Saksamaa kiire relvastumine tekitab Euroopas kasvavat muret ja elavdab taas sajandivanust vaidlust selle üle, kui suur peaks olema Berliini sõjaline võimekus.
Ärevus süveneb, kuna arvamusküsitlustes on esikohale tõusnud erakond Alternatiiv Saksamaale (AfD). See paremäärmuslik erakond on asunud toetama Moskvat ning soovib teha lõpu sellele, mida nad nimetavad Saksamaa natsiaegsete kuritegudega seotud „süükultuuriks”, vahendab Wall Street Journal.
„Mäletame liigagi hästi, kuhu võib viia relvastunud Saksamaa, kui see satub paremäärmusliku ja Venemaa-meelse erakonna kätte,” ütles Poola välisminister Radoslaw Sikorski – üks väheseid Poola ametnikke, kes on pikka aega pooldanud Saksamaa sõjalise võimekuse suurendamist – eelmisel nädalal ühele Saksa ajalehele.
Mõni päev varem sõnas Prantsusmaa vasakäärmuslik poliitik Jean-Luc Mélenchon, kes on praeguste küsitluste kohaselt 2027. aasta presidendivalimistel toetuselt teisel kohal: „Nad tahavad luua Euroopa suurima tavarelvastusega armee. Kui mina oleksin president, ütleksin neile, et see pole minu arvates hea mõte.”
Veel mõni aasta tagasi peeti Saksamaad laialdaselt riigiks, mis sõltub oma liitlaste – USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia – kaitsekulutustest ega panusta ise piisavalt. President Trump juhtis lääneriikide liidrite koori, kes nõudsid Berliinilt sõjaliste kulutuste viimist vastavusse riigi majandusliku kaaluga. Sellest ajast peale on kantsler Friedrich Merz eraldanud relvajõududele järgmiseks kümnendiks üle poole triljoni dollari.
Nüüd hakkavad mõned Euroopa ametnikud muretsema, et see sõjaline tugevnemine muudab jõudude tasakaalu kogu kontinendil. Kardetakse, et isegi ilma AfDta kujunevad taasrelvastuv Saksamaa ja Venemaa kontinendi kaheks suurimaks jõuks ning Berliin võib konflikti vältimiseks lõpuks taas Kremlile järeleandmisi tegema hakata.
Muret süvendab asjaolu, et Saksamaa sõjalised hanked on seni toonud kasu peamiselt Saksa relvatootjatele. Sealsed ametnikud väidavad, et mõistavad naaberriikide muresid, kuid see pole veel viinud uue lähenemisviisini.
See meenutab ajaloolaste seas tuntud „Saksa küsimust” – 19. sajandi Euroopa suurriikide debatti selle üle, kui võimsaks võib ühendatud Saksamaa kasvada, enne kui see kujutab endast ohtu rahule. Pärast seda, kui Saksamaa oli vallandanud kaks maailmasõda, saadi vastus: mitte liiga võimsaks.
Pärast Teist maailmasõda seoti Saksamaa tihedalt USA juhitava NATO-ga. Külma sõja lõppedes keskendus taasühinenud Saksamaa majanduskasvule ja sõjalistest konfliktidest hoidumisele.
Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse muutis olukorda, käivitades kontinendil suurima taasrelvastumise alates Berliini müüri langemisest. Sõltumatu mõttekoja Kieli Maailmamajanduse Instituut (IfW) andmetel sõlmis Saksamaa valitsus ainuüksi eelmisel 2025. aastal kaitsevaldkonna lepinguid, mille koguväärtus ületas Ühendkuningriigi omi enam kui kolmekordselt.
„See on revolutsioon, millel on kindlasti mõju Saksamaa naabritele, Euroopa Liidule ja transatlantilistele suhetele,“ ütles Varssavis asuva Poola Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (PISM) Saksa-Poola suhete ekspert Łukasz Jasiński. „Saksamaa on Euroopa julgeoleku seisukohast ülioluline, kuid ta ei tohi muutuda Euroopa jaoks liiga suureks.”
Populistid on neid hirme eriti valjuhäälselt väljendanud. Poola rahvusmeelne president Karol Nawrocki ütles sel kuul peetud kõnes, et Saksamaa ei vaja Hitlerit, et olla poolakate suhtes vaenulik.
Washingtonis asuva mõttekoja Council on Foreign Relations Euroopa-suuna vanemteadur Liana Fix märkis, et Saksamaa taasrelvastumise algatust 2022. aastal saatnud kiitus andis Berliinile tunde, justkui oleks neil vabad käed.
„Mulle tundus kohati, et nad olid omaenda retoorikast liialt joobunud,” ütles ta. Tema aprillis ajakirjas Foreign Affairs ilmunud artikkel „Euroopa järgmine hegemoon: Saksamaa võimu ohud” lõhkus selle illusiooni. Tekst pälvis Merzi tähelepanu; ühe Saksa ametniku sõnul kohtus Merz Fixiga selle aasta alguses Washingtonis.
AfD valimisvõit Ida-Saksamaal sel kuul – kus erakond saavutas oma kõigi aegade parima tulemuse – tekitas järjekordse vapustuse. Erakond soovib, et Saksamaa lahkuks Euroopa Liidust, tühistaks Moskva-vastased sanktsioonid ja taastaks Venemaa energia ostmise. Mõned erakonna juhid on seadnud kahtluse alla NATO kasulikkuse.
