Venemaa sissetungi ajal evakueeriti tuhanded riiklikul ülalpidamisel olevad lapsed. Kiiev soovib neid tagasi, kuid paljud neist keelduvad.

Kui 15-aastane Denõs saabus 2022. aasta märtsis oma uude koju Itaalia Alpide väikeses külas, tundis ta koduigatsust ja oli segaduses. Ta oli pandud ööbussile ja evakueeritud koos enam kui saja teise lapsega oma lastekodust Ida-Ukrainas asuvas Berdjanskis – piirkonnas, mis oli üks esimesi, kuhu Vene väed sisse tungisid, vahendab Guardian.

„Ukraina oli kõik, mida ma tundsin,” ütleb Denõs. „Ma polnud sealt kogu oma elu jooksul lahkunud.”

Kuid pärast kooli minemist, sõprade leidmist ja Itaalia eluga kohanemist ei tahtnud Denõs enam koju naasta. „Hakkasin mõistma, et on olemas teistsugune eluviis,” ütleb ta. „Selline, mis ei hõlma õhurünnakuid ega vaesust ning mis võib pakkuda mulle paremaid võimalusi tulevikuks.”

Tuhanded Ukraina sotsiaalsed orvud – lapsed, kellest vanemad olid loobunud või kes olid ära võetud vanematelt, keda peeti nende eest hoolitsemisel võimetuks – evakueeriti pärast Venemaa 2022. aasta sissetungi välismaale. Ümberpaigutamine pidi olema ajutine, kuid isegi pärast olukorra stabiliseerumist osades Ukraina piirkondades keeldusid paljud neist naasmast, nagu ka Denõs.

Ukraina ametnikud on enamiku lastest kodumaale tagasi toonud, kuid üle 1500 lapse viibib endiselt mujal Euroopas. Mõnesid – nagu Denõs – on aidanud Itaalia kohtud, kuna nende Itaalias elavad kasuvanemad eirasid Kiievi korraldust lapsed tagasi saata, viidates murele laste heaolu pärast sõjast räsitud riigis, kus sotsiaalhoolekanne ja avalik infrastruktuur on tugevalt kannatada saanud.

Ukraina jaoks, mis võitleb niigi järsult langeva sündimuse ja Venemaa poolt okupeeritud aladelt röövitud laste kaotusega, on mõnede noorte koju naasmata jäämine muutunud kriisiks.

Ukrainas lastevastaste sõjakuritegudega tegelev õigusekspert Katerõna Raševska ütleb: „Me kaotame need, kellest pidid saama meie riigi tulevased kodanikud. Kui need lapsed kunagi üldse Ukrainasse naasevad, on nende kokkupuude Ukraina keele, kultuuri, ajaloo ja identiteediga jäänud piiratuks, mis kujutab endast ohtu ka meie tulevasele kultuuripärandile ja demograafiale.”

Olukord teravnes aprillis, kui Itaalia perekond lapsendas seaduslikult 15-aastase poisi, kes oli 2022. aastal Itaaliasse evakueeritud – seda vaatamata asjaolule, et tal olid Ukrainas vanemad ja kaks õde, kes soovisid tema koju naasmist. Itaalia kohus jättis Ukraina seadused kõrvale – Ukraina oli 2022. aasta mais, vahetult pärast sõja algust peatanud rahvusvahelised lapsendamised, et vältida inimkaubandust või ebaseaduslikke lapsendamisi.

Itaalias elav Ukraina kodanik Julia Donnitšenko, kes on korraldanud umbes 100 orvu evakueerimist Lõuna-Itaaliasse ja nende tagasitoomist Ukrainasse, ütleb, et on kohanud palju lastetuid paare, kes tema hinnangul kasutasid ebastabiilset olukorda ära, et hiilida mööda rangetest rahvusvahelistest lapsendamisseadustest ja saada endale Ukraina laps.

„Tean, et nad soovisid neile lastele parimat, kiindusid neisse ja tahtsid neile head tulevikku eemal sõjast räsitud riigist. Kuid nad ei mõista, et selliselt toimides seavad nad ohtu niigi hapra olukorra,” ütleb ta. „See ei pruugi tunduda suure arvuna – vaid mõnisada last võrreldes selle 20 000 lapsega, kelle Venemaa on endale haaranud –, kuid meie jaoks loeb iga laps. See on meie rahva tulevik.”

Mõned heidavad Ukrainale ette suutmatust pakkuda uuele põlvkonnale stabiilseid tingimusi ja kindlat tulevikku, kuna paljude laste jaoks erineb kojunaasmise tegelikkus sellest, mida neile lubati.

Evelina, kes on nüüd 18-aastane, toodi tagasi pärast peaaegu kaht aastat Sitsiilias Itaalia kasuperes elamist ning ta paigutati Ukraina asendusperesse Rumeenia piiri lähedal. Perel oli juba hoole all mitu kasulast, mistõttu tema elutingimused „ei erinenud kuigi palju lastekodus elamisest”, nagu ta ise kirjeldab.

