Sarnaselt NATO-ga on Euroopa Liidus räägitud Ukrainale ilusaid muinasjutte liikmeks saamisest, aga reaalsus on ukrainlaste jaoks palju valusam.
Euroopa Liit pole viimase 13 aasta jooksul uusi liikmeid vastu võtnud, kuid geopoliitilise ebastabiilsuse ja suurriikide vahelise konkurentsi tingimustes kasvab surve uuesti uksi avada, vahendab Financial Times.
Kuigi Brüssel soovib Donald Trumpi provokatsioonide taustal kiiruga demonstreerida ühist turvatunnet ja ühtset sihti, valitseb siiski suur ebakindlus võimaliku laienemise suhtes.
Samal ajal kui kandidaatriikide juhid nõuavad kannatamatute ja rahulolematute valijate survel kiiremat edu liitumisprotsessis, tunnevad EL-i praegused valitsusjuhid muret, et nii ühenduse struktuur kui ka nende endi skeptilised valijad ei pruugi uue liikme lisandumisega toime tulla.
Alguses tundus olukord paljulubav. Pärast šokki, mille põhjustas Venemaa sissetung Ukrainasse, hakati laienemist käsitlema nii julgeolekupoliitilise kui ka poliitilise sammuna. Pärast aastaid kestnud paigalseisu protsess kiirenes, tekitades lootust, et lähiaastatel võib liiduga liituda mõni uus liige.
Liitumisjärjekorras esikohal olev Montenegro on viinud lõpule enam kui poole vajalikest reformidest. EL-i valitsused on asunud koostama ametlikke liitumisega seotud õigusakte ning ühenduse järgmise ühise eelarve kavas on sellele Balkani riigile ette nähtud miljardeid eurosid.
Moskva ähvarduste all olevad Ukraina ja Moldova on alustanud ametlikke liitumisläbirääkimisi ning Albaania on asunud ellu viima vajalikke reforme. „Meil on selge tee Euroopa Liitu,” ütles Albaania peaminister Edi Rama väljaandele Financial Times. „Riigi jaoks on praegu mitmes mõttes parim võimalik hetk.”
Geopoliitiline kaos „tekitas surveolukorra, mis sundis tõsiselt mõtlema sellele, mis on Euroopa, ning tegema liitumispüüdlustega riikidele usaldusväärse ja kasuliku pakkumise”, ütles Viinis asuva Inimteaduste Instituudi (Institut für die Wissenschaften vom Menschen) analüütik Ilir Deda.
Rõhutamaks EL-i ühist tahet võtta vastu uusi liikmeid, nimetasid Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ülemkogu presidendid – kes esindavad vastavalt liidu haldus- ja poliitilist võimu – laienemist juunis „üheks ELi suurimaks edulooks”.
„EL-i pakutav rahu, stabiilsus ja võimalused on võrratud,” ütlesid Ursula von der Leyen ja António Costa ühisavalduses „Laienemine on strateegiline valik.”
Ometi hakkavad liitumispüüdlustega riigid kahtlema, kas EL-i juhid ei jaga ehk tühje lubadusi.
Brüssel kaalub ulatuslikke muudatusi liitumisprotsessis, mis näeksid ette järkjärgulisemat lõimumist vastavalt riikide edusammudele. Kui liidu sees nähakse neis ettepanekutes võimalust vastutustundlikuks kasvuks ja usalduse suurendamiseks, siis mõned kandidaatriigid tajuvad neid kui teed mitmetasandilise liikmelisuse süsteemi poole, mis võib protsessi veelgi takistada.
Paljud kandidaatriigid hoiduvad juba praegu ebapopulaarsetest või ebamugavatest reformidest, kuna nad ei usu Brüsseli lubadusi hüvede kohta, samal ajal kui Brüssel heidab neile ette vajaliku seadusandluse vastuvõtmata jätmist.
Lisaks Montenegrole ja Albaaniale on teised Lääne-Balkani riigid, mis soovivad EL-iga liituda – Serbia, Põhja-Makedoonia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Kosovo –, viimastel aastatel teinud vähe edusamme või kohati isegi tagasi liikunud.
