Saksa kantsler Friedrich Merz võib ametist ilma jääda juba sel nädalavahetusel – vaid 16 kuud pärast ametisse asumist, mil ta lubas viia ellu ambitsioonikaid reforme ja taastada Saksamaa juhtrolli Euroopas.
Eelseisval pühapäeval toimuvate oluliste liidumaa valimiste eel Mecklenburg-Vorpommernis ja Berliinis – kus Merzi juhitud tsentristlik-parempoolne Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) võib saada valusa kaotuse osaliseks – arutavad partei juhtivad liikmed omavahel, kas Saksamaa vajab valitsuse toetuse kiire vähenemise peatamiseks nn Kanzlertausch’i ehk kantsleri väljavahetamist, vahendab Politico.
Merzi populaarsus üleriigilisel tasandil langes sel nädalal vaid 14 protsendini, samas kui värske küsitlus näitab tema ja CSU liidu (CDU/CSU) toetuse langemist enneolematult madalale tasemele – vaid 18 protsendini.
Sama küsitlus näitab, et paremäärmuslik erakond Alternatiiv Saksamaale (AfD) on 29 protsendiga juhtpositsioonil. AfD saavutas esikoha ka hiljutistel liidumaa valimistel Saksi-Anhaltis, jäädes napilt alla absoluutsele enamusele, samas kui Merzi CDU kaotas enam kui poole oma toetusest.
Euroopa ja rahvusvahelised liitlased jälgivad hämminguga, kuidas Saksamaa – mis oli Angela Merkeli 16-aastase valitsemisaja vältel stabiilsuse kants – seisab potentsiaalselt silmitsi järjekordse kiire võimuvahetusega (Merzi eelkäija Olaf Scholzi valitsuskoalitsioon lagunes 2024. aasta novembris).
Asjaolu, et Merz tühistas oma järgmisel nädalal toimuma pidanud visiidi ÜRO Peaassambleele, tõi tema kodumaise kriisi ulatuse teravalt esile. „Tema kohalolek on Berliinis hädavajalik,” sõnas kõrge Saksa ametnik ajal, mil kantsler võitleb oma poliitilise ellujäämise nimel.
Politico analüüsis viit võimalikku stsenaariumi selle kohta, kuidas Saksamaa juhtimiskriis võiks areneda, ning hindas nende tõenäosust.
1. Merz astub partei toetuse puudumise tõttu tagasi
Kantsler on kutsunud pühapäeval kell 17.00 kokku oma erakonna juhtkonna kriitilise tähtsusega kohtumise, mis langeb ajaliselt kokku liidumaa valimiste valimisjärgsete küsitluste tulemuste avaldamisega kell 18.00. Sellel kohtumisel soovib Merz väidetavalt oma erakonnakaaslastelt uurida, kas nad toetavad endiselt teda ja tema reformikavasid. Kui toetust ei ole, kavatseb ta üles kutsuda võimaliku järeltulija nime välja pakkuma.
Konfrontatsiooni otsides püüab Merz ära kasutada oma kriitikute nõrka kohta: puudub selge üksmeel selles osas, kes peaks juhtimise üle võtma.
Sageli mainitakse Nordrhein-Westfaleni liidumaa peaministrit Hendrik Wüsti (CDU), kuid tema koduliidumaal – mis on rahvaarvult suurim – on aprillis ees valimised, mistõttu pole ajastus tema jaoks just kõige sobivam.
Alternatiiviks oleks Markus Söder Kristlik-Sotsiaalsest Liidust (CSU), mis on CDU Baieri sõsarpartei, kuid ka temal on omajagu kriitikuid. Teised, vähem tõenäolised kandidaadid on Hesseni liidumaa peaminister Boris Rhein (CDU) ja siseminister Alexander Dobrindt (CSU).
Kui aga pühapäevased valimised kujunevad Merzi konservatiividele täielikuks katastroofiks – partei võib Mecklenburg-Vorpommernis esimest korda liidumaa valimiste ajaloos jääda alla 5-protsendise valimiskünnise –, võib rahulolematus CDU/CSU ridades keema minna ja viia laialdaste nõudmisteni Merzi tagasiastumiseks.
Vastasseis ei pruugi tingimata puhkeda pühapäeval, vaid võib toimuda ka järgnevatel päevadel või nädalatel. Kui Merz selle saatusega lepib, võiks ta teavitada Saksamaa presidenti Frank-Walter Steinmeierit oma kavatsusest ametist lahkuda. Seejärel paluks Steinmeier tal tõenäoliselt jätkata kohusetäitjana seni, kuni parlament valib uue kantsleri.
