Venemaa juhtkonna retoorika Soome suhtes on karmistunud, hindab välis- ja julgeolekupoliitika ekspert Henri Vanhanen väljaandele Iltalehti antud intervjuus.

Venemaa on esitanud Soomele ähvardusi – viidates näiteks Ukrainaga sõlmitud droonileppele –, samal ajal kui Soome ja Rootsi hävitajad tuvastasid neljapäeval rahvusvahelises õhuruumis Vene sõjalennukeid ning Venemaa propagandaretoorika on hoogustunud.

Vanhaneni sõnul puuduvad siiski tõendid selle kohta, et Venemaa valmistuks suureks pealetungiks. Selle asemel püüab Venemaa igal võimalikul moel õõnestada Lääne toetust Ukrainale.

„Karmistuv retoorika tuleneb pigem ebaedust sõjas ja sellest, et Venemaa vajub üha sügavamale konflikti Läänega,” ütleb Vanhanen.

Tema hinnangul ei pea soomlased kartma üllatusrünnakut ega peatset sõda, kuna sellistele sündmustele ei viita miski. Samas on aga Euroopast kostvad hoiatused ja Venemaa poolt põhjustatud eskaleerumisoht reaalsed.

„Karmistunud retoorika ja hübriidoperatsioonid ei viita soovile rahu järele, pigem peegeldavad need ebaedu sõjas ja patiseisu, milles Venemaa vajub üha sügavamale konflikti Läänega,” märkis ta.

Vanhaneni sõnul viitab suurenenud eskaleerumisohule ka rahvusvaheline tegevus kulisside taga, näiteks USA Luure Keskagentuuri (CIA) direktori hiljutine visiit Moskvasse.

Ka Soome president Alexander Stubb on öelnud, et „soomlased peaksid olema vaimselt valmis üllatusteks”.

Vanhanen leiab, et ametivõimudel on aeg olukord uuesti üle vaadata.

„Kui selline jutt tõuseb päevakorda ja Soome seisab silmitsi ohtudega – näiteks seoses oma kaitsetööstuse ja droonitegevusega –, oleks asjakohane, et poliitilised otsustajad ja julgeolekuametkonnad uuendaksid ametlikku ohuhinnangut,” märkis ta.

Vanhanen nõuab läbipaistvust Soome kaitsepolitseilt, sõjaväeluurelt ja riigijuhtidelt. „Kui Venemaa kujutatav oht on märkimisväärselt muutunud, tuleks avalikkust sellest avatult teavitada – eriti kui see mõjutab seda, kuidas Soome peab end ette valmistama.”

Näiteks avaldas Taani sõjaväeluure uuendatud ohuhinnangu reedel, 25. septembril. Dokument koostati täiendusena varasemale, 2025. aasta veebruaris avaldatud hinnangule. Hinnangu kohaselt on Taani julgeolekuolukord halvenenud, kuna Venemaa on nüüd altim riske võtma.

Uuendus näitab, et Venemaa on oma hübriidsõda intensiivistanud, liikudes pelgalt hirmutamiselt üle otseste sabotaažiaktide juurde, mille eesmärk on takistada Läänt Ukrainat toetamast.

Lisaks on tekkinud uus ja kasvav oht, et Venemaa võib lähikuudel sooritada piiratud sõjalisi rünnakuid naaberriikidest NATO liikmesriikide vastu, hoolimata käimasolevast sõjast Ukrainas. Venemaa sõjakas retoorika on tugevnenud.

Soome ja Venemaa suhted on läbi teinud märkimisväärse muutuse, eriti alates 2022. aastast. Venemaa tippjuhtkonna ja parlamendi alamkoja Riigiduuma liikmete retoorika Soome suunal on muutunud erakordselt karmiks.

„See narratiiv maalib Soomest agressiivse pildi, väites, et meid hoitakse rihma otsas või et meid juhivad otse Ameerika Ühendriigid ja NATO,” kirjeldab Vanhanen.