Mõned ametnikud tunnevad muret ebatervisliku vastuolu pärast von der Leyeni ja Costa laienemist toetava retoorika ning tegelikkuse vahel, arvestades, et isegi Montenegro on tegelikust liikmelisusest veel aastate kaugusel.
Siiski kasvab veendumus, et EL peab näitama oma tõsist tahet uusi liikmeid vastu võtta. „Nüüd või mitte kunagi,” ütleb Deda. Tegutsemata jätmisel oleks „katastroofiline mõju mitte ainult [kandidaatriikidele], vaid ka EL-ile endale. EL-i usaldusväärsus saaks kannatada nii siseriiklikult kui ka maailma mastaabis. Seda stsenaariumi tuleb iga hinna eest vältida”.
2004. aasta niinimetatud suur laienemine, mil EL-iga liitus kümme uut liiget – sealhulgas Poola ja Ungari –, tähistas ühenduse üleminekut Lääne-Euroopa tuumikule keskendunud hoiakult külma sõja järgsele idasuunalisele laienemisele.
Ometi vähenes liikmeskond kümnendil pärast Horvaatia liitumist 2013. aastal – Ühendkuningriigi lahkumise tõttu – selle asemel, et kasvada. Euroopa Komisjoni tollane president Jean-Claude Juncker teatas 2014. aastal, et Brüssel teeb laienemises pausi, et uute liikmete integreerimist seedida.
See hoiak muutus Hiina kui suurvõimu esiletõusu, Venemaa sissetungi Ukrainasse ning Donald Trumpi ja tema heitliku Euroopa-suunalise suhtumise naasmise tõttu. EL-i riigid mõistsid, kui geopoliitiliselt oluline on siduda niinimetatud halli tsooni riigid ühise sinise-kollase tähelipuga.
Selles suunas on toimunud tuntavat liikumist. Alates 2024. aasta detsembrist on kandidaatriigid oma vastavates ühtlustamisprotsessides üheskoos sulgenud 18 peatükki. Võrdluseks: eelneva kümnendi jooksul suleti vaid neli peatükki.
Montenegro on läbinud enam kui poole 33 läbirääkimispeatükist. Ukraina ja Moldova avasid oma esimesed peatükid juunis ning Albaania alustas esimeste peatükkide sulgemist.
Island, mis taotles liikmesust 2009. aastal, kuid loobus taotlusest 2015. aastal, korraldab sel kuul rahvahääletuse protsessi taaskäivitamise üle. Norra kaalub kolmandat avalikku arutelu võimaliku liikmestaotluse teemal.
EL-i laienemisvolinik Marta Kos märgib, et uute liikmete lisandumist nähti varem majandusliku tasakaalustamisena: uued tulijad avasid oma turud olemasolevatele liikmetele vastutasuks arenguinvesteeringute eest, mis suurendasid kiiresti nende SKP-d. Nüüd on esiplaanil julgeoleku- ja kaitseaspekt.
Euroopa julgeolekut on põlvkondade vältel taganud NATO, kuid Trumpi muutlik suhtumine allianssi on pannud paljusid pealinnu Atlandi-ülest kaitselepingut kahtluse alla seadma. Kuigi vähesed usuvad, et EL-i vastastikuse kaitse klausel on võrdväärne NATO 5. artikliga, reklaamib blokk end kui alternatiivset struktuuri julgeolekupoliitika koordineerimiseks. Kandidaatriigid Albaania, Montenegro, Põhja-Makedoonia ja Türgi on juba NATO liikmed.
„Laienemine ei tähenda vaid seda, et kandidaatriigid peaksid meile järele jõudma… tänapäeval on see ka julgeolekupoliitiline küsimus. Üha enam seisneb see selles, kuidas meie, eurooplased, suudame teha koostööd maailma uues tegelikkuses,” ütleb Kos.
Laienemine tähendab „Euroopa poliitilise ja julgeolekuarhitektuuri ümberkujundamist, et luua Euroopa, mis suudab konkureerida teiste suurte ülemaailmsete jõududega”, lisab ta.
