Mõne minutiga on kuueliikmeline meeskond, mida juhib „Wahabi” – nii nimetab end see Ukraina sõdur –, rajanud põllu lähedale oma ainulaadse operatsioonikeskuse.
Telefonid on venelaste poolt avastamise vältimiseks välja lülitatud, kuid sidepidamine toimub generaatorist toidetava Starlinki satelliidisüsteemi kaudu. Sõdurid laadivad pidevalt oma kahest sõidukist varustust maha: kütusekanistreid, kaableid ja droone, vahendab El Mundo.
Tegemist on Zozulja-tüüpi mehitamata õhusõidukitega – üle kolme meetri pikkuste aparaatidega. Vormiriietuses meeskond kinnitab tiibu, justkui paneks kokku mänguasja – ehkki antud juhul on tegu surmava relvaga. Kõik see toimub pimeduse varjus.
„Täna saatsime teele neli tükki,” selgitab 38-aastane Wahabi. Õhusõidukid stardivad viieminutiliste vahedega. Kella poole üheteistkümne paiku on kõik läbi. Meeskond pakib varustuse kokku ja peagi on lagedal põllul taas vaikus ja tühjus.
See on üks nüüdseks tuntud „keskmaa-rünnakutest” – nagu neid nimetatakse –, mille eesmärk on õõnestada Vene vägede logistilist toetust. Üksus, kuhu Wahabi kuulub – 422. mehitamata süsteemide polk –, on aga spetsialiseerunud keeruka elektroonilise segamissüsteemi „Volna Kupol Garant” (VKG) hävitamisele – tegemist on seadmega, mis suudab rivist välja viia kohalike relvajõudude laialdaselt kasutatavad Starlinki süsteemid.
„Kui see peaks juhtuma, muudaks see meie töö märgatavalt keerulisemaks,” tunnistab Wahabi.
Üks riigi juhtivaid sõjatehnoloogia eksperte ja Ukraina kaitseministeeriumi nõunik Serhi Beskrestnov hoiatas juba juunis nende seadmete „massilise kasutuselevõtu” eest – need on mõeldud eelkõige droonirünnakute peatamiseks Ukraina varustusliinide vastu.
Beskrestnov selgitas, et need süsteemid, mis vajavad kuni kuut mobiilset konteinerit, suudavad häirida satelliidiühendust 20 ruutkilomeetri suurusel alal.
15. juunil toimunud operatsioon, milles osales ka Wahabi meeskond, viis kuuest konteinerist nelja „viivitamatu” hävitamiseni. „Ülejäänud kaks põlesid maha järgmiste tundide jooksul. Kohe pärast rünnaku sooritamist taastus Starlinki signaal,” märgib sõdur.
Ukraina sõltuvust Starlinkist on korduvalt esile tõstetud. President Volodõmõr Zelenski ise palus juulis Donald Trumpilt ja Elon Muskilt luba kasutada neid satelliite oma droonidel ballistiliste rakettide laskeseadmete ründamiseks – see olnuks alternatiiviks olukorrale, kus puuduvad raketid nende allatulistamiseks –, kuid tehnoloogiamagnaat ei näi selle ideega nõus olevat.
Süsteemi kasutamine rindel tõi kaasa ka ajutise pöörde konfliktis alates veebruarist, mil Musk blokeeris venelaste võimaluse teenust Ukraina territooriumil ebaseaduslikult kasutada – samm, mis häiris oluliselt nende sõjalisi operatsioone.
„Venelased kaotasid täielikult oma sõjapidamise juhtimissüsteemi,” ütleb 422. mehitamata süsteemide polgu ülem Mõkola Kolesnõk.
Ukraina ohvitseri sõnul on tema üksus alates juunist hävitanud kolm „Volna Kupol Garant” süsteemi ja aidanud hävitada neljanda Krimmis. „Raketid tulistasid meie droonid alla, kuid see juhtis venelaste tähelepanu kõrvale, võimaldades eriüksustel oma eesmärk täita: süsteem hävitada,” ütleb ta.
Moskva on otsinud alternatiivi ja asunud looma oma satelliidivõrku nimega Rassvet, ehkki selle kasutuselevõtt jääb Starlinki võimekusest tublisti maha.
Sellest hoolimata usub sõjaväelane ja õhuluure toetuskeskuse kaasasutaja Ihor Lutsenko, et eelis, mille Ukraina Starlinki kasutamisega saavutas, kaob varem või hiljem. „Starlinki võimaluste aken on sulgumas. Venemaa häiresüsteemid ei blokeeri seda täielikult, kuid vähendavad selle tõhusust. Vajame Starlinki asendamiseks oma satelliite. Ilma tehnoloogilise suveräänsuseta pole meil tulevikku,” väidab ta.
See kosmosetasandi heitlus on vaid üks tahk sõjastrateegiatest, mida selles konfliktis rakendatakse; see on muutnud relvakonfliktide pidamise viisi ja – olgugi et vastumeelselt – muutnud Ukraina omamoodi katsepolügooniks uutele sõjatehnoloogiatele.
„Siinsed taktikad ja relvad vahetuvad iga kolme kuu tagant,” märgib Ukraina julgeoleku- ja koostöökeskuse (Center for Security and Cooperation) analüütik Anton Zemljanõi.
Analüütik selgitab, et venelased on vastuseks nende tagala vastu suunatud kohalikele pommitamisrünnakutele võtnud kasutusele relvastuse, mis on loodud Ukraina armee nõrkuste ärakasutamiseks. Nende vahendite hulka kuuluvad süsteem „Volna Kupol Garant” ja satelliidid Rassvet, samuti laialdast kasutust leidnud reaktiivmootoriga droonid Geran-4 ja Geran-5, uus odav rakett nimega Banderol ning ballistilised raketid, mille puhul kasutatakse ära Kiievi piiratud võimalusi nende tõrjumiseks.
