Tavaline soomlane võib imestada, miks Soome osaleb aktiivselt tuumarelvadega seotud ettevalmistustes. Sel aastal eemaldati tuumaenergiaseadusest keeld tuumalõhkekehade Soome toomise kohta.

Tulevikus on tuumalõhkekeha sissevedu, transportimine või valdamine lubatud olukordades, kus esineb oht Soome või NATO kollektiivkaitsele, edastab Iltalehti oma juhtkirjas.

Soomel on kolm liitlast, kellel on tuumarelvad: Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa. NATO kollektiivne tuumakaitse tugineb Ameerika ja Briti tuumalõhkepeadele. Prantsusmaa on traditsiooniliselt eelistanud hoida oma tuumarelvi siseriikliku heidutusvahendina.

Venemaa algatatud jõhker agressioonisõda Ukraina vastu on ajendanud Prantsusmaad oma tuumarelvapoliitikat muutma.

Tänavuse 2026. aasta märtsis tutvustas president Emmanuel Macron algatust, mis käsitleb Prantsusmaa tuumaheidutuse Euroopa mõõdet. Täna esmaspäeval 14. septembril teatati, et algatusega liitub ka Soome. Rootsi, Norra ja Taani olid sellega juba varem ühinenud.

Soome president ja kaitseväe juhataja Alexander Stubb selgitab, et algatus keskendub ühisele kaitseplaneerimisele ja õppustele. „Pidasime oluliseks viia see planeerimine läbi koos Põhjamaade ja sarnase võimekusega riikidega,” rõhutas Stubb.

Samal ajal loob Ühendkuningriigi juhitav JEF-i koalitsioon uut heidutusjõudu, kus tavarelvastust täiendavad Briti taktikalised tuumarelvad. Seega on Soomel tuumaheidutuse osas kaks võimalust lisaks Ameerika tuumavihmavarjule, mis on seotud NATO 5. artikli rakendamisega.

Põhjus, miks Soome juhtkond püüab aktiivselt tuumaheidutust tugevdada, peitub Venemaa poolt lähtuvas agressiooniohus. NATO allikad on väljaandele Iltalehti selgitanud, millistel tingimustel võidakse taktikalised tuumarelvad Soome territooriumile tuua.

USA luureagentuurid hindavad oma iga-aastases raportis, et ligikaudu kaks kolmandikku Venemaa sõjaväe kogu „teise laine” tuumaarsenalist on paigutatud Koola piirkonda.

Üks võimalik ohustsenaarium on see, et Venemaa võib püüda luua Koola poolsaare ümber puhvertsooni, mis ulatub väljapoole tema enda riigi territooriumi. NATO kaitseplaan näeb Arktika maismaa- ja merealade kaitsmiseks ette ligikaudu 200 000 sõjaväelast. Venemaa ei ole võimeline tavarelvastust kasutades okupeerima isegi murdosa NATO territooriumist.

Venemaa väed löödaks tagasi – hiljemalt vasturünnakuga, see on stsenaarium, mida NATO väed on harjutanud sellistel õppustel nagu „Cold Response”.

Oht tuleneb stsenaariumist, kus Venemaa võiks üritada okupeerida osa Põhja-Norrast või Soome Lapimaast, ähvardades samal ajal kasutada taktikalisi tuumarelvi.

Kui luureandmed viitavad sellise operatsiooni ettevalmistamisele, võidakse liitlaste tuumarelvad ennetavalt Soome territooriumile paigutada. Soome hävitajad F-35 suudaksid neid kaitsta.

Venelastele antaks märku, et tuumašantaaž ei vii sihile. Avalikkust tõenäoliselt tuumarelvade Soome paigutamisest ei teavitata.

Prantsusmaa ja Suurbritannia ei paku Põhjamaadele tuumakaitset puhtast altruismist – tuumarelvad annavad neile kahele riigile poliitilist ja majanduslikku mõjuvõimu.

Rootsis ja Saksamaal on tekkinud arutelu selle üle, kas need riigid peaksid Läänemere piirkonna jaoks hankima oma tuumaheidutusvõimekuse.

Kui prantslased ja britid oma heidutusvõimekuse tagasi tõmbaksid, tekiks Euroopasse rohkem tuumarelvi omavaid riike – tulemus, mida praegused tuumariigid soovivad vältida.

Kuigi avalik arutelu tuumarelvade üle on murettekitav, peaks hirmu tasakaalu taastumisest piisama, et heidutada Venemaad neid kasutamast.