See ilmneb kõige selgemalt Ukrainas, mille relvajõud on ühed Euroopa suurimad, kõige paremini relvastatud ja kahtlemata kõige enam lahingukogemustega rikastatud. EL-i liikmesriigid soovivad näha Kiievit ja selle võimekat sõjaväge enda poolel, mitte aga äärealal pahuralt kõrvale jäämas.
Ent sellega kaasneb ka tohutu varjukülg. EL-i ametnikud tunnistavad, et mured seoses korruptsiooni, kohtusüsteemi sõltumatuse ja muude ühenduse põhiväärtustega on nii ulatuslikud, et ilma Venemaa sissetungita poleks riigile ametlikku liitumisprotsessi võimaldatudki.
See vastuolu ja Kiievi nõudmine kiirendatud korras liitumiseks järgmisel aastal – osana võimalikust rahulepingust Venemaaga – on sundinud Brüsselit tõsiselt kaaluma, kas uute poliitiliste oludega kohanemiseks oleks vaja uut lähenemisviisi laienemisele.
Avalikult välja öeldud eesmärk liituda 1. jaanuariks 2027 oli „appikarje”, ütleb üks läbirääkimistesse Kiieviga kaasatud kõrge EL-i ametnik. „[President Volodõmõr] Zelenski teadis, et see on võimatu. Kuid ta pidi saatma meile ja ka Ukraina kodanikele ühemõttelise signaali, et liitumisprotsessis senisel viisil jätkamine ei ole enam piisav.”
Üks kõrge EL-i diplomaat märgib, et Ukraina puhul seisame silmitsi keerulise dilemmaga. „Ei saa võtta EL-i liikmeks 40 miljoni elanikuga riiki, mis asub ülemaailmses korruptsiooniedetabelis 104. kohal. See muudaks kogu ettevõtmise naeruväärseks,” ütleb ta. „Samas ei saa neid ka omapäi ja ebakindlasse olukorda jätta. Kõik mõistavad, et Ukraina vajab meilt midagi, mis aitaks [täisliikmelisuse pikaajalist ootust] kergemini taluda.”
Lääne-Balkani riikide jaoks ei piisa EL-iga liitumise kontekstis enam senisest asjaajamisviisist. Piirkonna kuue riigi jaoks on EL-i laienemine segu pettumusest, pahameelest ja korduvalt purunenud lootustest – ning sellega kaasneb tugev rivaalitsemine.
Brüsseli ametnikud väljendavad suurt rahulolematust edusammude puudumise pärast liikmesuseks vajalike ja ammu paika pandud vahe-eesmärkide täitmisel, eriti mis puudutab korruptsiooni- ja rahapesuvastaseid meetmeid ning riigihanke reegleid. Samas on nende Balkani kolleegidel ette näidata pikk nimekiri näidetest, kus Brüssel pole oma lubadusi täitnud.
Serbia, mis oli algselt piirkonna esinumber liitumispüüdlustes, nägi oma protsessi takerdumas murede tõttu õigusriigi põhimõtete ja Venemaaga joondumise pärast – sealhulgas keeldus Belgrad kehtestamast EL-i sanktsioone Moskva vastu. Kosovo ja Bosnia ei ole veel ametlikud kandidaatriigid, viis ELi- liikmesriiki ei tunnusta isegi esimest neist. Isegi Albaania edusammud on viimase viie aasta jooksul olnud ebaühtlased ja katkendlikud.
Siiski loodavad nii EL-i kui ka Balkani poliitikud, et Montenegro hoogne liikumine liikmesuse suunas näitab selgelt, mis on võimalik ja kuidas seda saavutada.
Montenegro peaminister Milojko Spajić on optimistlik. „Laienemine on üha lähemal,” ütles ta juulis, kui riik oli lõpetanud läbirääkimised EL-i konkurentsipoliitika ja tolliliiduga seotud peatükkide osas. „Me ei täida EL-i standardeid vaid formaalselt – me lõimime need oma riigi arengumudelisse.”
Iirimaa peaminister Micheál Martin leiab, et Montenegro suudab aasta lõpuks – mil Iirimaa hoiab EL-i eesistujariigi rolli – kõik läbirääkimispeatükid sulgeda, jättes järele vaid ratifitseerimise praeguste liikmesriikide poolt.
