Ukraina pealinna elanikud valmistuvad elektrikatkestusteks, droonirünnakuteks ja käredaks külmaks, varudes generaatoreid, toitu ja „kuivpesu” vahendeid.
See tundus nagu suve viimane päev. Septembri lõpu pühapäevasel pärastlõunal jalutasid inimesed Kiievi botaanikaaias ja imetlesid hilja õitsvaid daaliaid. Hiljem täitusid Podili linnaosa – piirkonna, mis on tulvil baare, kondiitriärisid ja raamatupoode – terrassid kokteilisoovijatest, vahendab Guardian.
See idüll oli vaid näiline. Kui päev hämardus, hakkas õhutõrje mürisema ja kärgatama. Kui üks ese plahvatusliku mütsatusega baarilauale kukkus, võpatasid joojad ja puhkesid seejärel naerma. See oli vaid kastanipuu otsast kukkunud kastanimuna. Rosé-klaasi taga istudes rääkis kirjanik Mõroslav Laiuk piknikust, mille ta koos abikaasaga eelmisel õhtul Oboloni linnaosa pargis pidas – prosecco korralikes klaasides, juust ja lihalõigud. Siis tulistati nende pea kohal alla droon. Väga ilus, ütles ta naeratades. Langevad tähed. Aeg midagi soovida.
Kiiev ei ole enam see linn, mis ta oli suvel. Alates augusti lõpust on venelased rünnanud korduvalt ka päevasel ajal, mitte ainult öösiti. Õhutõrje mürin, droonide undamine ja plahvatuste kärgatused ei ole enam vaid sünge öömuusika, vaid argine päevane sümfoonia, mis häirib koolide ja töökohtade tegevust ning ohustab inimelusid. Sihikule on võetud laod ja tanklad ning kohati hägustab terav suits selgeid sügishommikuid. Kiievist on saanud rindelinn. Ja talv on tulekul.
Talv on Kiievis midagi sellist, mida kardetakse. Eelmisel aastal oli külm kohutav – temperatuur langes alla 20 miinuskraadi – ja see kestis halastamatult kaua, püsides veel veebruaris. Illustraator Serhi Maidukov oli üks paljudest, kes jäi oma korteris kütteta pärast seda, kui venelased ründasid energiataristut – sissetungijate eesmärk näis olevat muuta pealinn elamiskõlbmatuks. Toatemperatuur langes kolme kraadini. Ta hoidis end soojas mitmekihiliselt riietudes, aga ka joostes käies.
„Vähemalt kümme minutit pärast seda tundsid end nagu tavaline inimene ja said kanda lihtsalt T-särki,” ütles ta. Tal oli pidev gaasivarustus, nii et ta sai pärast pesemiseks potis vett soojendada. Aeg-ajalt tõusis ta töö juurest püsti ja tantsis või tegi kätekõverdusi – nõrgema tervisega inimestele see võimalus muidugi ei sobinud. Nagu filmitegija Irõna Tsõlõk ütles: „Noored ja tugevad – nemad jäävad alati ellu. Aga mis saab kõigist neist nähtamatutest inimestest, keda me tavaliselt ei kohta?”
Tsõlõki suurim hirm oli tema sõnul internetiühenduse kadumine. Veel üks õudusunenägu oleks olnud veevarustuse katkemine. Akadeemilise kirjastuse toimetaja Maria Šuvalova kirjeldas aega kaks talve tagasi, mil tal katkes mitmeks päevaks veevarustus nii kodus kui ka ühiskontoris. Töötades jõi ta sooja saamiseks teed, mis tekitas vajaduse tualetti minna. Nii kõndis ta 20 minutit koju, pissis pudelisse, naasis ühiskontorisse, jõi veel teed ja kordas kogu tsüklit. Suurema häda jaoks kasutas ta kilekotti, mille sidus kinni ja viskas prügikasti. Sellised elu üksikasjad olid tema sõnul naljatledes öeldes „sitt, mida sa kindlasti teada ei taha”.
