Aafrikas asuva pisikese Hispaania enklaavi Ceuta peamise turistiranna kohal kulgeval promenaadil palvetab kell kolm pärastlõunal põlvili Allahile üks räbaldunud T-särki kandev Sudaani teismeline.

Ta saabus naaberriigist Marokost kümne päeva eest, ujudes kilomeetrite viisi rannani, ning loodab nüüd pääseda Euroopasse, kus ta enda sõnul kavatseb kõvasti tööd teha ja uue elu üles ehitada, kuid ei kavatse kunagi loobuda oma moslemiusust, vahendab Daily Mail.

Pärast kuus aastat kestnud ja 4000 kilomeetri pikkust teekonda oma kodukülast on sale 18-aastane Abdelhadi Ali nüüd vaid sammu kaugusel Euroopa Liidust.

Tema – nagu ka 60 000 teist inimest kõikjalt Aafrikast – tungis Ceutasse (mis asub tunniajase laevasõidu kaugusel Hispaania mandriosast) juuli lõpus toimunud organiseeritud piiriületuse käigus.

Sellel on tohutu mõju Euroopa Liidu ja Suurbritannia ühiskonnale, mis juba niigi vaevlevad viimase kümnendi jooksul toimunud kontrollimatu sisserände korduvate lainete käes.

Paljud koos Abdelhadiga Ceutasse saabunud täiskasvanud on vastumeelselt Marokosse naasnud – kas Hispaania piirivalvurite sunnil või omal soovil, kuna kohalikud elanikud, kes on hirmunud ja sügavalt usklikud kristlased, võtsid nad vaenulikult vastu.

Terved pered peitsid end päevade viisi kodudes, tulles välja vaid selleks, et loopida kividega noormeestest ja poistest koosnevat seltskonda – mida nad nimetasid „islamistlikuks armaadaks” –, kes märatsesid, tungisid eravaldustesse ja rüüstasid toidu ning vee otsinguil supermarketeid (mida nüüd valvab sõjavägi).

Kuid poliitikud – sealhulgas meie Briti uus peaminister – levitavad eksitavat väidet, justkui oleks kriis läbi. Tegelikkuses on see alles algamas.

Sel nädalal on õudusega jälgitud Ceutas hargnevat rändekatastroofi, mille keskmes on suur hulk lapsi – mõned neist vaid 11- või 12-aastased.

Sest ärgem eksigem: 2000–4000 noort poissi Põhja-Aafrikast ja Sahara-tagusest Aafrikast pole pärast saabumist paigast liikunud ega kavatsegi seda teha.

Nad on muutunud etturiteks rändekatastroofis, mille on vallandanud pered, kes saadavad oma lapsi Euroopasse paremat elu otsima, ning mida on omakorda hoogustanud sotsiaalmeedias leviv sõnumite laviin – need julgustavad noori kodunt lahkuma ja suunduma Ceutasse, mida peetakse väravaks Madriidi, Berliini või Londonisse.

Daily Maili reporter veetis mitu päeva 18 ruutkilomeetri suuruses enklaavis (umbes Viljandi-suurune linnake) ja vestles 50 saabunud noorega – nad kõik kinnitasid, et ei kavatse kuhugi mujale minna kui edasi Euroopasse.

Nad magavad kõnniteedel, ukseavades, küngastel ja isegi rannavarjude all.

Ainsal tööstusalal on tekkinud vaeste asum, kus noored jooksevad mööda käike – nad on ehitanud endale varjualuseid vanadest vooditest ja ümberpööratud vannidest, mis on päikese eest kaitsmiseks kaetud linade või tekkidega.

Kolmapäeval ja neljapäeval oli peamise politseijaoskonna ees sadu lapsi, kes istusid tänaval nukralt ridades. Nad ootasid asjatult lootuses, et Hispaania ametivõimud väljastavad neile dokumendid, mis võimaldaksid neil istuda parvlaevale ja sõita Hispaania mandriossa.

