Balti riigid valmistuvad avalikult venekeelsete inimeste väljasaatmiseks, et lõpuks lahendada oma mittekodanike küsimus. Venemaa välisministeerium esitas selle sensatsioonilise väite eelmisel nädalal, esitledes Valgevenega koostatud raportit inimõiguste olukorra kohta konkreetsetes riikides.

See on kolmas kord, kui Venemaa ja Valgevene – keda ennast süüdistatakse süstemaatilistes inimõiguste rikkumistes – on koostanud sellise raporti, et süüdistada kollektiivset Läänt topeltstandardites. See on üks lugematutest juhtumitest, kus Balti riigid on olnud sihtmärgiks. See samm sobitub aga nüüd õigusalase võitluse raamistikku – termin, mida Läti luureasutus Põhiseaduse Kaitse Büroo (SAB) kasutab Venemaa taktika kirjeldamiseks rahvusvahelise õiguse ja selle kaitsmiseks loodud institutsioonide kuritarvitamisel, vahendab lsm.lv.

Üks silmapaistvamaid näiteid on Venemaa sammud õigusliku nõude ettevalmistamiseks Balti riikide vastu Haagis asuvas ÜRO Rahvusvahelises Kohtus, süüdistades neid venelaste diskrimineerimises. Sõltumata tulemusest nõuaks see Läti diplomaatidelt aastaid tööd ja kujuneks tõenäoliselt riigi ajaloo kulukaimaks kohtuasjaks. Menetlus annaks Kremlile järjekordse platvormi Balti riikide diskrediteerimiseks ja oma agressiooni õigustamiseks Ukrainas.

Re:Baltica uuris koos Delfi (Eesti) ja Leedu rahvusringhäälinguga LRT, millistel alustel kavatseb Moskva Balti riigid kohtusse kaevata ja kes aitab tal nõuet koostada.

Aastaid kestnud „viisakusavalduste” vahetamine

Venemaa kavatsus viia asi Rahvusvahelisse Kohtusse sai selgeks 2022. aastal. Samal ajal kui Venemaa armee Ukrainat laastas, saatsid Moskva diplomaadid mais esmalt protestinoodid kõigile EL-i riikidele – väites, et sanktsioonid rikuvad ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise konventsiooni (ICERD) –, kuid sügiseks olid nad oma tähelepanu koondanud vaid Balti riikidele.

„Praktikas võib sellist diplomaatilist nooti pidada ametlikuks avalduseks, et Venemaa ja Läti vahel on tekkinud vaidlus,” ütleb Läti välisministeeriumi esindaja Diāna Eglīte, viidates novembris Venemaalt saadud dokumendile.

Sellest ajast peale on Leedu ja Läti saanud kumbki viis diplomaatilist nooti, ​​Eesti aga neli. Re:Baltica on mitteametlikest allikatest teada saanud, et Moskva saadab pikki – kümneid lehekülgi katvaid – dokumente, milles loetletakse väidetavaid diskrimineerimisjuhtumeid venelaste suhtes Balti riikides. Esitatud näited hõlmavad ajavahemikku iseseisvuse taastamisest tänapäevani. Viidatakse isegi Läti NSV põhiseadusele, mis muu hulgas tagas õiguse emakeelsele haridusele. Moskva toob välja poliitikute sotsiaalmeedia postitusi, kirjeldab parlamendidebatte ja viitab meediakajastustele. Dokumentidest ilmneb selgelt, et Venemaa jälgib tähelepanelikult iga siinset sammu.

„Süüdistused hõlmavad kõiki küsimusi, mida Venemaa on Läti vastu tõstatanud alates iseseisvuse taastamisest – mittekodaniku staatuse olemasolu, vene keele kasutamise piiranguid, haridusreformi, NSV Liitu ülistavate mälestusmärkide eemaldamist ja muid meetmeid,” teatab Läti välisministeerium. Venemaa diplomaatilistest nootidest puuduvad väidetavalt õiguslikud argumendid, selle asemel sisaldavad need subjektiivsel tõlgendusel põhinevaid ja desinformatsiooni prisma kaudu esitatud fakte.