„Usume, et suudame viia asjad enam-vähem sellisesse seisu, kus öeldakse: „Euroopa, nüüd on kord teie käes. Kas võtame Montenegro sisse või mitte?”” ütles Martin. „Kui suudaksime Montenegro liitu tuua, oleks see kõigile teistele käegakatsutav märk, et see toimib… See oleks tõeliselt märgilise tähtsusega hetk.”
Samas valmistab Brüsselis endiselt muret piirkonnale omane sügavalt juurdunud natsionalism ja rivaalitsemine. Balkanit läbiv EL-i piir lõikaks läbi etnilised piirid, süvendades ja potentsiaalselt kinnistades lõhesid.
„Belgradis ei saa kellelegi selgeks teha, et Montenegro või Albaania on meist eespool. Keegi ei usuks seda, sest inimesed tunnevad olukorda,” ütles Serbia president Aleksandar Vučić, viidates sellele, et tema riigi osa piirkonna SKP-st on suurim, eksport EL-i kõige mahukam ja elatustase kõrgeim.
„Oleme ainus suhteliselt hästi industrialiseeritud riik, millel on suurim potentsiaal ja võimekus. Oleme ainus riik, kellel on tõeline… märkimisväärne sõjaline ja kaitsetööstuslik võimekus,” sõnas Vučić.
„Teeme eurooplastega igapäevaselt koostööd kõigi nende reformide nimel – alates soovitustest ja reguleerivate asutuste küsimustest kuni… korruptsioonivastaste seaduste ja kõigi muude asjadeni välja,” ütles Vučić. „See, mida keegi Brüsselis võib-olla väidab, ei muuda tegelikkust.”
Vaatamata kandidaatriikide lootustele ja ootustele püsib keskne küsimus: kas EL ise on uuteks liikmeteks valmis – sõltumata sellest, kas uued liikmed on valmis liiduga liituma?
„Ukraina suurim mõju laienemisdebatile seisneb eelkõige selles, et see on selgelt välja toonud, kui vähe me oleme uuteks liikmeteks valmis,” ütles kõrge EL-i ametnik. „Meil on vaja pühenduda ka sisemistele reformidele.”
Laienemisteemalise retoorika hoogustudes on pealinnad uurinud võimalusi liitumisprotsessi või isegi lõpptulemuse muutmiseks.
Nii Prantsusmaa kui ka Saksamaa on esitanud esialgsed ettepanekud, mis näevad ette järkjärgulist integratsioonimudelit: liikmelisusega kaasnevaid hüvesid pakutakse vastutasuks reformide vahe-eesmärkide täitmise eest, erinevalt praegusest süsteemist, kus täieõiguslik liikmelisus saabub alles kogu protsessi lõppedes.
„Peame arenema,” ütles EL-i volinik Kos. „Kasutame endiselt metoodikat, mis on enam-vähem sama, mis 40 aastat tagasi, kui Hispaania ja Portugal EL-iga liitusid.”
Arvestades Prantsusmaa ja Saksamaa ettepanekuid, mis pälvisid ülejäänud EL-ilt valdavalt leige vastuvõtu, valmistub Brüssel avaldama oma ettepanekud võimaliku laienemisreformi kohta. Nende hulka kuuluvad nii Kosi kirjeldatud tehniline hinnang uute liikmete mõjust EL-i toimimisele ja poliitikatele kui ka ettepanekud järkjärguliseks integratsiooniks.
„Laienemine liigub praegu sellises tempos, mida me pole viimase 15 aasta jooksul näinud,“ ütles ta. „See nõuab juhtimist ja usalduse loomist kõigi meie 27 liikmesriigiga.”
Kandidaatriikide suhtumine võimalikku vaheetapi liikmesusse on vastakas. Kiiev on põhimõtteliselt välistanud kõik, mis jääb alla täisliikmesuse, samas kui Belgrad on andnud märku, et on ideele avatud.