Kuid kuna Hispaania vasakpoolne peaminister Pedro Sánchez veedab suvepuhkust Kanaari saartel Lanzarotel, pole Madriidi poliitiliselt juhtkonnalt tulnud mingeid märke, et noorte soov võiks täituda.

Sanchez oli esimene poliitik, kes levitas müüti, nagu oleks 98 protsenti „sissetungijatest” üle piiri tagasi Marokosse läinud.

Seda väidet kordas hiljem papagoina Briti peaminister Andy Burnham, kes tsiteeris Sanchezit oma kõnes Doveri valgete kaljude juures eelmisel nädalal, enne kui ka tema ise puhkusele suundus.

Miski ei saaks olla tõest kaugemal. Tegemist on reaalajas areneva humanitaarkatastroofiga, mis ohustab ka Euroopa riiklikku julgeolekut.

Hispaania luureteenistused teatavad, et kümnete tuhandete Ceutasse tungimise võimalust kasutanud inimeste seas on tabatud ISIS-e džihadiste, kes on tulnud sõdadest üle kogu räsitud Aafrika.

Reporter kohtus 31-aastase Marokos sündinud pätiga, kes nimetab end varjunimega Mamoud ja on üks tuhandetest, kes ujus Ceutasse.

Ta rääkis Londoni aktsendiga inglise keelt, kuna oli veetnud kümme aastat Inglismaal – suure osa sellest vanglas – ja soovib nüüd sinna naasta.

Nad vestlesid sadama lähedal asuvas bensiinijaamas, kus mees rääkis, et oli noore teismelisena sõitnud veoauto kastis üle La Manche’i väina.

Pärast kasuperre paigutamist istus ta vanglas kahe süüdimõistva otsuse eest, mis puudutasid raske kehavigastuse tekitamist, ning mitmesuguste muude õigusrikkumiste eest.

See hooplev endine vang väidab, et lahkus Ühendkuningriigist vabatahtlikult kümne aasta eest, „sest nad oleksid mind niikuinii välja saatnud”.

Ta lisab: „Veetsin teie riigis rohkem aega trellide taga kui vabaduses. Kuid igatsen Inglismaad. See on minu võimalus tagasi minna.”

Selle erakordse sissetungi juured ulatuvad käesoleva aasta jaanuari, mil Pedro Sanchez teatas amnestiast kõigile Hispaanias elavatele ebaseaduslikele välismaalastele.

See otsus suruti läbi kuningliku dekreediga, väidetavalt tööjõupuuduse leevendamiseks ja majanduse elavdamiseks.

See samm võeti valijate poolt aga halvasti vastu – nad reageerisid sellele, põhjustades sotsialistidest kandidaatidele mõni nädal hiljem Aragóni piirkonnas – mis on tuntud kui poliitiliste meeleolude indikaator – hävitava kaotuse.

Pärast amnestiat on 1,2 miljonit ebaseaduslikult Hispaanias viibivat inimest – peamiselt Põhja-Aafrikast (eriti Marokost ja Alžeeriast), Ladina-Ameerikast ja Sahara-tagusest Aafrikast pärit isikud – kasutanud ära Sáncheze kokkulepet. See on saatnud üle maailma sõnumi, et riik on nüüd Euroopasse viiv avatud uks.

„Kui üks liikmesriik tegutseb rändeküsimuses omavoliliselt, satub ohtu kogu Euroopa blokk,” teatasid Brüsselis tegutsevad parempoolsed poliitikud.

Kui nad olid toona vihased, siis nüüd on nad Ceuta katastroofi pärast lausa marus ja nimetavad seda „Angela Merkel 2.0” stsenaariumiks. Sellega viidatakse Saksamaa endise kantsleri 2015. aasta otsusele avada riigipiirid kodusõja eest põgenevatele süürlastele.

Merkeli ühepoolne ja seletamatu otsus vallandas loomulikult suurima Euroopasse suunatud rändelaine pärast Teist maailmasõda. Ühe aasta jooksul saabus 1,2 miljonit võõrast, kellest paljud polnud süürlased, vaid mujalt pärit õnneotsijad.

