Üha selgemaks saab, miks CIA direktor John Ratcliffe teisipäeval erakorraliselt Moskvasse sõitis. Usaldusväärsed luureandmed viitavad sellele, et üha meeleheitlikumasse seisu viidud Vladimir Putin kaalub rünnakut mõne Euroopa NATO riigi vastu ning – kui see ei peaks hirmutama Euroopat Ukrainast loobuma – potentsiaalselt ka taktikalise tuumarelva kasutamist Ukraina enda vastu.
Neile, kes on seda sõda eemalt jälginud, võib see tunduda ehmatava eskaleerumisena. Meile aga, kes oleme seda tähelepanelikult jälginud – ja eriti NATO luureteenistustele –, on see sünge reaalsus, milleni Putini sõda on meid viinud pärast nelja ja poolt aastat Lääne kõhklusi ja Ukraina uuenduslikkust lahinguväljal, kirjutab Briti kolonel Hamish de Bretton-Gordon väljaandes Telegraph.
Asja iroonia seisneb selles, et Venemaad, väidetavat sõjalist hiiglast, pigistab üha enam Ukraina Taavet. Ukrainast on saanud droonisõjapidamise maailma liider, tänapäevase lahinguvälja alkeemia, samal ajal kui Vene Koljat kaotab mehi, varustust ja rikkust.
Lääne luureagentuuride seas on kasvav mure, et Venemaa majandus läheneb ohtlikule murdepunktile. Ukraina rünnakud kriitilisele infrastruktuurile, sealhulgas Venemaa nafta- ja bensiinitööstuse elementidele, avaldavad oma mõju. Väärtuslikud ekspordiartiklid on häiritud ja venelased peavad bensiinijaamades tundide kaupa järjekorras seisma. Suurte veebikaubandusvõrkude häired on veel üks meeldetuletus, et tänapäeva majandus sõltub keerukatest süsteemidest, mis võivad rünnaku korral olla üllatavalt haprad.
Kujutage ette Suurbritanniat ilma kütuseta ja peatunud e-kaubandusega. Tulemuseks poleks vaid ebamugavus, vaid majanduslik halvatus, millele järgneks kiiresti poliitiline kriis. Venemaa ei ole muidugi Suurbritannia. Kuid Putini režiim sõltub sellest, et Vene elanikkond oleks jätkuvalt valmis ohverdusi tooma, saades vastutasuks lubaduse võidust. See kokkulepe on aga surve all.
Veelgi murettekitavam on Vene armee olukord. Pärast tohutuid kaotusi on üha raskem leida vabatahtlikke. Luure hinnangul võib armee lõpuks osutuda Vene süsteemi nõrgimaks lüliks. Venemaal on küll veel piisavalt mehi, kuid võitlusvalmid on suures osas juba ära kasutatud – seda vaatamata asjaolule, et sõdurite palk on Vene mõistes helde. Tõenäoliselt muutub ka välismaalt värvatavate leidmine üha keerulisemaks.
Mobilisatsioonivõimalus – mis võimaldaks saata sõtta ka vastumeelseid ajateenijaid – võiks pakkuda värsket inimressurssi sellesse „lihaveskisse”, kuid sellega kaasneksid poliitilised riskid, nagu teavad hästi need, kes mäletavad Nõukogude Liidu sõda Afganistanis.
Venemaa keskklass on Putini sõjaga leppinud seni, kuni sellega kaasnevat koormat on kandnud peamiselt teised. Kui aga nende pojad vormiriietuses Ukrainasse saadetakse, muutub poliitiline arvestus kiiresti. Sellest hoolimata usuvad Lääne ametnikud, et ettevalmistused mobilisatsiooniks käivad. See annaks Putinile potentsiaalselt piisavalt vägesid, et teha enamat kui vaid sõdida Ukrainas.
Seetõttu ei saa rünnakut Balti riikidele või – hoidku selle eest – taktikalise tuumarelva kasutamist Ukrainas enam lihtsalt Kremli tühja ähvardusena kõrvale heita. Putin ei võitle vaid oma poliitilise karjääri eest. Ta võib üha enam uskuda, et võitleb oma ellujäämise ja kindlasti selle pärandi eest, mille ta loodab endale ajaloos kindlustada.
Laual on veel üks erakordne kaart: Donald Trump. Putin on kindlasti tähelepanelikult jälginud, kuidas Iraani juhtkond on USA presidendile survet avaldanud. Kuna USA vahevalimised on lähenemas, on Washingtonil kuhjaga siseriiklikke poliitilisi probleeme, mis tähelepanu hajutavad. Venemaa pakkumine aidata Trumpil tema Iraani-probleemi lahendada võiks olla nii Kremli kui ka Valge Maja jaoks äärmiselt ahvatlev.
Putinile on kindlasti suurt heameelt valmistanud ka see, kuidas USA on suure osa oma kaugmaa-täppisrelvastuse varudest Iraani suunal ära kulutanud. Varasema jõudemonstratsiooni käigus lubas Bideni administratsioon Venemaale tuumarelvade kasutamise korral „katastroofilisi” tagajärgi – tagajärgi, mida oleks võimalik esile kutsuda ilma ise tuumarelva kasutamata ja ilma ameeriklaste elusid suuremasse ohtu seadmata.
USA-l on endiselt piisavalt nüüdisaegset relvastust, et suruda maha Venemaa õhutõrje ja tekitada Putini vägedele Ukrainas lahinguväljal hävitav kaotus, kuid selline ettevõtmine lisaks Iraani-suunalisele tegevusele jätaks Ameerika relvavarud ohtlikult tühjaks.
Sellegipoolest – kui Trump suudab ära hoida Venemaa agressiooni NATO vastu ja tuumasõja eskaleerumise Ukrainas ning aidata sõjal õiglaselt lõppeda, võib see tuua talle kodumaal märkimisväärset poliitilist kasu. Kuid selles võrrandis on ohtlikult palju „kui-sid”.
Putin võitleb oma elu eest. Ta ei taotle lihtsalt edukat tulemust valimistel.
Seega elame me erakordsel ja äärmiselt ohtlikul ajal: ettearvamatu Ameerika president, autokraatlik ideoloog Kremlis ja läbipaistmatu revolutsiooniline režiim Teheranis.
Mis võiks küll valesti minna? Üsna palju.
Meie saatus on nüüd Euroopa NATO riikide kätes. Hoolikalt läbimõeldud ebamäärasuse aeg on möödas. Putin peab kahtlemata mõistma, et rünnak NATO vastu vallandab ülekaaluka konventsionaalse vastuse. Ja Euroopal on vahendid selle elluviimiseks. Venemaa konventsionaalne sõjaline jõud on Ukraina sõjas täielikult kurnatud. Õigesti mobiliseeritud Euroopa NATO-l on tohutult suurem majanduslik, tehnoloogiline ja sõjaline potentsiaal. Kreml peab mõistma ühte lihtsat võrrandit: agressioon NATO vastu ei päästaks Putini režiimi. See teeks sellele lõpu.
Samal ajal on tavalistel venelastel ja kindlasti ka tavalistel ukrainlastel igati põhjust soovida, et see õudusunenägu lõppeks. Ukraina väärib õiglast rahu, mitte kokkulepet, mis premeerib agressiooni ja jätab Putinile aega end uuesti laadida. Putin ei pruugi kunagi Ukrainas toime pandud kuritegude eest süüdistatud saada. See on ajaloo küsimus. Nüüd on oluline see, et Ukraina tuleks välja turvalise, suveräänse ja vabana.