Poolas on väljendatud muret, et Saksamaa paremäärmuslik valitsus võiks taaselustada vanad territoriaalnõuded oma naabri vastu. Pärast Teist maailmasõda kaotas Saksamaa suuri alasid, mis ulatusid omal ajal kuni Kaliningradini (praegu Venemaa osa). Ida-Euroopast aeti välja üle 12 miljoni sakslase.
Saksamaa loobus neist maadest ametlikult taasühinemisel 1990. aastal, kuid mõned AfD juhid on mänginud ümberasustatute seas valitsevale kaotustundele. 2023. aastal nimetas AfD kaasesimees Alice Weidel Ida-Saksamaad terminiga Mitteldeutschland (Kesk-Saksamaa), mida mõned Poola poliitikud pidasid varjatud irredentismiks (maade tagasi taotlemine). Eelmisel aastal ütles erakonna teine esimees Tino Chrupalla: „Ma ei näe Venemaa poolt Saksamaale mingit ohtu,” lisades, et ohuks võib olla hoopis Poola.
Endised kantslerid tegid kõvasti tööd, et liitlasi pardal hoida. Kui Helmut Kohl nõudis Prantsusmaalt ja Ühendkuningriigilt taasühinemise õnnistust, pakkus ta riigi sõjaväe piiramist.
See muutus aja jooksul. Pärast euroala kriisi puhkemist kehtestas Angela Merkel võlgades Kreekale Saksa-tüüpi eelarvedistsipliini vastutasuks päästepaketi eest. Kui Venemaa annekteeris Krimmi, ignoreeris ta Ukraina ja Poola hoiatusi teise Nord Streami maagaasijuhtme avamise kohta, mis ühendaks Saksamaa otse Venemaaga.
Fixi sõnul võiks Saksamaa kahtlustele reageerida, sidudes oma taasrelvastumise Euroopaga tihedamalt. See võiks hõlmata ühiseid Euroopa hankeid, kaitsetööstuse suuremat koordineerimist ja integreerimist, samuti ühiseid juhtimisstruktuure NATO-s. Samuti võiks see nõustuda rahapuuduses liitlaste pikaajalise nõudmisega ühiseks ELi tasandi laenamiseks kaitse rahastamiseks.
Selle asemel loobus Berliin hiljuti mitme miljardi euro suurustest projektidest Prantsusmaa ja Hollandiga. Kieli Instituudi andmetel läks peaaegu kaks kolmandikku 2025. aasta sõjalistest kulutustest Saksa ettevõtetele, umbes 30% läks peamiselt USA süsteemide tootmiseks Saksamaal ja ligi 10% läks väljapoole Euroopat. Väike osa läks Euroopa liitlastele.
Mure Saksamaa vägede koondumise pärast süveneb ajal, mil USA plaanib oma kohalolekut mandril vähendada. Washington mängis sageli vahendajat Euroopa riikide vahel, kellel olid erinevad huvid ja ajaloolised kaebused.
Carnegie Europe’i teadur Rym Momtaz ütles, et Prantsusmaa on mures Saksamaa pärast, mis asendas ta juhtiva sõjalis-tööstusliku jõuna. Ta lisas, et Pariis usub ka, et Berliin ei mõista, et ulatuslik tegutsemine kogu Euroopas on ainus viis piirkonna rünnakute ärahoidmiseks.
„Ma arvan, et Prantsuse süsteemis, olgu see poliitiline, diplomaatiline või sõjaline, on laialt levinud närvilisus rolli pärast, mida Saksamaa näib endale anda tahtvat,” ütles ta.
Hiljutises diplomaatilises teates, millega Wall Street Journal tutvus, kirjutas üks Euroopa diplomaat, et alates sõja algusest Ukrainas on Berliin liiga sageli pidanud seda, mis on kasulik Saksamaale, automaatselt kasulikuks ka Euroopale. Saksamaa liitlased peaksid Berliini survestama nendega koostööd tegema.
NATO endine asepeasekretär Camille Grand märkis, et mõned etteheited on liialdatud. Tema sõnul on Saksamaa asunud vajalikul moel mahajäämust tasa tegema; ta tõi välja, et kui Saksamaa oleks täitnud NATO kaitsekulutuste eesmärki (2% majandustoodangust), oleks riik alates 1990. aastast kulutanud kaitsele 400 miljardit dollarit rohkem.
„Saksamaa soovib asuda juhtrolli, kuid ei pinguta alati piisavalt, et hoida oma partnereid rahulolevana,” lisas ta.
Diplomaadid ja analüütikud kahtlevad, kas Merzil – kes on viimase aja kõige ebapopulaarsem kantsler – on piisavalt poliitilist kapitali kursi muutmiseks. Järeleandmiste tegemine Euroopa naabritele, püüdes muuta Saksamaa taasrelvastumist neile vastuvõetavamaks, võib hoopis tugevdada Merzi rahvuslastest vastaseid.
Müncheni julgeolekukonverentsi esimees ja endine diplomaat Wolfgang Ischinger ütles, et Saksamaa 20. sajandi ajalugu arvestades tekitab taasrelvastumine paratamatult hirmu. Ta lisas, et Saksamaa peaks oma liitlasi veenma, et selle eesmärk on vaid NATO ja Euroopa ees võetud kohustuste täitmine. „Küsimus ei ole Saksamaa taas suureks muutmises.”
