Ukraina väed kogesid NATO õppusel kultuurišokki: kohvipausid, droonide lennukeelutsoonid ja Lääne sõdurid, kes on olukorrast üle jõu käivalt hädas. Nende hinnang on hävitav. Sellest tulenevad radikaalsed õppetunnid Saksa relvajõudude Bundeswehri ümberkorraldamiseks.

Kui Ukraina rindejoone sõdurid 1. Aasovi korpusest osalesid maikuus Rootsis NATO õppusel, ei suutnud nad oma silmi uskuda. See ei olnud ainult sellepärast, et nad – vastasjõuna tegutsedes – lõid oma luure- ja kamikaze-droonide abil kiiresti Lääne tankid ja üksused puruks, samal ajal kui NATO sõdurid tundusid neist ülekoormatuna olevat.

Ukrainlasi üllatas ka rutiin: „Nad kasutasid pidevalt kohvipause – nad nimetasid seda ‘fikaks’ –, et tagada NATO vägedele piisavalt puhkeaega,” rääkis Alexi-nimeline sõdur intervjuus väljaandele Welt. Ta võitleb Aasovi korpuse koosseisu kuuluva Lubarti brigaadi eest.

Lisaks sellele oli arvukalt eeskirju, mis rangelt reguleerisid, kus ja millistel tingimustel oli droonide kasutamine harjutusväljakul keelatud. Tema jaoks olid need päevad rahulikus keskkonnas teretulnud hingetõmbeaeg, aga ka kultuurišokk.

Tema järeldus: praeguses seisus poleks Lääne relvajõududel tänapäevasel lahinguväljal mingit võimalust.

Neli ja pool aastat pärast Venemaa rünnaku algust Ukraina vastu süveneb ka Saksamaal arusaam, et Bundeswehr peab sõjalises mõttes kiiresti järele jõudma. Aasta algusest saadik on rinde- ja lahingukogemusega Ukraina instruktorid väljaõppeväljakutel Saksa sõdureid koolitanud. Ent selleks, et muuta Bundeswehr ja ühiskond tõeliselt kaitsevõimeliseks, on vaja ulatuslikumaid ja radikaalsemaid meetmeid.

Ukraina sõjast saab teha viis järeldust.

1. Drooni- ja tehisintellektisõda juhivad kiirus ja tõhusus

„Tõeline probleem on uskumatu kiirus, millega see sõda muutub,” ütleb väljaandele Welt Lubarti brigaadi ülem Vadõm Krõkun. Isegi pärast enam kui neli aastat kestnud lahingutegevust õpivad Ukraina üksused pidevalt üksteiselt. Kui üks brigaad arendab välja uue võimekuse, püüavad teised selle kohe kasutusele võtta. Samal ajal tekib igale uuendusele viivitamatult vastumeede. „Me töötame välja vahendi, vaenlane aga vastumeetme. Kes loorberitele puhkama jääb või muutub liiga enesekindlaks, jääb kohe maha.”

Innovatsiooni kiirendamiseks võttis Ukraina kevadel oma drooniüksuste jaoks kasutusele boonussüsteemi. Üksused teenivad punkte iga visuaalselt kinnitatud tabamuse eest – olgu selleks siis tanki hävitamine või Vene sõduri tapmine. Vaenlase droonioperaatoreid peetakse eriti väärtuslikeks sihtmärkideks.

Igakuine edetabel ergutab täiendavat konkurentsi. Kõige suurema arvu kinnitatud tabamustega üksused saavad oma punkte vahetada uue varustuse – näiteks luuredroonide, FPV-droonide või mehitamata maismaasõidukite – vastu, kasutades selleks sõjalist veebiplatvormi Brave1. „Põhimõte on äärmiselt lihtne,” ütleb eliitüksuse „Magyar’s Birds” (Magyari linnud) droonirühma ülem hüüdnimega Topot. „Need, kes hävitavad kõige väärtuslikumaid sihtmärke, teenivad rohkem krediiti uute süsteemide hankimiseks. Mida edukam on üksus, seda kiiremini saab see areneda.”