See pole aga lihtne: iga Merzi järeltulija vajaks CDU/CSU koalitsioonipartneri – sotsiaaldemokraatide – hääli; nemad nõuaksid vastutasuks tõenäoliselt järeleandmisi, mis tooks kaasa aeganõudvad koalitsioonilepingu ümberläbirääkimised. See tähendab ühtlasi, et Merz võiks veel kuude viisi võimule jääda ja esindada Saksamaad rahvusvahelisel areenil, näiteks EL-i eelarveläbirääkimistel.
Olukorda raskendab veelgi asjaolu, et koalitsioonil on Bundestagis napp enamus: salajasel hääletusel on alati oht, et keegi hääletab teisiti kui ette nähtud – nii juhtus Merzi endaga eelmise aasta esimeses valimisvoorus.
2. Umbusaldushääletus sunnib Merzi lahkuma
Parteisisene surve ei saa tegelikult sundida Merzi ametist lahkuma. Ajaloolistel põhjustel tagab Saksamaa põhiseadus valitud kantslerile väga kindla positsiooni.
Seetõttu oleks ainus võimalus ta sunniviisiliselt ametist kõrvaldada umbusaldushääletuse kaudu. Saksamaa põhiseadus nõuab aga, et selline hääletus oleks „konstruktiivne” – see tähendab, et Merzi asendamiseks peab vastaskandidaat samal ajal häälteenamuse saavutama.
See muudab sellise stsenaariumi väga ebatõenäoliseks. Lisaks halvale mainele, mille CDU/CSU jätaks, kui nad üritaksid parlamendis avalikult oma kantslerit kukutada, on ebatõenäoline, et mõni kandidaat suudaks kohe vajalikud hääled kokku saada, arvestades koalitsiooni nappi enamust ja läbirääkimisi, mis tuleks tõenäoliselt esmalt SPD-ga pidada.
3. Merz taotleb usaldushääletust
Merz võib ka ise algatada usaldushääletuse, soovides näidata, et tal on koalitsioonis endiselt piisav toetus – või vastasel juhul sillutada teed ennetähtaegsetele valimistele. Selline stsenaarium on varemgi olnud, viimati Scholzi puhul 2024. aasta detsembris.
Kui Merz peaks hääletuse kaotama, võib Steinmeier otsustada Bundestagi 21 päeva jooksul laiali saata – kuid vaid juhul, kui Merz talle sellise ettepaneku teeb. Arvestades aga AfD tugevat positsiooni praegustes küsitlustes, ei ole ei CDU-l ega SPD-l praeguses etapis uute valimiste vastu huvi.
Samuti oleks võimalik selle 21 päeva jooksul valida uus kantsler, kui õnnestub kiiresti saavutada enamus järglase toetuseks.
Kokkuvõttes pole see kuigi tõenäoline
4. Äärmusparempoolsete toetus Merzi vastu
Teoreetiliselt oleks Merzi järeltulijal võimalik saavutada parlamendis vajalik enamus, kui ta saaks AfD-lt kaudset toetust (vähemusvalitsuse korral) või moodustaks koguni koalitsiooni selle äärmusparempoolse erakonnaga.
CDU/CSU ja AfD omaksid parlamendis mugavat enamust, kuid see tähendaks loobumist Saksamaa põhimõttest hoida äärmusparempoolsed poliitilisest võimust eemal – ehk nn tulemüürist.
Ometi on see mõte paljudele erakonna juhtkonnas vastuvõetamatu. Ka Merz ise on välistanud võimule jäämise äärmusparempoolsete toetusel.
5. Merz hoiab võimust kinni
Erinevalt olukorrast pärast Saksimaa-Anhalti valimisi, mil kantsler tundus heitunud ja pidas Bundestagis ebausutava kõne, näib ta nüüd soovivat oma liidripositsiooni eest võidelda.
Merzi positsiooni tugevdas kolmapäeval saadetud kiri, millele olid alla kirjutanud kaheksa keskparempoolset liidumaa peaministrit – sealhulgas Wüst ja Rhein, kuid mitte Söder. Nad kirjutasid, et „Saksamaa vajab usaldusväärsust ja tegutsemist, mitte arutelusid personaliküsimuste üle”. Kirjas viidatakse ka järgmisel aastal toimuvatele valimistele Prantsusmaal, Itaalias, Poolas, Hispaanias ja Kreekas ning märgitakse, et Euroopa vajab praegu stabiilset ja tugevat Saksamaad.
Kiri ei väljenda kaugeltki vankumatut toetust Merzile, tegelikult ei mainita selles isegi tema nime ning see võib olla katse vaigistada sisemisi vaidlusi enne pühapäeval toimuvaid olulisi valimisi. Siiski võib see viidata ka sellele, et partei tippjuhtide seas puudub piisav tahe Merzi praegusel hetkel kõrvale tõrjuda. Selle asemel võib partei püüda ridu koondada ja populaarsust taastada, kutsudes SPD-d üles viima ellu veelgi jõulisemaid sotsiaalreforme.
Viimast varianti peetakse kõige tõenäolisemaks.