See sisserändajate voog on muutnud riigi, mis oli kunagi sõjajärgse Euroopa majandusmootor, peaaegu kokkuvarisemise äärel olevaks paigaks, kuna riik peab ülal pidama inimesi, kellel puuduvad oskused töö leidmiseks.

Saksamaale sisenevate migrantide arv ületab endiselt miljoni piiri aastas (seda numbrit suurendavad tuhanded ukrainlased, kes on saanud kodumaal toimuva sõja eest varjupaiga).

Selle tulemusena on Euroopa ilme jäädavalt muutunud, kuna paljud suunduvad edasi teistesse riikidesse, valides sageli teekonna paadiga üle La Manche’i väina Doverisse.

Nüüd on väike Ceuta võetud järgmise rändelaine sihikule, seda eelkõige tänu oma äärmiselt ebaturvalisele maismaa- ja merepiirile naaberriigi Marokoga.

Alates jaanuarikuisest amnestiast on sotsiaalmeedias (TikTokis ja Instagramis) reklaamitud võimalusi pääseda Aafrikast Euroopasse, kasutades Ceutat hüppelauana.

Inimkaubitsejad on pakkunud „maksa kohale jõudes” tüüpi tehinguid, mida reklaamitakse tabavate araabiakeelsete loosungitega ning mille raames pakutakse „ujumiskaaslasi” või sõitu jetiga.

Juuni keskel – kuus nädalat enne peamist migrantide sissetungi – kogus Põhja-Aafrikas vaid mõne tunniga 1 370 000 vaatamist veebivideo pealkirjaga „Ceuta kutsub”.

Veel üht videot, milles väideti, et saabujad toimetatakse hõlpsasti Hispaaniasse – seda nii ametlikult Sáncheze valitsuse kui ka ebaseaduslikult inimsmugeldajate poolt –, vaatas 646 053 inimest, kellest paljud olid kergesti mõjutatavad noored.

Lava oli selleks valmis seatud. Kuid kui sotsiaalmeedia toimis siinkohal tõukava tegurina, siis ka tõmbav tegur oli täies hoos.

Paljud Euroopa ja Ühendkuningriigi mõjukad pagulastega tegelevad heategevusorganisatsioonid, keda toetavad sotsialistlikud poliitikud, on rangete riigipiiride vastu.

Tunnustatud vabakutseline ajakirjanik Charlotte Gill teatas sel nädalal, et Briti heategevusorganisatsioonidele, kes pooldavad piirideta maailma või uusi turvalisi teekondi Läänes uut elu alustada soovivatele migrantidele, eraldatakse igal aastal 700 miljonit naela (ligi miljard eurot) maksumaksjate raha.

Nende hulka kuuluvad sellised organisatsioonid nagu Refugee Council, Migrant Help ja Refugee Action. „Nad ei vaja demokraatiat ega valimisvõitu,” märkis Gill veebisaates. „Nad on väga mõjukad.”

Ka Andy Burnham propageeris oma Doveris peetud kõnes migrantidele „turvalisi teekondi”, et takistada inimsmugeldajatel kontrollimast paatidega toimuvat ülesõitu üle La Manche’i väina.

Šotimaa äärmusvasakpoolne esimese ministri kohusetäitja John Swinney läks veelgi kaugemale, pakkudes turvalist pääsu kõigile tuhandetele Ceutasse saabunutele.

Mõlemad jagavad samu seisukohti Sánchezega, kes on ägedalt „Kindlus-Euroopa” (Fortress Europe) vastu.

Sel nädalal oli Ceutas näha selle sotsialistliku unistuse tagajärge: täielikku kaost. Hispaania politsei, kandes nakkuse vältimiseks kaitsemaske, suunab Benitezi rannal looklevaid lõputuid migrantide järjekordi, samal ajal kui Punase Risti meeskonnad jagavad valgete kaubikute rivist toitu ja vett.