Botaanikaaias jalutades naeris rahvusvahelise koostöö ekspert Irõna Horlatš, kui temalt küsiti, kuidas ta saabuvaks külmaks valmistub. Ta võttis välja telefoni ja näitas ühe populaarse Kiievi konto Instagrami-postitust. Seal seisis: „See talv tuleb äärmiselt raske, peame korralikult valmistuma.” Järgnes kolm punkti: „Osta maale maja; mine välismaale; varu teravilja ja helbeid.” Allpool olid sõnad „Kuidas mina valmistun” ja karikatuur paanikas koerast, kes hoidis käppade vahel risti ja Piiblit.
Linnast lahkumine on kindlasti paljudel mõttes – kasvõi vaid mõneks nädalaks, kui olukord peaks halvaks minema. Veebiturvalisusega tegeleva heategevusorganisatsiooni juht Anastassija Dzakava on rentinud Lääne-Ukrainas Karpaatides seitsme magamistoaga maja; seal saavad töötajad ja nende pered tasuta peatuda, kui olukord Kiievis muutub praktilises või psühholoogilises mõttes väljakannatamatuks.
„Küsimus pole ainult Kiievi talves, vaid ka droonides,” ütles ta. Alates augustist on pealinna rünnatud uute ja kiiremate reaktiivmootoriga droonidega, mida on raskem alla tulistada. „Kiievis viibimine on muutunud emotsionaalselt väga raskeks ja mõistsime, et meie meeskonnal on keeruline töötada või keskenduda, kuna nad tunnevad oma turvalisuse pärast tõsist muret. Seetõttu on see võimalus Karpaatides olemas järgmised kuus kuud ehk kuni talve lõpuni.”
Kiievi kesklinna Lukjanivka linnaosa on sel aastal eriti rängalt kannatada saanud, kus selle tohutu kaubanduskompleks ja turg pommitati ja põletati varasuvel maha. Turukauplejad on oma müügiletid varemete kõrvale püsti pannud: üks daam, kes rõõmsalt seapeki ehk salo portsjoneid jagas, kuulutas, et tema isiklikuks toimetulekumehhanismiks saab olema rikkalik varu kodus destilleeritud puskarit ehk horilkat. Teine müügileti omanik, Halõna, kes rõõmsalt lavendli-, daalia- ja krüsanteemikimpe müüs, oli samamoodi fatalistlik. „See saab olema see, mida Jumal meile saadab,” ütles ta.
Teel tööle möödus turust raamatupidaja Viktoriia Rjabtšenko. Ta rääkis, et tänavune saak tema suvilas oli olnud eriti hea ning tal on varuks rohkelt hoidiseid: ploome, kirsse, vaarikaid, tomateid, kurke ja paprikat. Ta lisas, et ei muretse eriti toidupuuduse pärast, isegi kui ladude pommitamine peaks jätkuma. Vene propaganda liialdavat võimaliku probleemiga ning üksikud kaubapuudused poodides lahendatavat tavaliselt kiiresti.
Suhtumine talve sõltub muidugi vaatenurgast ja kogemustest. Kuller Viktor tegi peatuse Lukjanivka McDonald’si filiaali ees – hoone küljel asuvad plastist kuldsed kaared olid hiljuti taas korda tehtud ja nägid välja nagu uued, olles vahepeal suvise pommitamise ja tulekahjude kuumuses Dalí maalidele omaselt sulanud ja moondunud. Ta on külmaga harjunud, veetes terve päeva mopeedil, ning kuna ta on kolinud Donetski oblastist Kramatorskist, on tal küllaga kogemusi plahvatuste ja kärgatustega. Ivan Onõštšenko, kes oli lähedalasuvast töökohast hamburgerit ja friikartuleid ostma tulnud, oli muretsenud generaatori ja paigutanud selle viienda korruse rõdule – elektrikatkestuse korral tähendas see aga suure koguse kütuse üles tassimist. Tavaliselt töötavad generaatorid valjult mürisedes, kuid tema oma – nagu ta kinnitas – tegi häält vaid fööni jagu.