„Andke meile avatud piirid, andke meile ühtne turg – me ei vaja midagi muud. Selle saavutamiseks oleme valmis oma poliitikat Euroopa omaga kooskõlla viima, kuid vajame ka Euroopalt midagi vastu,” ütles Vučić. „Me ei taha kuulda, et peame kõik nõuded täitma ja alles siis otsustatakse, kas meile midagi antakse või mitte.”
Balkani riikide puhul aitaks poliitiline otsus laieneda ühiselt – selle asemel, et lähtuda vaid saavutustest – leevendada piiriüleseid pingeid ja täita EL-i algne visioon ühendada Euroopa rahu nimel. Analüütikud märgivad samuti, et reformide käigus antavad konkreetsed hüved muudaksid protsessi pöördumatuks ja aitaksid vaigistada väiteid, nagu oleks liikmesus vaid miraaž.
„Kodanikud ei ole uskunud, et EL-iga liitumine on reaalne võimalus, hoolimata jutust Montenegro liitumisest,” ütles Deda. „Prantsusmaa ja Saksamaa uus hoog, millega visandatakse iga riigi vajalikud sammud… toob tohutut kasu.”
„Olukord Bosnias, Kosovos ja Serbias võib uue laienemispakkumisega muutuda,” lisab ta. „Tekib kuuluvustunne… Inimestel pole põhjust koonduda natsionalistide ümber, kui nad teavad, et see võib riigid isoleerida ja meid sellest võimalusest ilma jätta.”
Samas valitseb liidus mure, et mis tahes lahendus, mis ei tähenda täisliikmesust ja täielikku õigusaktide ühtlustamist, võib õõnestada bloki põhiväärtusi ja selle liikmesuse aluseks olevat „teenetepõhist” põhimõtet.
„Mis puudutab vaidlust teenetepõhise lähenemisviisi ja hiljuti esile kerkinud assotsieerumisideede vahel, siis meie keskendume eelkõige teenetepõhisele lähenemisele, kuna see vastab minu hinnangul praegusele tegelikkusele,” ütles Iirimaa esindaja Martin, viidates sellele, et alternatiivse lähenemisviisi osas puudub „üksmeel või konsensus”.
Iirimaa on valmis „arutelu toetama ja sellele kaasa aitama,” lisas ta. „Kuid me ei lase end kõrvale juhtida ülesandest viia lõpule läbirääkimised, millega Montenegro on juba alustanud.”
Mõned ametnikud kardavad samuti, et arutelud laienemisprotsessi üle võivad lõppkokkuvõttes vaid pidurdada praeguseid taotlusprotsesse ajal, mil hoog on suurem kui kunagi varem viimase kümnendi jooksul.
„Ma ei usu, et see oleks praegu usutav või teostatav idee,” ütles Berliinis asuva German Marshall Fundi külalisteadur Dimitar Keranov. „See lükkaks asju edasi, sest uute protsesside rakendamine või kasutuselevõtt toob paratamatult kaasa palju ebakindlust… iga uus reform vajab esmalt järeleproovimist.”
Praegune protsess „täidab tegelikult oma eesmärki: premeerib neid, kes teevad oma kodutöö ära”, lisab ta. „Laienemine ei ole kingitus. See on eksam.”
Paljud nii EL-is kui ka väljaspool seda peavad 2026. aasta järelejäänud kuid viimase põlvkonna kõige kriitilisemaks hetkeks laienemise seisukohast. Kui Montenegro suudab sulgeda ülejäänud läbirääkimispeatükid ja EL-i praegused liikmed lepivad ühtlasi kokku sisemistes reformides, mis tagaksid suurema liidu sujuva toimimise, on nende hinnangul võimalik saavutada suurem ja geopoliitiliselt mõjukam liit.
Kui aga Brüssel peaks laskma end kiskuda sisetülidesse selle üle, milline laienemine välja peaks nägema ja milleni see viima peaks, võib kannatus katkeda neil, kes ootavad väljaspool „punast sametpaela”.
Martini sõnul mängiks see vaid Euroopa vaenlastele kätte. „Kokkuvõttes on asi nii: kui Euroopa ei tegutse Lääne-Balkanil või oma naabruses ennetavalt, teevad seda teised,” ütleb ta. „Teised hakkavad manipuleerima ja moonutama.”