Kohal on kiirabiautod, et teha teste HIV-i, hepatiidi ja tuberkuloosi tuvastamiseks ning toimetada haiged saare 249 voodikohaga haiglasse, mis on praeguseks nii üle koormatud, et saadab kohalikke elanikke tagasi.

„Me olime väga hirmul,” ütles 21-aastane õendustudeng Javier, kes elab koos vanematega Ceuta kesklinnas.

„Praegu on kõik meie avalikud teenused kokku varisemas. Haigla ja politseijaoskond on ülekoormatud võõraste tõttu, keda me pole siia kutsunud,” rääkis ta.

Enklaavi linnapea Juan Jesus Vivas – kes on nõudnud kõigi saabunute viivitamatut väljasaatmist ja EL-i piiri „tõelist” tugevdamist oma raskustes rahva kaitseks – palus teisipäeval Euroopa Parlamendilt täiendavat erakorralist abi.

Ta tunnistab, et tal pole aimugi, kui palju potentsiaalseid migrante tema enklaavi on jäänud, kuna tal puudub nende loendamiseks vajalik tööjõud.

Teada on vaid see, et 900 inimest viibib peamises rändelaagris. Üleliigsete inimeste majutamiseks on territooriumile püstitatud telke, samal ajal kui veel 2000 inimest elab lageda taeva all lähedalasuvas piirkonnas.

Tuhanded teised magavad ukseavades, aedades, parkides – kõikjal, kus nad leiavad koha, kuhu pea maha panna.

Praamisadama lähistel kohtus reporter 15-aastase Moussef Elrmomiga, kes on pärit Marokost Tangerist. Ta on orb, kelle saatis teele vanaema, „kes soovis, et tal oleks elu Euroopas”.

Moussef on koos kolme sõbraga – üks neist on 17- ja kaks ülejäänut 19-aastased –, kes elavad küngastel asuvas metsas. „Me kõik oleme siin, sest meie pered käskisid meil tulla,” ütles Moussef tõlgi vahendusel. „Me ei lähe tagasi. See on meie elu suurim võimalus. Kodus ei oota meid mitte miski.”

Ta rääkis, et nad pole kaks päeva midagi söönud, ning tema ja ta sõbrad olid vaimustuses, kui reporter ulatas neile paki juustuküpsiseid.

Veelgi südantlõhestavam oli aga vaatepilt 15-aastasele Saffiedine Amranile, kes on sündinud Sudaanis ja magab nüüd Ceuta rannal päikesevarju all.

Ta lahkus kodust aasta tagasi, et vanemate õnnistusel Euroopasse suunduda. Ta on täiesti kirjaoskamatu – ei oska kirjutada oma nime ei araabia ega inglise keeles – ega ole kunagi koolis käinud.

„Helistasin pärast ujumist mobiiliga oma isale,” ütles ta häälega, milles peegeldub asjatu lootus. „Ütlesin, et olen nüüd peaaegu Hispaanias. Nad palvetavad minu eest.” See võib murda ka kõige kalgima südame.

Marokolased Hamza (17), Adil (20) ja 14-aastane Adam ujusid kohale esmaspäeval – mitu päeva pärast esmast massilist sissetungi –, lükates sellega ümber ametliku väite, nagu oleks olukord läbi.

„Meie sõbrad on alles teel. Piiri kui sellist tegelikult polegi,” ütles Hamza, poseerides mere ääres pildi jaoks.

„See on lihtne. Mõnel ujujal on kalipsod seljas, nii et nad püsivad veepinnal. Tean, et mõned poisid on mõõna ajal siia lausa jalgsi tulnud. Tõkked ei tähenda midagi,” sõnas ta.

Sadamas, kust läheb praam Hispaania mandriosas asuvasse Algecirasesse, küsis reporter politseinikult tema arvamust. „Ceuta ei toibu sellest kunagi,” ütles politseinik.

„Need araabia ja aafrika lapsed saadetakse nüüd Hispaaniasse, võib-olla isegi teie riiki. Kuid neid tuleb veel. Meist on saanud Euroopa uus tagauks,” lausus ta.