Soome väljaanne Suomen Kuvalehti on võrrelnud omavahel sõjaeelset 1939. aastat tänavuse 2026. aastaga ja sellest tuleb välja palju sarnasusi. Põhiline ühine joon on see, et valmistutakse sõjaks.

Ajaloolane Helena Pilke märgib, et 1939. aasta Soome oli militaristlik ühiskond. Poisse ja mehi valmistati ette sõjaks, samas kui naisi ja tüdrukuid õpetati hoolitsema kodu ja pere eest. Naiste roll oli toetada mehi, kelle kohuseks oli riigikaitse.

„Sõjavastasust või rahuliikumisi – nii nagu me neid tänapäeval mõistame – suurt ei esinenud,” ütleb Pilke.

Miks nii? „Võib-olla oli põhjuseks see, et Soome oli iseseisvuse saavutanud alles kakskümmend aastat varem. Inimesed tahtsid saavutatud iseseisvat riiki hoida ja olid valmis selle nimel ohvreid tooma.”

Pilke märgib, et muidugi ei saa me päriselt tungida oma vanavanemate mõttemaailma. Saame vaid mõtiskleda konteksti üle: milline oli tollane eluolu? „Ajastu mõttelaadis oli sõda olukord, mida tuli aeg-ajalt ikka ette.”

1930ndate täiskasvanud olid juba üle elanud Esimese maailmasõja ja kodusõja. Polnud olnud pikka rahuperioodi, millele nostalgiliselt tagasi vaadata. Kõikjal valitses kindel tahe riiki kaitsta.

Sõjalist propagandat ei püütud paljastada, vastupidi – inimesed tahtsid selles osaleda. Kirjanikud, ajakirjanikud ja kunstnikud toetasid patriootlikku ettevõtmist. Valitsev hoiak oli, et hea kodanik kaitseb oma riiki rõõmuga.

Kogu 1939. aasta suve vältel rajasid vabatahtlikud Karjala kannasel kaitserajatisi. Kodanikud annetasid kaitseväele raha ning piirikülade elanikud korraldasid vabatahtlikele koosviibimisi, tantsuõhtuid ja väljasõite Karjala vaatamisväärsuste juurde. See vabatahtliku koostöö vaim andis aimu tulevasest „Talvesõja vaimust”.

Mida arvab sellest Helena Pilke: kas 1939. aasta suvel oli teada, et Soome läheb sõtta? „Seda ei teatud, kuid seda kardeti,” vastab Pilke.

Tema hinnangul süvenes sõjahirm 1939. aasta augustis, veel kevadel uskusid vähesed, et sõda võib Soomeni jõuda.

Juba 1930. aastatel valitses tunne, et sõjapidamine on võtmas hirmutavat pööret. Inimesi muretses taevast lähenev nähtamatu ja salakaval oht – mida saaks ette võtta, kui tsiviilelanikele hakkaks langema gaasipomme?

Sõjahirm hakkas maad võtma, kuigi inimesed ei pruukinud täpselt teada, mida nad kardavad: kas kohalike konfliktide jada, suurt Euroopa sõda, Nõukogude Liitu, maailmasõda või kõike seda korraga.

Sõjaajaloolane Ville Kivimäki on uurinud soomlaste unenägusid enne Talvesõda. Nendes unenägudes lähenes oht Nõukogude Liidu poolt: idast saabusid lennukiparved või välgusähvatused, taevas hõljusid kirstud. Pärast sõda tõlgendati neid unenägusid mõnikord ettekuulutustena. Hilisematele põlvkondadele kõnelevad need eelkõige sellest, et sõda oli soomlaste mõtetes juba enne selle tegelikku algust.

Soomes lülitus meedia propagandarežiimile juba ammu enne Talvesõja puhkemist. „Meedia toetas tugevalt riigikaitset,” ütleb Helena Pilke, kes on uurinud propagandat ja tsensuuri Soome sõdade ajal.

Eriti rõhutas riigikaitse tähtsust 1939. aasta suvel konservatiivne ajaleht Uusi Suomi. Kui Karjala kannasel algasid augustis suured sõjaväeõppused, kajastas Uusi Suomi neid nii, nagu oleks tegemist päris sõjaga, märgib Pilke. Tundub, et selle asemel, et uudiseid vaid passiivselt jälgida, lõid paljud soomlased aktiivselt kaasa riigi hüvanguks tehtavas töös.

