ei tehta Ukrainas. Aga Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Poola piiridel?
Nende küsimuste tõstatamine ei tähenda – teadmiseks Venemaa propagandale –, et ükski Euroopa demokraatia, alustades Ukrainast, sooviks sõda.
Ajalugu ei kordu, kuid 2026. aasta sügise õhkkond, sündmused ja – mis kõige tähtsam – faktid meenutavad tundeid, mida kogesid inimesed aastatel 1936–1939. Mõtlevad eurooplased mõistsid, mida nad pealt näevad, kuid olid jõuetud takistama selle toimumist, mida nad kõige enam kartsid.
Putinismi õudusunenägu ei kao diplomaatia abil ega ka siis, kui sellele selg pöörata ja silmad kinni pigistada.
Teod, teod ja veel kord teod – just seda on praegu vaja. Lootust annab asjaolu, et Saksamaa kantsler Friedrich Merz sõitis pühapäeval Kiievisse, hoolimata Venemaa ähvardustest korraldada pommirünnakuid.
Kuigi Merz seisab kodumaal silmitsi terava kriitikaga, näib tal olevat sellistel äärmuslikel aegadel nõutavat kindlameelsust ja otsustavust. Lõppude lõpuks ei olnud ka Briti peaminister Winston Churchill omal ajal oma kodumaal prohvetiks, kuid ta tõusis demokraatlike riikide vankumatu meelekindluse juhiks.