Nii Geran kui ka Banderol suudavad saavutada kiiruse 600 kilomeetrit tunnis – see ületab Ukraina seni välja töötatud kaitsedroonide võimekuse.
„Praegu on neid võimalik hävitada vaid lennukite või raketipõhiste õhutõrjesüsteemide abil. Ukrainal on väga vähe lennukeid ja meie varud tõrjerakettide osas – nagu näiteks kuulsad USA päritolu Patriotid – on kriitiliselt väikesed. Meid ootavad ees mitmed väga rasked kuud,” tunnistab Zemljanõi.
Moskva kasutas Banderoli ja Gerani süsteeme korduvalt Odessa vastu ning need seadmed on olnud peamiseks põhjuseks sadamablokaadile, millega riik praegu silmitsi seisab.
Juuli lõpus märkis Ukraina kõrge ametnik Vladõslav Vlasjuk, et ligikaudu 80 protsenti Venemaa rünnakutest Odessa sadamale ja mereekspordi infrastruktuurile – mis registreeriti sel ja eelmisel kuul – viidi läbi Banderol-tüüpi rakettidega.
Ukraina õhujõudude pressiesindaja Juri Ihnati sõnul kasutasid venelased juulis reaktiivmootoriga droone „viis korda rohkem” kui eelneval kuul.
Riigi luureteenistused on teatanud kohalikule meediale, et Moskva toodab kuus kuni 3000 reaktiivmootoriga drooni – juunis hindas toonane kõrgeim sõjaväejuht kindral Oleksandr Sõrski, et need õhusõidukid võivad peagi moodustada 50 protsenti kogu Venemaa seda tüüpi mehitamata õhusõidukite pargist.
Zemljanõi tunnistab, et „keskmaa”-löökidest – ehk rünnakutest Moskva ja teiste Venemaa territooriumide vastu riigi sügavuses – tekkinud „eufooria on läbi saanud”.
President Volodõmõr Zelenski hindas möödunud nädalavahetusel, et Venemaa suudab toota kuni 1300 ballistilist raketti aastas – mis tähendab kümneid rakette kuus – ning sellega silmitsi seistes napib Ukrainal praegu piisavalt rakette nende allatulistamiseks.
„Eelseisev talv saab olema kogu sõja kõige raskem,” lisab Zemljanõi, pidades silmas Venemaa rünnakuid Ukraina elektri- ja kütteinfrastruktuuri vastu, mille eest analüütikud on hoiatanud.
Mõkola Kolesnõk ütleb aga, et ta ei ole seda „eufooriat” kunagi jaganud. „Mulle meeldib olla realist. Venelased on väga tõsine vastane,” sõnab ta. Kohtumine 422. rügemendi komandöriga toimub inimtühjal ja hämaral tänaval. Ajakirjanikud ootavad oma sõidukis, kuni ohvitseri auto öise vaikuse katkestab.
Õigusteaduse taustaga Kolesnõk on üks neist eripärastest kujudest, kes on selle konflikti ajal esile kerkinud – inimesed, kes moodustasid Venemaa sissetungi ajendil oma sõjaväeüksused. Endine Nõukogude-aegne dessantväelane Kolesnõk tegutses ärimehena, kuni Moskva otsustas 2014. aastal sõja vallandada.
Toona oli Kolesnõk tihedalt seotud selliste juudi päritolu suurärimeeste nagu Hennadi Korban ja Ihor Kolomoiski poliitiliste ringkondadega – seos, mis võib tunduda vastuolus olevat tema üksusele valitud nimega: Luftwaffe. See nimi ja üksuse embleem – mis meenutab Natsi-Saksamaa õhujõudude sümboolikat – on pälvinud märkimisväärset kriitikat, mille ta aga ümber lükkab.
„Teenisin Saksamaal (ajal, mil olin dessantväelane). Sealt pärinebki minu imetlus selle riigi vastu. Luftwaffe tähendab saksa keeles õhuväge. Ka Saksamaa praegune õhuvägi kannab nime Luftwaffe. 422. üksuses on sõdureid, kes on teeninud Iisraeli armees (mis tähendab, et nad on juudi päritolu). Need, kes otsivad selle nime tagant muid tähendusi, ammutavad oma teadmisi vaid venekeelsest Vikipeediast,” väidab Kolesnõk.
Sõdur usub küll, et sõja saatuse määrab see, „kes suudab kiiremini tehnoloogilisi uuendusi kasutusele võtta”, kuid ta eeldab kiiret vastukäiku nii reaktiivmootoriga droonidele kui ka eelmainitud Banderolile. „Veel aasta tagasi ei suutnud me alla tulistada Shahed-droone (Iraani päritolu propelleriga droonid, Geranide eelkäijad). Nüüd hävitame neist 95 protsenti. Selles sõjas võib see, mis on täna tõhus, osutuda homme täiesti kasutuks,” märgib ta.
Tema analüüsi kinnituseks teatasid Ukraina võimud 21. kuupäeval esimese reaktiivmootoriga püüdurdrooni kasutuselevõtust – see on loodud spetsiaalselt uusima põlvkonna Geranide tõrjumiseks.
Nii Kolesnõk kui ka eelmainitud Anton Zemljanõi nõustuvad, et kuna Ukrainast on saanud sõjaline katsepolügoon, on lääneriigid ainsad, kes ei suuda seda olukorda enda huvides ära kasutada.
„NATO doktriin on aegunud. Nad ei suuda venelastele vastu seista,” nendib Zemljanõi.