Saksamaa jaoks tähendab see, et Bundeswehr peab järsult kiirendama uute tehnoloogiate hankimist, katsetamist ja kasutuselevõttu. Innovatsioonitsüklid peavad toimuma nädalate või kuude jooksul – täpselt nii, nagu see käib Ukrainas. Tulemuslikkus ja tõestatav mõju peavad olema kõigest muust tähtsamad.

2. Tõeline innovatsioon eeldab noori otsustajaid

Ukraina näide kinnitab, et tänapäeva sõjapidamist kujundavad üha enam tarkvara, andmeanalüüs, tehisintellekt ja droonid. See nõuab juhte, kes ei piirdu vaid tehnoloogilise arengu haldamisega, vaid viivad seda aktiivselt edasi.

Mõhhailo Fjodorov on selle suurepärane näide. See 35-aastane mees – kes asus aasta alguses juhtima kaitseministeeriumi, kuid kelle Zelenski juuli keskel ootamatult ametist vabastas – mängis Ukraina tehnoloogilises ümberkujundamises võtmerolli. Sõja alguses võttis toonane digitaalse ümberkujundamise minister ühendust Elon Muskiga ja tõi Ukrainasse tema satelliit-interneti teenuse Starlinki, see teenus on tänaseni rindeside jaoks asendamatu tugisammas.

Ukraina kasutab Venemaa territooriumi sügavuses toimuvateks rünnakuteks ka USA päritolu tehisintellekti tarkvara, täpsemalt ettevõttelt Palantir. Ametisse asudes seadis Fjodorov eesmärgi, mis oli ühtaegu nii ambitsioonikas kui ka mõõdetav: tekitada Venemaale igakuist kahju kuni 50 000 sõduri näol – see arv ületab Moskva igakuist värbamismäära. Tõepoolest, alates aasta algusest on Ukraina armeel kohati õnnestunud Venemaa edasitung peaaegu täielikult peatada.

Ka rindel võtavad noored ohvitserid üha enam vastutust enda kanda. 34-aastane Juri Fjodorenko – hüüdnimega „Achilleus” – juhatab 429. mehitamata süsteemide polku, üksust, mida venelased kardavad. Ka üksuse „Lubart” komandör Krõkun on alles kolmekümnendates eluaastates ning eliitüksuse Magyar’s Birds juhtkond on samuti silmatorkavalt noor.

„Me kõik liitusime armeega samal ajal, olles väga motiveeritud ja tundes, et peame tegutsema väljaspool tavapäraseid sõjalisi protokolle,” ütleb „Topot”. Tema ja paljude teiste ohvitseride jaoks ei mängi puhkus peaaegu mingit rolli. „Me ei oota, et riik probleemid lahendaks. Otsime lahendusi ise.”

Saksamaa jaoks tähendab see, et igaüks, kes taotleb sõjalist innovatsiooni, peab usaldama vastutuse noortele ohvitseridele ja tehnoloogiaekspertidele juba varasemas etapis. Otsustavateks teguriteks peaksid olema pädevus ja innovatsioonivõimekus, mitte pelgalt staaž või traditsioonilised karjääriteed.

3. Vabastatud luureagentuurid aitavad otsustada sõdade tulemust

Sõja algusest peale on Ukraina saanud kasu Lääne agentuuride, eelkõige CIA pakutavast luureinfost. Samal ajal on Ukraina agentuurid GUR ja SBU aga oma võimekust tohutult laiendanud. Tänapäeval tegutsevad nad sügaval Venemaa tagalas.