Evelina räägib, et pärast kojunaasmist võeti talt enam kui aastaks telefon ära, kuna tal ei lubatud suhelda Itaalia perega, kes oli teda sealviibimise ajal võõrustanud.

„Olin kodus nagu vangistuses ega käinud koolis. Lahkusin toast vaid kord nädalas inglise keele tundi või pühapäeval kirikusse minemiseks,” ütleb ta. „Tundsin end väga masendunult, ma ei mõistnud, miks nad sundisid mind tagasi tulema ja niimoodi elama.”

Kui Evelina 2024. aasta sügisel lõpuks uue telefoni sai, õnnestus tal luua Telegrami konto ja veeta tunde vesteldes oma Itaalia kasuemaga – ainus vaimne pääsetee muidu pikkade ja igavate päevade keskel – ning paluda tal endale järele tulla ja Sitsiiliasse tagasi viia.

Evelina sõnul filmis uus pere teda kodu ees tänaval edasi-tagasi kõndimas, et tõestada, et ta teeb vähemalt minimaalselt trenni ja käib kodust väljas. Pärast seda, kui Evelina oli oma muredest Itaalia perele rääkinud, võeti talt telefon taas ära ning tema WhatsAppi ja Telegrami kontod kustutati jäädavalt.

Nüüd, olles 18-aastane, ootab Evelina kannatamatult Ukrainast lahkumist ja Euroopa Liitu naasmist: „Meie tagasisaatmisel polnud mingit mõtet, sest enamik meist plaanis niikuinii pärast 18-aastaseks saamist lahkuda, arvestades sidemeid, mille olime Euroopas loonud.”

„Lõppude lõpuks,” ütleb ta, „oli ebaõiglane teeselda, et saame Euroopas vaid põgusalt vabadust maitsta ja seejärel naasta paika, mis ei suuda meile pakkuda nii palju kui praegune EL-i riik.”

Denõs räägib, et tema ja ligi sada Bergamo mägedes asuvasse Rota d’Imagnasse evakueeritud orbu said Kiievist korralduse kodumaale naasta 2024. aasta augustis. Tagasikutsumise ajal oli ta 17-aastane, mis tähendas, et Ukraina pinnale astumine võinuks talle – nagu ka teistele temavanustele poistele – kaasa tuua sõtta mobiliseerimise. „Olin surmani hirmul, kuid ametnikud ei võtnud meie muresid kuulda,” ütleb ta.

Denõs kirjeldab, kuidas Itaalias toimunud individuaalvestlustel kasutasid Ukraina sotsiaaltöötajad tagasipöörduma pidavate orbudega suheldes „ähvardavat tooni ja isegi roppusi, kui me vähimatki vastupanu osutasime”, samas kui noorematele „lubati Ukrainasse jõudes komme ja PlayStationi konsoole”.

Ta ütleb: „Nad kasutasid igasuguseid eksitavaid argumente, et veenda meid tagasipöördumisega nõustuma. Nad lubasid, et meid lapsendatakse või meid taasühendatakse kodumaale jäänud sugulastega. Need olid kõik tühjad lubadused, mille täitmist nad ei saanud kuidagi garanteerida.”

Itaalia kohtute abiga õnnestus Denõsil Itaaliasse jääda, praegu töötab ta seal ettekandjana ja loodab sinna jääda ka lähitulevikus. Ta räägib, et need, kes siiski tagasi läksid, kahetsevad oma valikut – paljud neist ei ela mitte asendusperedes, vaid asutustes, kus puudub voolav vesi ja elekter ning ühes toas elab kuni kuus inimest.

Ta ütleb, et nad peavad regulaarselt punkrites varjuma, kuna Venemaa rünnakud tabavad isegi Ukraina läänepoolseid piirkondi. „See tõestab, et meie heaolu ja turvalisus polnud neile esmatähtsad,” sõnab ta.

Maksõm, veel üks Rota d’Imagna rühma kuulunud orb ütles, et nõustus vastumeelselt kodumaale naasmisega, kuid kolis kolm kuud hiljem – kui sai 18-aastaseks – Saksamaale. „Ukraina on viimaste aastate jooksul liiga palju muutunud. Meile, noortele, pole seal midagi. Minu tulevik on Euroopa Liidus.”

Diego Mosca, kes juhendas Rota d’Imagnas viibinud Ukraina orbude rühma ütleb, et kodumaale naasmise üle peetud vaidlused on lapsi „nagu tennisepalle kahe poole vahel edasi-tagasi põrgatatud”.

„See olukord on neid traumeerinud ja jätab nende psüühikasse igavesed armid. Tagasipöördunutele vaimse tervise toe pakkumine peaks olema tähtsam kui demograafilised vajadused,” märkis ta.