Enne Venemaa täiemahulist sissetungi töötas Diana ilusalongis. Nüüd on see 21-aastane ukrainlanna sattunud rindele. Ta teab, milles naised sõjas meestest paremad on.

Soome Iltalehti ajakirjanikud sõitsid Harkivi oblastisse, et kohtuda „Xenaga”. Ta on üks neist Ukraina naistest, kes on haaranud relva oma kodumaa kaitsmiseks.

Tsiviilelus tuntakse teda Diana nime all. Ta on vaid 21-aastane.

Ta võttis selle hüüdnime kasutusele aasta tagasi, kui asus teenima Ukraina relvajõududes droonioperaatorina.

Diana perekonnanime – nagu ka tema relvavendade ja -õdede omi – ei saa julgeolekukaalutlustel avaldada.

See kahekümnendates eluaastates noor naine ründab vaenlase positsioone Ukraina 127. territoriaalkaitsebrigaadi koosseisus Harkivi oblastis. Ta räägib sõjast rahulikult – nii nagu inimesed, kes on harjunud elama pidevas ohus.

Olukord Harkivi oblasti rindel püsib pingelisena, nagu ka suurel osal rindejoonest, mis ulatub läbi Donbassi, Zaporižja ja Dnipropetrovski oblasti. Pinged kasvavad, samal ajal kui rahuläbirääkimised on ummikusse jooksnud. Rindejoon asub vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Harkivi linnast, kokkupuutejoon kulgeb peamiselt linnast põhja ja ida suunas.

Mõlemad pooled jätkavad sõjaliste sihtmärkide ja infrastruktuuri ründamist droonide, suurtükiväe ja lennukitega, samal ajal kui piirialadel jätkuvad kohalikud lahingud. Siiski pole praegu teateid suuremast läbimurdest ega otsesest rünnakust Harkivile.

Kohtumispaik asub kuulsa Põhja-Saltivka linnaosa – elamurajooni, mis kannatas sõja esimestel kuudel kõige rängema pommitamise all – ja linna ringtee vahel. Üle tee on tõmmatud droonivõrgud, mida katkestavad vaid ristumiskohad kõrvalteedega.

Diana tegelikus teenistuskohas kohtumine on võimatu. Nn tapatsoon algab umbes 20 kilomeetri kaugusel Vene positsioonidest – see on ala, mida jälgitakse pidevalt droonidega. Ajakirjanikel pole sinna juba ammu asja olnud.

Selle asemel kohtutakse paigas, kus peeti ägedaid lahinguid sõja varasematel aastatel, ümberringi on kaevikud ja punkrid, mis näevad välja üsna värsked. „Xena” saabub päevinäinud maasturiga koos oma rühmaülema Jevheni ja relvavenna Maksõmiga. Vestluse käigus selgub, et Maksõm on ühtlasi Diana kihlatu.

Rühm on kaasa võtnud ründedroonid, et näidata, kuidas neid vaenlase positsioonide vahetus läheduses kasutatakse – sageli vaid kahe-kolme kilomeetri kaugusel Vene kaevikutest, kus sõdurid viibivad korraga mitu päeva.

Diana ja Maksõm abielluvad juba mõne nädala pärast. Maksõm on 25-aastane. Nende lugu ei alanud rahuajal, vaid keset sõda – väeosade lähetuste, rindepositsioonide ja lühikeste puhkehetkede ajal.

Juttu tuleb sõjast ja sellest, kuidas Ukraina noorem põlvkond on leppinud vaieldamatu tõsiasjaga: nende riigi vabadust tuleb kaitsta relvaga käes, hoolimata ühiskonnas kasvavast sõjaväsimusest ja sellest, et paljud nende eakaaslased püüavad mobilisatsioonist kõrvale hoida.

Diana sõnul muutis sõda tema ellusuhtumist põhjalikult. „Mõistsin lihtsalt, et pean midagi ette võtma,” räägib ta.

„Peame jalaväge aitama. Mõnikord peavad nad oma positsioonidel püsima mitmeid kuid järjest, sealt lahkumata. Paljud on füüsiliselt ja vaimselt kurnatud. Kõige ohtlikumad hetked on positsioonidele asumine ja sealt lahkumine. Venelased jälgivad kõike droonidega. Oma droonide abil saan tagada, et vaenlane ei pääseks neile liiga lähedale,” jutustab ta.