Ikka ja jälle õnnestub neil kõrvaldada kõrgeid Venemaa ohvitsere või korraldada suurejoonelisi sabotaažiakte. Operatsiooni „Ämblikuvõrk” käigus 2025. aasta juunis smugeldasid Ukraina eriväed väikeseid droone sügavale Venemaa territooriumile ja hävitasid strateegilisi pommitajaid mitmel lennuväljal. Luureagentuuridel on oluline roll ka praeguste pikamaarünnakute toetamisel sõjaliste sihtmärkide vastu Venemaa sisemaal.

Saksamaa jaoks tähendab see, et luureagentuurid ja Bundeswehr peavad tegema palju tihedamat koostööd. Selle saavutamiseks vajab BND kaasaegseid õiguslikke volitusi, suuremat operatiivset vabadust ja võimet planeerida ja ellu viia varjatud operatsioone koos relvajõududega.

4. Mobilisatsioon ja mastaapide suurendamine nõuavad ettevalmistust

Pärast sõja puhkemist pidi Ukraina mõne nädala jooksul mobiliseerima sadu tuhandeid inimesi. Siiski oli puudus instruktoritest, kasarmutest ja väljaõppeväljakutest. Alguses ei saanud paljusid vabatahtlikke isegi vastu võtta. Alles hiljem tulid appi partnerriigid nagu Saksamaa, aidates väljaõppeprogrammidega.

Sarnane olukord valitses relvastuse ja laskemoona osas. Aastaid sõltus Ukraina lääne tarnetest – alates Leopard-tankidest kuni Patriot-süsteemideni. Vahepeal on riik süsteemselt arendanud oma kaitsetööstust. Nüüd toodab Ukraina edukalt oma süsteeme, eelkõige droonide ja kaugmaa-täppisrelvade vallas.

Saksamaa jaoks tähendab see, et vajalikke võimekusi ei tohi hakata looma alles kriisi tekkides. Väljaõppebaasid, reservstruktuurid, tootmisvõimsused ja laskemoonavarud peavad olema suunatud kiirele mobiliseerimisele juba rahuajal.

5. Kaitsevalmidus toob kaasa kohustused

Mobilisatsioon on Ukraina ühiskonnas üks keerulisemaid küsimusi. Arvestades Venemaa demograafilist ülekaalu ja enam kui 1000 kilomeetri pikkust rindejoont, peab Kiiev pidevalt sõdureid teenistusse kutsuma.

Värbamisorganite ja sõjaväekohustuslaste vahel tekib sageli konflikte. „Olemuselt on meie armee tsiviilisikutest koosnev vägi,” ütleb komandör Krõkun. „Ka mind ennast mobiliseeriti pärast 2022. aastat uuesti.”

Ukrainas on aastaid kestnud kurnamisssõja ajal ilmnemas vabatahtliku süsteemi piirangud. Samal ajal jätkavad kümned tuhanded sõdurid sõda isiklikust veendumusest ajendatuna. „Oleme leppinud tõsiasjaga, et peame võib-olla sõdima kogu ülejäänud elu. Ma pole kindel, kas teiste Euroopa riikide kodanikud oleksid valmis sellist ohverdust tooma,” ütleb Krõkun. Saksamaa seisab silmitsi sarnaste väljakutsetega – hoolimata märkimisväärsetest rahalistest stiimulitest ei ole Bundeswehr seni suutnud Leedu brigaadi jaoks piisavalt vabatahtlikke värvata. Seetõttu on nüüd avatud arutelu kohustuslikul teenistusel põhinevate mudelite üle.

Saksamaa jaoks tähendab see, et riigi kaitsevõimet ei loo ainuüksi miljardite eurode suurune lisarahastus. Vaja on ka ühiskondlikke panustamisviise – alates uut laadi sõjaväe- või riigiteenistusest kuni reservvägede, elanikkonnakaitse ja varjendite süsteemse laiendamiseni. Soome-sugused riigid näitavad, et vastupidavus saavutatakse vaid siis, kui riik ja ühiskond teevad aastakümneid koostööd, valmistudes võimalikeks kriisiolukordadeks.