Kas Euroopa Liit on jõudnud Venemaa-vastaste sanktsioonide tipuni? küsib Hispaania väljaanne El Pais. Pärast 21 sanktsioonipaketti ning tuhandete eraisikute ja ettevõtete kandmist musta nimekirja on EL-il üha raskem Kremlit Ukraina sissetungi eest karistada.
Euroopa Liidul kulus viimase Venemaa-vastase sanktsioonipaketi läbisurumiseks kuus nädalat, kolm ebaõnnestunud katset ja maratonpikk öine läbirääkimiste voor. See polnud üksikjuhtum. Vaid kolm kuud varem oli eelmine pakett 76 päevaks blokeeritud kahe riigi – Slovakkia ja Ungari – vastastikuste vetode tõttu. Kakskümmend üks paketti ja enam kui neli aastat pärast seda, kui EL kehtestas oma esialgsed sanktsioonid Kremli vastu pärast Ukraina täiemahulist sissetungi, hakkab masinavärk, mis kunagi – välja arvatud Ungari Viktor Orbán – peaaegu ühes taktis liikus, väsimuse märke ilmutama. See ei tulene mitte sellest, et Euroopa Liit oleks Moskva karistamise lõpetanud, vaid sellest, et sanktsioonidega sihtmärkide nimekiri on kasvanud nii pikaks, et on üha raskem leida midagi uut, mida sanktsioneerida ilma, et mõni liikmesriik läbirääkimiste laua tagant lahkuks.
Komisjon esitas 21. paketi kui suurima individuaalsete sanktsioonide kogumi, mis on heaks kiidetud pärast sõja algust ja mis on suunatud 218 inimesele ja üksusele – pankadest kuni laevadeni, mis moodustavad Venemaa „varilaevastiku”, mida kasutatakse energiakandjate transportimise piirangutest möödahiilimiseks. Mida aga ei avalikustatud – vähemalt mitte nii detailselt –, oli tehingu kindlustamiseks tehtud järeleandmiste ulatus: erand, mis lubas Kreeka laevandusettevõttel jätkata Venemaa veeldatud maagaasi transportimist kolmandatesse riikidesse; Venemaa tursa ja pollaki impordikeelu täielik tühistamine; endiste sõjaväelaste viisapiirangute oluline leevendamine; ning luba – sama kummaline kui paljastav – Itaaliale ja Kreekale jätkata Venemaa sooblikarusnaha ostmist Euroopa kõrgmoe tööstusele.
Majandusmõttekoja Bruegeli teaduri Jacob Funk Kirkegaardi sõnul läheneb EL „sanktsioonide haripunktile” – see tähendab punkti, kus valitsused hakkavad oma riiklikke majandushuve Venemaa suhtes kehtestatavate edasiste piirangute asemel esikohale seadma. „Jäänud on väga õhukesed salaamiviilud,” selgitab ta telefonivestluses. Kõige tundlikumad teemad – elemendid, mis jäid kahekümne eelmise paketi jooksul puutumata – jäetakse tavaliselt välja just seetõttu, et liikmesriigil on põhjus (ja tegelik vetoõigus, arvestades, et sanktsioonid nõuavad ühehäälsust) nende blokeerimiseks.
Alates 2022. aasta veebruarist, mil varajane EL-i sanktsioonide pakett külmutas president Vladimir Putini ja välisminister Sergei Lavrovi varad, on blokk pidevalt ehitanud majanduslikku kordonit. Täna hõlmab see enneolematut umbes 210 miljardi euro suuruse Venemaa keskpanga reservide külmutamist. Lisaks on EL heaks kiitnud Venemaa suuremate pankade lahtiühendamise SWIFT-i finantssõnumisüsteemist; kehtestanud meretranspordi naftaembargo koos G7 toetatud hinnalagedega; keelanud söe, puidu ja viina impordi; keelanud Venemaa teemantide impordi, jättes Moskva ilma hinnanguliselt 4 miljardist eurost tulust aastas; blokeerinud enam kui 670 Venemaa nn varilaevastikku kuuluva laeva juurdepääsu Euroopa sadamatele; ning tühistanud selliste meediakanalite nagu RT ja Sputnik ringhäälinguload.
Lisaks hõlmab Euroopa Liidu individuaalsete sanktsioonide nimekiri nüüd tuhandeid nimesid – alates Riigiduuma saadikutest kuni kaitsetööstuse juhtideni – ning uusim sanktsioonipakett hõlmab enam kui sadat panka ja krüptovaluutaettevõtet, rohkem kui 40 „varilaevastiku” alust ning mitmeid naftatöötlemistehaseid Venemaal ja Valgevenes. Brüsseli deklareeritud eesmärk on igas voorus jäänud samaks: jätta Kreml ilma sõja rahastamiseks vajalikust tulust ja suurendada sõja ülalpidamise kulusid sektorite kaupa.