Venemaa on varem teatanud, et reageerib Soome NATO-ga liitumisele ja seadusemuudatustele seoses tuumarelvade paigutamisega.

Lisaks pelgale retoorikale on Soome seisnud silmitsi sõjaliste ähvardustega. Need sammud on avaldunud ka praktikas: hübriidsurve tõttu on idapiir suletud ning Läänemeres on täheldatud korduvaid ja kahtlasi merekaablite purunemisi.

„See on osa laiemast nihkest, mille käigus Venemaa ei kohtle Soomet enam siidkinnastes. Pärast Soome liitumist NATO-ga ei ole Venemaa sõnu valinud ning juttu pole enam endistest „erisuhetest”,” ütleb Vanhanen.

President Alexander Stubb on sattunud eriti sageli Venemaa sihikule.

„Stubb kehastab paljuski seda, milliseks Venemaa ei tahtnud Soomet kunagi kujunevat: tugevaks lääneriigiks, kes on NATO liige, teeb tihedat kaitsekoostööd Ameerika Ühendriikidega ja toetab kindlalt Ukrainat,” lisab ta. „Venemaa peab seda strateegiliseks tagasilöögiks. Seetõttu Soome-vastane propaganda hoogustub.”

Vanhaneni sõnul tuleneb Venemaa hoogustunud jõudemonstratsioon ebaedust Ukrainas. Läbimurrete puudumine ja tohutud kaotused vägede seas sunnivad Moskvat survet mujale suunama.

„Kui Venemaal ei õnnestu rindel edu saavutada, suurendab ta survet, vehib relvadega ja korraldab sabotaažiakte Ukraina toetajate vastu. Eesmärk on õõnestada Lääne sõjalist abi ja kahandada ühiskonna moraali ning seeläbi parandada oma positsiooni lahinguväljal,” hindab Vanhanen.

Suuremahulise sõja oht NATO vastu on väike, kuna Venemaa maaväed on Ukrainas seotud. Pealegi on NATO tööstuslik ja sõjaline üleolek vaieldamatu, eeldusel et kaitsetööstus viiakse täielikku valmisolekusse.

Otsese sõjategevuse asemel kasutab Venemaa praegu tuumaretoorikat, vehkimist relvadega ja „halli tsooni” hübriidoperatsioone.

„Suurem oht ​​peitub selles, mis saab siis, kui sõda Ukrainas lõpeb ja Venemaa asub oma relvajõude taastama. Kuhu ta siis oma pilgu pöörab?” arutleb Vanhanen.

Soomlased ei pea siiski muretsema peatse üllatusrünnaku pärast. „Kui Venemaa peaks meie piiridele vägesid koondama, oleks meil võimekus selliseid liikumisi aegsasti tuvastada,” rahustab Vanhanen.

Selle asemel on muutunud üha agressiivsemaks ja hoolimatumaks nn halli tsooni operatsioonid, sabotaažiaktid ja ahistamine.

Venemaa paneb pidevalt proovile Lääne piire ja uurib, kui kaugele saab minna ilma NATO 5. artiklit käivitamata. Sellise riskimise näideteks on Saksamaal Leipzigis toimunud sabotaažikatsed, millega kaasnes suur oht tsiviilelanikele.

Olen mures, et Venemaa on praegu valmis olukorda eskaleerima ja võtma veelgi suuremaid riske. Ta ei hooli sellest, kas tema tegevus ohustab tsiviilelanikke, jätkab Vanhanen.

See pole pelgalt kokkusattumus või õnnetusjuhtum, vaid teadlik hoolimatus, mis väljendab soovi Läänele väljakutse esitada, võtab Vanhanen kokku. Tema sõnul pole see vaid reaktsioon sõjale Ukrainas, vaid osa Venemaa pikaajalisest püüdlusest taastada oma kaotatud mõjusfäär.

