Venemaa presidendil Vladimir Putinil on Ukraina sõjas vaid üks võimalik valik – saavutada enda seatud eesmärgid –, ütleb Soome Välispoliitika Instituudi vanemteadur Ryhor Nizhnikau.

„Putin on nii kinnisideeliselt keskendunud eesmärkidele, mille ta endale Ukrainas seadis, et ma ei näe põhjust, miks ta peaks peatuma,” ütles Nizhnikau väljaandele Iltalehti.

Rasketele isiksusehäiretele spetsialiseerunud psühholoogiaekspert John Christer Tønnessen avaldas hiljuti mõttekoja Center for European Policy veebilehel hinnangu, milles tõdetakse, et Kremli ja Putini loodud narratiiv ei võimalda sõjal Ukrainas lõppeda.

Nizhnikau nõustub, et struktuursed tingimused ei võimalda sõda lõpetada. Mis puutub aga narratiivi, siis märgib ta, et Kremlil on alati võimalik seda oma suva järgi ümber kujundada.

Olukord on aga teistsugune nende probleemide puhul, mis jäävad Kremli jaoks alles pärast sõja lõppu.

Näiteks küsimus sellest, kas sanktsioonid tühistatakse ning kuidas lahendada majandusprobleeme või tegeleda inimestega, kes läksid vabatahtlikult sõtta. Nende hinnangul ei tooks sõja lõpp olukorrale mingit leevendust, leiab ta.

Kogu kevade ja suve vältel on räägitud sellest, kuidas sõda on pöördunud Ukraina kasuks tänu edukatele õhurünnakutele ja Vene vägede edasitungi peatamisele.

Need arengud on tõepoolest tekitanud ettevaatlikke lootusi, et Venemaa juhtkond võib järk-järgult nõustuda tõeliste rahuläbirääkimistega.

Nizhnikau sõnul aga eiravad sellised lootused punkti, mille hiljuti tõstatas Valerii Zalužnõi – Ukraina relvajõudude endine ülemjuhataja ja praegune suursaadik Ühendkuningriigis: Venemaa ei ole praegu sõda kaotamas.

Nii Nizhnikau kui ka Zalužnõi põhjendavad oma hinnangut asjaoluga, et Venemaa ei pea Ukrainas traditsioonilist sõda, kus konflikti käiku mõjutaksid lahinguväljal toimuvad üksikud muutused.

Sõda on juba pikka aega olnud kurnamissõda, mille tulemus selgub alles siis, kui ühe poole ressursid on täielikult ammendunud. Nizhnikau sõnul ei muuda sellises olukorras väikesed muutused kontrollis Ukraina territooriumi üle Kremli seisukohta sõja lõpptulemuse osas.

„Kuigi teatud võtmelinnade vallutamine on Putini jaoks oluline, on veelgi tähtsam tekitada ukrainlastele võimalikult suuri kaotusi,” märgib ta.

Selle eesmärgi nimel on Ukraina droonirünnakute või Lääne sanktsioonide mõju Venemaa majandusele Putini jaoks teisejärguline küsimus. Ehkki Venemaa majandus on praegu raskustes, ei ole see ekspertide hinnangul lähitulevikus kokkuvarisemise äärel.

„Otse öeldes ei lähe Putinile korda, kui venelased peavad selle sõja tõttu veidi kannatama,” lausub ta.

Näiteks muutub Venemaad kimbutav kütusepuudus Nizhnikau sõnul oluliseks teguriks alles siis, kui see hakkab mõjutama Vene relvajõudude lahinguvõimekust Ukrainas.

Nizhnikau sõnul on Venemaa ühiskonna seisundi hindamine praegu äärmiselt keeruline.

Näiteks praeguse olukorra võrdlemine ajalooliste sündmustega pole lihtne, kuna Venemaa sisemised arengud on riigi isolatsiooni tõttu suuresti saladuseks jäänud.

Nizhnikau märgib, et Venemaa ühiskond on nüüd teistsugune kui enne sõda, osaliselt seetõttu, et liberaalid ja konflikti vastased on riigist lahkunud.

„Me saame uurida ja analüüsida venelaste esitatud andmeid. Kuid me ei tea, mil määral on vene rahvas muutunud või mida nad täpselt mõtlevad,” sõnab ta.

Sõja võimaliku lõpu juurde naastes rõhutab Nizhnikau taas kurnamissõja olemust. Sellise konflikti võitmiseks peaks Ukraina Venemaa ressursid ammendama punktini, kus agressoril poleks enam rindejoone jaoks inimjõudu ja ta oleks majanduskriisi küüsis.

„Sel hetkel jõuaks Venemaa kriitilisse pöördepunkti ja asjad võiksid muutuda,” leiab ta.