Ville Kivimäki kirjeldab 1930. aastate algkooliõpetajaid järgmiselt: „Energia, millega need „rahvavalgustajad” tegutsesid, oli hämmastav. Nad korraldasid vabatahtlikke talguid ja Pikkulotta-rühmi, viisid läbi ujumistunde, harisid köögiviljaaedu, tegelesid poliitikaga ja lugesid õhtustel koosviibimistel luulet. Tõelised dünamod – lihtsalt erakordsed energiapommid!”

Kivimäki sõnul sisendasid õpetajad usku tulevikku. Õhtuti ei vedelnud inimesed diivanil, vesteldes sõpradega ja muretsedes maailma käekäigu pärast. 1930. aastate ideaalinimene meenutas rahandusministeeriumi eelarveosakonna juhatajat: heas vormis ja töökas mees, kes peab enesestmõistetavaks, et naised hoolitsevad laste ja vanurite eest.

Võib-olla oldi ka valmis kogukonna nimel ohvreid tooma, kuna ei eeldatud, et elu peaks pakkuma isiklikku eneseteostust.
„Selle ajastu inimeste jaoks polnud elu eesmärk õnn kui selline,” ütleb Kivimäki. „Surve olla õnnelik on hilisema aja nähtus.”

1939. aasta suvi oli kuum ja ilus. „On olnud nii imeliselt säravaid, päikeselisi päevi, peaaegu iga päev taevas helendab sügavsinisena – just nagu suve kõrgajal. Ja Saimaa järve veed on nagu soe mesi!” kirjutas Lappeenranta piirkonda teenindav ajaleht Etelä-Saimaa suveilma kirjeldades (3. august 1939).

Juuli oli viimane rahukuu Euroopas. Keegi ei teadnud seda veel. Soome ajalehed kirjutasid juuli alguses toimunud parlamendivalimistest, olümpiamängude ootusest ja igapäevaelust, mis pealtnäha rahulikult kulgeb. Helsingis pidid olümpiamängud toimuma 1940. aastal – sõja tõttu lükkusid need edasi.

Ajalehed jälgisid tähelepanelikult Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu vahelisi läbirääkimisi, mille eesmärk oli ohjeldada Adolf Hitleri Saksamaa agressiooni. Läbirääkimised kulgesid aeglaselt ja jooksid lõpuks liiva. Soome olukord muutus üha ohtlikumaks.

Sügise lähenedes muutus õhkkond helgest rõhuvaks. Augusti viimasel päeval kirjutas ajaleht Etelä-Saimaa:
„Sõjaohu tõsidus hakkab tavaliste tsiviilelanike seas tunda andma.”

Lehele oli teada antud, et „teatud vanaprouad” varuvad suhkrut ja kohvi. Inimesed ei tohiks nii teha, soovitas leht – ja pole ka ime, sest augusti lõpus oli Soome kaitseväe peastaabi teabeosakond saatnud ajalehtede peatoimetajatele kirja, milles rõhutati, et normeerimisest ei tohiks ajakirjanduses teatada, kuna see võib innustada inimesi varusid kokku kuhjama.

Ajalehed püüdsid avalikkust rahustada. Kuni 3. septembrini 1939. Euroopa kaardil oli alanud surmatants. Kogu mandril kõlasid sõjatrummid. 1. septembril tungis Saksamaa Poolasse. Alanud oli sõda, mida hiljem hakati tundma Teise maailmasõjana.

Samalaadne olukord, kui Soomes 1939. aasta algul, valitseb praegu. Inimesed avaldavad arvamust, et peaks tõsiselt kaaluma, kuidas hakata rohkem relvi tootma.

Räägitakse kriisiraadio ostmisest. See võimaldab kuulata ametlikke teadaandeid ning toimib ühtlasi taskulambi ja akupangana. „See oli kõhedust tekitav, kui need droonid alla kukkuma hakkavad,” märgitakse.

Inimesed võtavad paanikas välja suurema koguse sularaha. „Igaks juhuks,” märgitakse.

Siiski ei tundu, et praegust aega valitsevaks tundeks oleks hirm. Pigem on see rahutus. Ärevus. Uskmatus. Mis kurat siin õigupoolest toimub!