Šuvalova elab kortermaja 14. korrusel ja naljatas, et sai eelmisel aastal elektrikatkestuste ajal trepist üles kõndides suurepärased reielihased.
Tänavune aasta tuleb aga teistsugune: ta ootab koos sõjaväes teeniva abikaasaga last ning ettevalmistused talveks on olnud põhjalikud ja intensiivsed. Paaril on olemas plaanid A, B ja C – plaan A on jääda Kiievisse, kuid kaalutakse ka võimalust kolida ajutiselt sõprade või sugulaste juurde, kes elavad Vene rakettide ohupiirkonnast kaugemal.
Mõistes, et nad ei saa eeldada, et vastsündinu elaks samamoodi nagu nemad eelmisel aastal – lugedes küünlavalgel ja töötades sülearvuti ekraani kumal päevadepikkuste elektrikatkestuste ajal –, on nad investeerinud energiasalvestussüsteemi. Seade on sisuliselt hiiglaslik aku, umbes väikese käsipagasi kohvri suurune, mis suudab vajadusel hoida kodumasinaid töös ligikaudu ööpäeva. Eelmisel talvel maksid need seadmed 160 000 grivnat (umbes 3000 eurot). Nutikalt tegutsedes ostis paar seadme suvel umbes poole odavamalt. Šuvalova avas ka sahtli, paljastades hulga väikeseid akupanku.
Kortermaja elanikud hääletavad selle üle, kas võtta hoone haldamine enda kätte. Kui see õnnestub, paigaldatakse elektrigeneraator, mis hoiab elektrikatkestuste ajal töös ühe lifti, ning tualett pommivarjendisse – ehk siis maa-alusesse parklasse. Šuvalova avas kapid, paljastades varud: vesi, kuivained, riis ja lihakonservid. Neil on olemas matkapliit ja kastitäis „kuivpesu” komplekte – niiskeid lappe, millega saab end pesta, kui lisada vaid 50 ml vett.
Ta rääkis, et sünnituse ettevalmistuskursustel pannakse suurt rõhku rinnaga toitmisele. Piimasegu valmistamiseks on vaja puhast vett ja võimalust seda soojendada – asju, mida sel talvel ei saa iseenesestmõistetavaks pidada. „Rinnaga toitmine lahendab kõik need mured,” ütles ta. Jutuajamise ajal mürises õhutõrje. Inimesed väljaspool Ukrainat võivad seada kahtluse alla otsuse saada sellistes oludes Kiievis laps. „Me ei saanud enam edasi lükata, nii et peame lihtsalt kohanema,” ütles Šuvalova. „See toob meie ellu palju tähendust ja rõõmu. Pealegi on rasedushormoonid väga toredad. Olen nii rahulik ega muretse üldse.”
Olgu nad siis fatalistlikud, masendunud või põhjalikult valmistunud – Kiievi elanike jaoks on „vastuvõetava” või „tavalise” piirid nihkunud viisil, mida teiste Euroopa pealinnade elanikel on raske ette kujutada. Selle ettearvamatu ja hirmuäratava eelseisva talve puhul on vaid üks asi täiesti kindel: see saab ükskord läbi. Illustraator Maidukov kirjeldab seda nii: „Õhtul, kui oled juba löödud ja värised, mõtled: okei, üks päev on seljataga ja pean ehk veel paar-kolm nädalat vastu pidama – see polegi nii pikk aeg.”
Tema sõnul oli eelmise talve külmaperiood „kummaline aeg”. „Olin iga päev murdumise äärel, valmis vaimselt kokku kukkuma, kuid ei lubanud seda endal teha. Sest miski ei saa kevadet peatada. Kevad tuleb kindlasti.”