Viimase 20 aasta jooksul on Venemaa üha enam näidanud üles soovi taaselustada mõjusfääri kontseptsioon – mõtteviis, mille kohaselt ta nõuab endale õigust dikteerida oma naabrite ja tervete piirkondade saatust, märgib Vanhanen.

See suundumus oli selgelt nähtav juba 2007. aastal, mil Vladimir Putin teatas Müncheni julgeolekukonverentsil avalikult, et Venemaa ei aktsepteeri valitsevat maailmakorda. Samal aastal langes Eesti Pronkssõduri mahavõtmise käigus küberrünnakute ja rahutuste ohvriks.

Sellest ajast peale on Venemaa tegevus vaid hoogustunud: sissetung Gruusiasse 2008. aastal, osalemine Süüria sõjas ning Krimmi ebaseaduslik annekteerimine, millele järgnes rünnak Ida-Ukrainale 2014. aastal.

Vanhanen näeb praegust olukorda selle imperialistliku poliitika otsese jätkuna. Põhimõtteliselt tuleneb vastasseis sügavatest ideoloogilistest erinevustest. – Selle kõige taga on meie ja Venemaa vahelised tohutud maailmavaatelised erinevused küsimuses, milline peaks olema Euroopa tulevik. Ideoloogia suunab alati poliitilisi otsuseid ja nii on see ka antud juhul.

Venemaa tajub end olevat – kui mitte otseses sõjas, siis vähemalt avatud konfliktis Lääne ja NATO-ga. Põhimõtteliselt just sellest ongi jutt, võtab Vanhanen kokku.

Venemaa enda majandusraskused on samuti üheks teguriks, mis on ajendanud riiki jõulisemalt käituma ja püüdma Läänt destabiliseerida.

Vanhaneni sõnul on täiesti võimalik, et Venemaa loodab oma survemeetmetega panna Läänt sanktsioone leevendama ja majanduslikku haaret lõdvendama. „Sõda on läinud Venemaale mitmes mõttes äärmiselt kalliks maksma,” ütleb Vanhanen.

Inimkaotused on olnud tohutud: näiteks mõttekoja CSIS hinnangul on sõja tõttu hukkunud, kadunuks jäänud või haavata saanud koguni 1,4 miljonit venelast. Majanduslikus plaanis tegi Venemaa Ukrainasse tungides ränga strateegilise vea, märgib Vanhanen.

„Venemaa kaotas oma parima energiakliendi, kui nafta- ja gaasikaubandus Läänega peaaegu täielikult hääbus. Selle tulemusena on riik muutunud Hiinast tugevalt sõltuvaks. Hiina on nüüd Venemaa tähtsaim kaubanduspartner, samas kui Venemaa ise ei kuulu isegi Hiina viie suurima partneri hulka,” sõnab ta.

Kuigi sõjatööstuse hoogustamine andis alguses Venemaa SKP-le ajutise tõuke, on olukord muutunud ohtlikuks spiraaliks. „Mida kauem on sõda kestnud, seda enam on kaitsetööstusest tingitud kasv muutunud kahjulikuks sõltuvuseks. Venemaa majandus on nüüd lahutamatult seotud selle sektori ja selle jätkuva toimimisega,” hindab Vanhanen.

Samal ajal avaldavad riigi majandusele survet erakordselt kõrged intressimäärad ning süvenev tööjõupuudus nii teenindus- kui ka tööstussektoris. Tööjõupuudust süvendab asjaolu, et suur hulk tööealisi inimesi on seotud rindetegevusega või on lahingutes hukkunud.

„Sõja lõpp oleks Venemaale kindlasti soovitav, seda isegi majanduslikust vaatepunktist. Probleem seisneb aga selles, et puudub auväärne või kiire väljapääs: sõjaline edu rindel ei ole konflikti lahendamiseks piisav ning Ukraina ei ole kokkuvarisemise äärel. Kõik need tegurid mängivad olulist rolli selles, miks Venemaa otsib meeleheitlikult viise Lääne toetuse õõnestamiseks,” sõnab ta.