Siiski on ka erinevusi. Soomes oli 1930. aastate lõpp lootusrikas aeg. Õhus oli lubadus millestki paremast ning tulevik näis pakkuvat uusi võimalusi. See meenutab veidi 1990. aastaid. Toona valitses kergem hingamisruum ja poliitika vaatas tulevikku.

Praegu on olukord vastupidine. Aastat 2026 iseloomustavad tagasitõmbumine, pettumus, frustratsioon ja – tõepoolest – tunne, et tulevik sulgub. Uuringute kohaselt on noorte usk tulevikku lausa kokku varisenud. Mõned inimesed tulevad uudiste tekitatud ärevusega toime lihtsalt sellega, et lõpetavad nende jälgimise.

1939. aasta oktoobris hakati Soome reservväelasi kutsuma erakorralistele õppustele, mida tunti lühendi YH all. Praktikas tähendas see mobilisatsiooni. Suurem osa vägedest paigutati idapiirile ja Karjala kannasele.

Mõned mehed ja poisid ei naasnudki enam koju, kuid võimud väitsid, et vägede lahinguvalmiduse tõstmine on „täiesti loomulik samm”, märkides, et paljud teised väikesed Euroopa riigid olid julgeolekukaalutlustel mobiliseerinud palju suuremad väed kui need, mis kutsuti teenistusse „rahulikus Soomes”.

Oktoobri esimestel nädalatel evakueeriti ligikaudu 100 000 Helsingi elanikku maapiirkondadesse sugulaste ja tuttavate juurde. Samuti algas tsiviilelanikkonna evakueerimine Viiburist ja piirialadelt.

Suomen Kuvalehti kirjutas „linlaste kohustuslikust sügispuhkusest”, mille ajal emad, tädid ja vanaemad hoolitsesid laste eest ning valmistasid ette gaasimaske ja sidemeid – töö kulges muidugi rõõmsas meeleolus ja lapsed nautisid lihtsalt lisavaba aega (SK, 21. okt 1939).

Soome poliitiline juhtkond oli käinud Moskvas läbirääkimistel, kuid kokkuleppeni territoriaalsete järeleandmiste osas ei jõutud. Nõukogude Liit nõudis Soomelt territooriumide loovutamist, hõlmates Karjala kannast, Soome lahe saari ja Hankot.

Ei otsustajad ega avalikkus veel teadnud, kuid otsus Soome jätmise kohta Nõukogude Liidu mõjusfääri oli juba langetatud. Teave Molotovi-Ribbentropi pakti salajasest lisaprotokollist ilmnes alles hiljem.

Vähemalt mõnele hakkas evakueerimine tunduma mõttetu. Evakueeritud pered pommitasid linna jäänuid kõnede ja kirjadega, väljendades soovi koju naasta. Oktoobri lõpus (29. oktoobril 1939) teatas Helsingin Sanomat, et see pole võimalik: „Evakueerimine on samuti teenistus isamaale ja seda tuleb täita vapralt.”

Ajaleht kinnitas lugejatele, et piiril paiknevate kaitsejõudude moraal on kõrge ja vapper. Need mehed on valmis rõõmsameelselt taluma kõiki laagrielu raskusi ning vajaduse korral ohverdama kõik oma kodumaa ja rahva nimel.

J. K. Paasikivi juhtis Moskvas peetavaid läbirääkimisi. Need lõppesid novembri keskel – tulemusteta, kuid ilma sõjakuulutuseta. Evakueerimismeetmeid hakati vähendama.

Talvesõja eelsetel viimastel päevadel arvasid paljud soomlased, et on ehk siiski pääsetud. Koolides jätkus õppetöö ning klassiruumides harjutasid õpilased jõulupidustusteks laule ja kirikulaule.

Ka ilm muutus külmemaks – kes ikka talvel kallale tungiks?

2026. aasta kevad oli kogu Soomes erakordselt soe. EL valmistus hübriidsõja õppusteks, Venemaa sõjakassa paisus Iraani sõja tõttu ning Giorgia Meloni kritiseeris solvanguid, mida Jeesusena esinev Trump paavsti suunas paiskas.

Koduaedade terrassidel, kortermajade rõdudel ja linnaparkide pinkidel lükkasid inimesed prillid laubale ning pöörasid näo päikese poole.