Ometi on täiemahuline sissetung jõudmas viiendasse aastasse, ilma et oleks näha märke relvarahust. EL töötab nüüd selle nimel, et säilitada sanktsioonide hoog; need mitte ainult ei saada sõnumit Venemaale (ja Ukrainale), vaid kurnavad ka Venemaa majandust. Üheks näiteks on asjaolu, et Soome mõttekoja CREA Venemaa ekspordiseire andmetel oli Moskva tulu sõja neljandal aastal 27% väiksem kui enne sissetungi. Teiseks näiteks on müügi järsk, 36-protsendiline langus Euroopa Liitu, mis oli varem Venemaa peamine turg.
„Probleem seisneb selles, et rakendatav sanktsioonistrateegia – pikk ja mahukas nimekiri, mis ühendab mitmesuguseid meetmeid ja sihtmärke – muutub üha keerukamaks,” nendib Brüsselis tegutsev diplomaat. Heaks näiteks on 21. sanktsioonipakett. See liikus edasi alles pärast kokkulepet paketti lahjendada, et tulla vastu Saksamaa ja Portugali nõudmistele seoses Vene kalaga; Prantsusmaa ja Itaalia soovidele viisade osas; Austria nõudmisele teha erand Raiffeisen Bankiga seotud Vene varadele; ning Bulgaaria soovile, mille tulemusena eemaldati sanktsioonide nimekirjast Vene Õigeusu Kiriku patriarh Kirill. Lisaks saavutas Kreeka pretsedenditu sammuna eraldi viite eelmise paketi muutmiseks, mis võimaldas ühel riigi suuremal laevandusettevõttel Dynagas jätkata Vene gaasi transportimist kolmandatesse riikidesse.
Seoses selle kasvava ummikseisuga toob Kirkegaard välja kaks suunda, mida Euroopa sanktsioonipoliitika praegu võtab. Esimene neist hõlmab üha sagedamini kolmandate riikide ettevõtete sihikule võtmist – näiteks need 14 Hiina firmat, kellele on viimastel kuudel kehtestatud sanktsioonid sidemete tõttu Venemaa kaitsetööstusega. Ta märgib, et see on poliitiliselt mugavam valdkond, kuna sellel teel ei seisa ees eriti mõjukaid või tugeva lobitööga toetatud Euroopa riiklikke huve, ehkki sellega kaasneb vastusammude oht. Peking ongi juba reageerinud viivitamatute vastumeetmetega.
Teine lähenemisviis on tundlikum, kuna see eeldab teatud küsimuste väljavõtmist sanktsioonide raamistikust – mis nõuab ühehäälsust – ja nende ümberliigitamist tavapäraseks kaubandus- või energiapoliitikaks, mille puhul kehtib kvalifitseeritud häälteenamuse nõue. Kirkegaardi sõnul on see ainus viis mööda hiilida vetodest, nagu see, mille Kreeka kehtestas seoses veeldatud gaasi transpordiga kolmandatesse riikidesse – takistus, mida ta tunnistab ühehäälsuse reegli raames „ilmselgelt ületamatuks”. Ekspert hoiatab siiski, et selline pädevuste ümberjagamine ei saa olema lihtne.
Tulevasi sanktsioonipakette silmas pidades leiab Bruegeli majandusteadlane, et kõige paljulubavam tee ei seisne uute piirangukategooriate väljatöötamises – mis satuvad peaaegu alati mõne liikmesriigi valitsuse kaitse alla niipea, kui need mõjutavad konkreetseid huve –, vaid pigem juba kehtivate meetmete eiramise ja neist möödahiilimise jõulisemas tõkestamises. Ta toob näiteks Ukrainas rindejoonel demonteeritud Vene raketid, millest leiti Lääne tehnoloogilisi komponente, mis olid jõudnud Venemaale kolmandate riikide vahendajate kaudu. Kokkuvõttes leiab Kirkegaard, et tegelik tegutsemisruum peitub eelkõige meetmete tõhusas rakendamises ja jõustamises.
Brüssel rõhutab, et kõike arvesse võttes on tulemus Euroopa jaoks siiski soodne. Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni esitatud andmetel on Venemaa majanduskasv järsult aeglustunud; enam kui kaks kolmandikku Kremli riikliku investeerimisfondi likviidsetest varadest on ammendatud ning Venemaa energiasektori tulud langesid käesoleva aasta alguses ligikaudu 40%. Siiski ei julge keegi Brüsselis – isegi mitte sanktsioonide arhitektid – garanteerida, et Euroopa Liit suudab jätkata Moskva survestamist samas tempos nagu seni.