Tema jaoks ei ole droonid pelgalt tehnoloogia või ohutum viis sõda pidada, vaid need on vahend, millega vähendada hinda, mida rindel võitlejad maksavad. Just nii ta oma tänast missiooni näeb.

Diana on pärit Poltaava oblastist. Enne sõda töötas ta ilusalongis. Ta sõlmis teenistuslepingu 2025. aasta aprillis, kuid liitus brigaadiga juba varasema kogemusega, olles läbinud nii sõduri baasväljaõppe kui ka droonioperaatori koolituse teises üksuses.

Ta kirjeldab, kuidas sõjapidamine on muutunud. Kui varem sõltusid luure ja vägede liikumine peaaegu täielikult inimestest, siis tänapäeval põhineb suur osa logistikast ja lahinguvälja luurest mehitamata süsteemidel.

Väike droon suudab nüüd täita ülesandeid, milleks varem tuli inimesi ohtu seada, räägib ta.

Juttu tuleb ka juhtumitest, mil Ukraina droonid on sattunud Soome või teiste naaberriikide õhuruumi.

„Keegi ei lennuta neid sinna meelega. Keegi ei taha, et need sinna satuksid – isegi mitte kogemata,” ütleb meeskonnajuht Jevhen.

Tema sõnul saavad droonioperaatorid mehitamata õhusõidukeid juhtida vaid teatud piirini. Elektrooniline sõjapidamine, navigatsiooniprobleemid, signaali segamine ja muud lahinguvälja tingimused võivad kõik põhjustada drooni kõrvalekaldumist kursilt.

„Võid küll veel näha droonilt edastatavat videopilti, kuid ei saa seda enam juhtida. Selline on lihtsalt tänapäeva sõjapidamise reaalsus,” tunnistab ta.

Võitlejad rõhutavad, et Ukraina droonioperaatorid teevad kõik endast oleneva, et lahendada juhtimisega seotud probleemid võimalikult kiiresti ja vältida ohtlikke olukordi.

Küsimusele, kas Ukraina kogemus võiks Euroopale kasulik olla, vastab Jevhen kõhklemata.

„Lahingukogemus on hindamatu väärtusega. Me õpime iga päev praktilise kogemuse kaudu. Mõistame droonide tugevaid ja nõrku külgi, nende toimimist ja seda, kuidas neile vastu seista. Need teadmised võivad kindlasti aidata teisi riike tänapäevasteks ohtudeks valmistumisel,” ütleb ta.

Mõnikord veedab Diana üksus rindel positsioonidel päevi ilma vahetuseta. Tema enda rekord on 24 päeva järjest. Lähim sihtmärk, mida nad on rünnanud, asus Vene kaevikutest umbes 1,2 kilomeetri kaugusel. Ta räägib sellest rahulikult ja tasakaalukalt.

„Sellega harjub. Kui oled elanud keset sõda, siis väärtushinnangud muutuvad. Hakkad hindama kõige lihtsamaid asju – asju, millele sa tsiviilelus tähelepanu ei pööraks,” lausub ta.

Veel mõni aasta tagasi olid naiste lahinguülesanded Ukraina relvajõududes suhteliselt haruldased. Ukraina kaitseministeeriumi andmetel teenis 2025. aastaks relvajõududes üle 70 000 naise, neist enam kui 48 000 oli tegevteenistuses ning üle 5500 teenis vahetult rindel. See näitaja oli ligikaudu 20 protsenti kõrgem kui 2022. aastal, mil algas Venemaa täiemahuline sissetung.

Naised teenivad praegu enamasti droonioperaatorite, meedikute ja snaipritena ning sideüksustes. Mõned teenivad ka jalaväes.

„Me ei ole tüdrukud ega poisid – me oleme sõdurid. Armees on kõik võrdsed,” ütleb Diana.

Siiski usub ta, et naised kogevad sõda sageli teisiti.

„Me ei ole füüsiliselt tugevamad – me oleme vaimselt tugevamad,” tõdeb ta.

Ta räägib emainstinktist. Tema sõnul muutub see sõjaolukorras võimsaks sooviks kaitsta omasid, mis teeb naissõduritest erakordselt tõhusad ja ohtlikud vastased.

Diana lugu on lugu tema põlvkonna noorest, kes paisati sõjakeerisesse ja oli sunnitud väga kiiresti suureks kasvama. Ta räägib sõjast, kaotusest ja tulevikust, püüdmata seejuures kellelegi muljet avaldada. Selle kõige taustal on lihtne ja püsiv soov: naasta ühel päeval tavalise elu juurde.