Venemaale on väidetavalt saabunud uus salarelv: Põhja-Korea raketid, mis võiksid anda Venemaale eelise ballistiliste rakettide osas.
Väidetavalt saab Venemaa Põhja-Korealt täiendavaid KN-23 ja KN-24 ballistiliste rakettide laskeseadeldisi. Need võimaldaksid Venemaa vägedel kasutada terviklikke mobiilseid üksusi, ilma et see suurendaks Venemaa Iskanderi brigaadide koormust.
Peamine Venemaa kitsaskoht on olnud raketikandjate vähesus. Rakette saab eraldi hoiustada ja transportida, kuid neist ei saa püsivat lahinguvälja jõudu ilma raskete mobiilsete platvormideta, mis suudavad neid liigutada, peita, püstitada ja tulistada.
Põhja-Korea rakettide KN-23 ja KN-24 patareid saaksid hajuda laiemale alale, pärast tulistamist saab neid ümber paigutada ja nad saavad töötada statsionaarsetest stardipaikadest sõltumatult.
Tahkekütusel töötav KN-23 kannab umbes 500 kg kaaluvat lõhkepead umbes 450 km kaugusele, kusjuures kergema kasuliku koormusega on võimalik saavutada pikem ulatus. Selle madal, manööverdatav trajektoor on loodud tõrjumise raskendamiseks.
KN-24 laskeulatus on umbes 410 km ja selle kandevõime hinnanguliselt 400–500 kg. Koos suudavad need kaks süsteemi rünnata lennuvälju, juhtimispunkte, logistikakeskusi ja õhukaitseobjekte kaugel tagalas.
Korea päritolu raketiüksused laiendaksid Venemaa poolt samaaegselt ette valmistatavate ballistiliste rünnakute arvu, säilitades samal ajal Iskanderi raketikandjad ja Vene päritolu raketid muudeks missioonideks.
Pyongyang saaks vastu midagi sama väärtuslikku: reaalsed lahinguandmed. Iga start annab teavet usaldusväärsuse, täpsuse, vaenlase tõrjekatsete ja sõjaaegse pideva kasutamise nõuete kohta – see on kogemus, mida ükski rahuaegne katsepolügoon ei suuda korrata.
Märgitakse, et just raketikandjad muudavad imporditud raketid paralleelseks mobiilseks löögijõuks. Rohkem laskeüksusi, rohkem stardikohti ja rohkem ballistilisi ohte muudaks Ukraina õhukaitse planeerimise oluliselt raskemaks.
Kõige suuremas ohus on Ukraina lennuväljad, logistikakeskused ja õhukaitseobjektid.