Venemaa kutsub järjekindlalt Balti riikide diplomaate kohtuma – algul pakuti välja Moskvat või Minskit, kuid hiljem lisandusid nimekirja Bakuu ja Istanbul. Kui Läti teeb ettepaneku suhelda kirjalikult, tõlgendab Venemaa seda kui soovi puudumist vaidlust kohtueelses faasis lahendada. Eesti on omalt poolt märkinud, et sellised kõnelused võiksid toimuda Tartus või Haagis, kuid vaid juhul, kui Moskva naaseb rahvusvaheliselt aktsepteeritud käitumise juurde – ehk lõpetab sõja Ukrainas.

Konventsioon kohustab riike püüdma vaidlusi omavahel lahendada enne kohtusse pöördumist. Balti riikides ei usu keegi, et Venemaa kavatseks nende kõneluskutsete kaudu tegelikult midagi lahendada, pigem on eesmärgiks vaid protseduurireeglite formaalne täitmine. Eesti kohtunik Andres Parmas selgitab, et just eelnevate konsultatsioonide puudumine viis selleni, et Rahvusvaheline Kohus jättis omal ajal Gruusia hagi Venemaa vastu rahuldamata.

„Tere päevast, Vladimir Vladimirovitš,” algab e-kiri, mis jõudis aasta tagasi Vladimir Simindei postkasti. Ta on Riias üles kasvanud ajaloolane, kes on pikka aega töötanud Kremli heaks, halvustades Balti riike ja Ukrainat.

Kirja saatis Anastasia Taranova, Moskva advokaadibüroo Monastyrsky, Zyuba, Stepanov & Partners (MZS) jurist. „Teeme praegu koostööd [välis]ministeeriumiga küsimuses, mis puudutab venekeelse elanikkonna diskrimineerimist Balti riikides,” kirjutas Taranova. Et teemat põhjalikult uurida ja hinnata Venemaa võimalike õiguslike nõuete vaatenurgast, vajas büroo ekspertarvamusi – sealhulgas ajaloo, etnoloogia ja sotsioloogiaga seotud küsimustes.

Büroo hinnangul oli Simindei sobiv kandidaat üheks selliseks eksperdiks. Tal paluti koostada ülevaade iga Balti riigi rahvuslikust koosseisust ja sealsete venekeelsete kogukondade kujunemisloost, analüüsida vene keele ja venekeelse hariduse olukorda nendel aladel, ning viia läbi analüüs ametivõimude rakendatud meetmete kohta, mis viitaksid riigipoolsele tunnustusele venekeelse vähemuse olemasolu suhtes riigis.

Simindei polnud ainus, kelle poole Taranova abi saamiseks pöördus. Osalemispakkumine tehti ka Nikolai Meževitšile – uurijale, kes levitab regulaarselt Balti riikide vastast propagandat. „Lugupeetud kolleeg, viibisin puhkusel ja tööreisil. Nõustun teie ettepanekuga. Olen valmis üksikasju arutama,” vastas ta Taranovale.

MZS ise ei ole juhuslikult valitud ettevõte. See on teinud koostööd Venemaa välisministeeriumiga – näiteks esindades Kremlit ÜRO-s peetud vaidluses Ukrainaga seoses Kertši väina sulgemisega. Kõnealuste e-kirjade autor Taranova kuulus samuti selle kohtuasjaga tegelenud õigusmeeskonda. Üks ettevõtte partneritest, advokaat Dmitri Lovirev on Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) kindralpolkovniku Jevgeni Lovirevi poeg.

Ei Simindei ega Meževitš vastanud kommentaaripalvetele. MZS suunas päringud edasi Venemaa välisministeeriumile ja keeldus kommenteerimast ekspertide kaasamist, märkides, et ei kommenteeri anonüümsetest allikatest pärinevat ega potentsiaalselt ebaseaduslikul teel hangitud teavet. Venemaa välisministeerium kommentaaripalvele ei vastanud.

Põhiseaduse Kaitse Büroo (SAB) andis Re:Balticale teada, et Venemaa kasutab teabe kogumiseks lojaalsete aktivistide võrgustikku ning on peaaegu kindel, et ka nemad on nõude ettevalmistamisse kaasatud. Moskvat abistavad ka Lätist Venemaale ja Valgevenesse kolinud põgenikud – kas süüdimõistmise tõttu või süüdistuse esitamisest kõrvalehoidumiseks.

