Helsingi Ülikooli maailmapoliitika professor Teivo Teivainen ütleb, et Soome seisukoht Ceuta piirikriisi küsimuses on Euroopa piiripoliitika kujundamisel oluline.
Euroopa avalikkuse mällu sööbib kuvand Soomest kui riigist, kes toetas nõudmist heita Hispaania Schengeni alast välja, sõnas ta Iltalehtile.
Profesori sõnul tõlgendatakse rahvusvahelises meedias siseminister Mari Rantaneni (Põlissoomlased) avaldusi Soome ametliku seisukohana. Rantanen kommenteeris sotsiaalmeedias (platvormil X), et toetab Itaalia peaministri Giorgia Meloni ettepanekut arvata Hispaania Ceuta olukorra tõttu ajutiselt Schengeni alast välja.
Mitmed asjatundjad on kritiseerinud valitsusparteide ministreid Itaalia toetamise eest. Teivainen märgib, et Soome seisukoht Ceuta küsimuses võib kahjustada riigi mainet.
Kui Soome reageerib teise välispiiriga EL-i liikmesriigi hädaolukorrale nõudmisega isoleerida see riik Schengeni koostööst, võib see vähendada toetust, mida Soome ise sarnase piirikriisi korral vajada võiks, lausub ta.
Arvamused võivad muidugi erineda selles osas, kas on hea või halb jätta Soomest mulje kui riigist, mille poliitikud suhtuvad teatud liiki rändesse vaenulikult. Mõne jaoks võib see olla lausa poliitiline eesmärk, lisab ta.
Teivainen märgib, et nõudmine jätta Hispaania Schengeni alast välja on vastuolus Soome pikaajalise ajaloolise seisukohaga. Tema sõnul on kogu Soome iseseisvusaja vältel olnud keskseks küsimuseks see, kas riik saaks Venemaaga seotud ohuolukorras teistelt riikidelt abi.
Ka valitsus on rõhutanud Venemaast lähtuvat julgeolekuohtu ning olukorrale reageerides läbi surunud meetmeid, nagu näiteks piiriturvalisuse seadus. Soome on oma liitlastele rõhutanud, et vajab piirikaitseks toetust, kuna ta toimib nii EL-i kui ka NATO välispiirina.
„On huvitav näha, kuidas paljudele end patriootideks pidavatele inimestele tundub see küsimus – mis on Soome ajaloos alati olnud keskne: „Kas keegi tuleb meile appi?” – nüüd tühisena,” sõnab ta.
Teivaineni sõnul ei saa Ceuta olukorda otseselt võrrelda Soome idapiiril toimunud kriisidega, kuna Maroko ei pea Euroopas agressioonisõda – erinevalt Venemaast.
Siiski on nii Venemaa kui ka Maroko tegevuses esinenud sarnaseid jooni.
Viimasel ajal on räägitud migrantide kasutamisest hübriidoperatsioonides. Venemaa on avalikult vaenulik riik, keda – sarnaselt Marokoga – kahtlustatakse inimeste piiri poole suunamises teatud eesmärkide saavutamiseks, lausub ta.
Professori hinnangul näib valitsuse suhtumine Euroopa välispiire ähvardavatesse ohtudesse olevat valikuline.
See paljastab mõtteviisi, mille kohaselt peetakse Euroopa solidaarsust välisohu korral ülioluliseks, kui oht on suunatud meie vastu. Kui aga oht on suunatud teise riigi vastu – mille valitsus on ideoloogiliselt vastuvõetamatu –, asendub see solidaarsus sooviga tekitada probleeme ja tõrjuda liitlast kõrvale, tunnistab ta.
See kõlab ideoloogiliselt laetud lähenemisviisina, kus Soome pikaajalised huvid näivad olevat jäänud tagaplaanile, tõdeb ta.
Teivaineni sõnul ei tohiks Rantaneni avaldusi üle võimendada, kuna nende mõju suuremale pildile on väike.
Professor näeb Rantaneni väljaütlemistes valimistega seotud aspekti, olenemata sellest, kas siseminister Ceuta olukorda kommenteerides tegelikult valimistele mõtles.
Teivainen oletab, et olukord Ceutas võib suurendada toetust immigratsioonikriitilistele poliitikutele. Rantanen võib olukorrast valimistel kasu lõigata, kuna siseministri kommentaarid on kooskõlas tema ideoloogilise taustaga.
Oma ideoloogilistele liitlastele demonstreeris Rantanen karmi ja mõistlikku hoiakut Hispaania vasakpoolse valitsuse suhtes – mida nad peavad piiri- ja immigratsioonipoliitikas liiga leebeks –, hindab professor.