Riigi ajaloo kõige kallim kohtuprotsess

„On selge, et siin ei ole tegemist kohtuasja võitmise ega õigluse saavutamisega,” ütleb Läti välisministeeriumi esindaja Diāna Eglīte, kirjeldades Venemaa võimalikku nõuet osana Kremli jätkuvatest hübriidrünnakutest lääne vastu. „Hübriidrünnakute abil püüab Venemaa avaldada survet Lätile ja meie liitlastele, et vähendada toetust Ukrainale ja muuta Venemaa-poliitikat.”

„Venemaa eesmärk on külvata segadust, suunata meie ressursse mujale ja levitada kahtlusi kogu maailmas – mis viitab sellele, et oleme ehk tegelikult väike ja vastik natsiriik,” lisab Eesti välisministeeriumi esindaja Kerli Veski.

Leedu välisministeerium on sarnasel seisukohal: Venemaa süüdistused on juriidiliselt ja faktiliselt alusetud ning teenivad sisuliselt propaganda eesmärki.

Riia ülikooli õigusteaduskonna lektor Ieva Miļūna ei näe Venemaa süüdistustes ICERDi rikkumisi ja hindab Läti väljavaateid üsna headeks. „Meetmed, mida Venemaa soovib arutada, puudutavad Läti pingutusi oma mineviku pärandi – täpsemalt okupatsiooni ja venestamise – käsitlemisel,” rõhutab Miļūna.

Halvimal juhul – kui kohus leiab, et konventsiooni on rikutud – võidakse määrata hüvitis. Lisaks võib kohus menetluse varases staadiumis määrata ka ajutisi meetmeid: „Näiteks nõuda venekeelse õppe taastamist venekeelsetes koolides alates 1. septembrist.”

Olenemata tulemusest kujuneb kohtuvaidlus pikaks ja kulukaks. Miļūna märgib, et sellised juhtumid võivad venida kolmest kuni kümne aastani ning kulud võivad ulatuda miljonite eurodeni. „Läti puhul võib see osutuda meie ajaloo kõige kulukamaks kohtuprotsessiks,” oletab ta.

Ka Eesti jurist Parmas ei näe nõudele alust. Ta leiab, et okupatsiooni ajal siia toodud töötajatel oli pärast iseseisvuse taastamist võimalus saada Eesti pass, kui nad olid valmis andma truudusvande ja õppima selgeks eesti keele. Eesti poliitilises, äri- ja kultuurieliidis on palju rahvuselt venelasi.

Parmas meenutab, et kogu 1990. aastate vältel tegutses Eesti OSCE rahvusvähemuste ülemvoliniku Max van der Stoeli järelevalve all: „Lõppkokkuvõttes jäid nad rahule sellega, kuidas Eesti käsitles Vene kodanike ja kodakondsuseta isikute küsimusi. Oleksin üllatunud, kui need nõuded võiksid äkitselt, 30 aastat hiljem edu saavutada.”

See aga ei tähenda, et Venemaa samme võiks alahinnata, sest juba ainuüksi vaheotsused kujutavad endast ebameeldivat riski. „See ei tähendaks meile tingimata negatiivset lõppotsust, kuid oleks suur löök meie mainele. Just sellele Venemaa panustabki,” ütles Parmas Delfile.

Ühtegi hagi pole veel esitatud. Pole teada, millal see algab. Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova on teatanud, et kohtueelne vaidlusfaas lõpeb aasta lõpuks. Läti luureametil (SAB) pole kahtlust, et kohtuprotsess toimub, küsimus on vaid ajastuses. „Venemaa on oma positsioonis kindel ja usub, et õhkkond Rahvusvahelises Kohtus on talle soodne,” teatas amet portaalile Re:Baltica.

Oma juunikuises raportis väljendub amet veelgi otsekohesemalt: Moskva võib kohtuprotsessi kasutada ka „ettekäändena otseseks vastasseisuks Balti riikidega”.