Venemaast lähtuvate ohtude tõttu töötab NATO välja plaane tuumaheidutuse laiendamiseks Euroopas. Saksa uudisteagentuuri (dpa) teatel on ühe kaalumisel oleva võimalusena kõne all täiendavate USA tuumarelvade paigutamine. Väljaande „The Bulletin” taustal seisva rühma eksperdid peavad isegi võimalikuks, et USA on juba toimetanud B61-12 tüüpi pommid Ühendkuningriigis asuvasse Lakenheathi lennubaasi. Kui julgeolekuolukord peaks veelgi halvenema, võivad potentsiaalsete paigutuskohtadena kõne alla tulla ka sellised riigid nagu Poola, Soome ja Leedu.
Kavandamisel keskendutakse eelkõige niinimetatud mittestrateegilistele tuumarelvadele. Need on mõeldud kasutamiseks näiteks vaenlase vägede, lennuväljade, sadamate, juhtimiskeskuste ja muu sõjalise taristu vastu. Võrreldes strateegiliste tuumarelvadega on neil sageli väiksem plahvatusvõimsus ning nende sihtmärgini toimetamiseks kasutatakse tavaliselt hävituslennukeid, lähimaa- või tiibrakette, vahendab Zeit.
Pärast külma sõja lõppu toimunud ulatuslikku tuumadesarmeerimist on tuumarelvanduse ekspertide hinnangul Euroopas – Saksamaal, Belgias, Itaalias, Hollandis ja Türgis asuvates kuues lennubaasis – alles veel vaid umbes 100 USA B61-12 tüüpi tuumapommi. Saksamaal paiknevad need väidetavalt Rheinland-Pfalzi liidumaal asuvas Bücheli lennubaasis. NATO tuumarelvade jagamise kokkuleppe kohaselt võiksid kriisiolukorras neid pomme heita Saksamaa hävituslennukid. Praegu kasutab Saksamaa õhuvägi sellisteks missioonideks Tornado-tüüpi lennukeid, kuid tulevikus on plaanis see ülesanne üle anda nähtamatutele (stealth-tehnoloogiaga) F-35 hävitajatele.
Vestluses Saksa uudisteagentuuriga (dpa) ei välistanud NATO peasekretär Mark Rutte võimalust, et tulevikus võidakse Euroopasse paigutada rohkem USA tuumarelvi. Siiski keeldus ta konfidentsiaalsusele viidates kommenteerimast käimasolevate arutelude üksikasju. Juuli keskel antud intervjuus selgitas ta, et allianss hindab pidevalt vajalikke võimekusi ja seda, milline peaks olema tuumaheidutuse struktuur. „Kui on vaja teha muudatusi, siis me seda ka teeme,” ütles Rutte. „Peame tagama, et keegi ei saaks meid tuumarelvadega rünnata ilma, et me oleksime võimelised sellele vastama.”
Juba aprillis – Istanbulis toimunud NATO tuumapoliitika sümpoosionil – oli ta vihjanud, et vastav töö võib ulatuda kaugemale kui vaid olemasolevate süsteemide väljavahetamine ja moderniseerimine. Ta märkis toona, et tuleb langetada olulisi otsuseid selle kohta, kuidas kohandada NATO tuumaheidutuse hoiakut vastavalt halvenevale julgeolekuolukorrale.
Pärast alliansi tuumakavandamise rühma (Nuclear Planning Group) hiljutist kohtumist tehti juunis avaldus – esimene omataoline ligi kahe aastakümne jooksul. Selles kohustuvad liitlased jätkama NATO tuumavõimekuse uuendamist, tugevdama tuumakavandamise suutlikkust ja kohandama heidutust.
Eksperdid, nagu USA tuumarelvade spetsialist Robert Peters, selgitavad võimalikku edasist arengusuunda. Ta avaldas uudisteagentuurile dpa lootust, et USA tugevdab järgmise 24 kuu jooksul Euroopas tuumaheidutust. Tema hinnangul võiks USA president Donald Trump selle sammuga vähendada otsese konflikti tõenäosust Venemaaga. Sellest vaatenurgast lähtudes ei oleks USA tuumavõimekuse suurendamine vastuolus Trumpi plaanidega panustada tulevikus märgatavalt vähem Euroopa tavarelvastusel põhinevasse kaitsesse.
Petersi hinnangul oleks mõistlik paigutada Euroopasse – võimalik, et ka Poolasse ja Soome – täiendavalt 100–150 USA mittestrateegilist tuumarelva. Sinna tuleks küll rajada uued hoidlad, kuid see poleks eriti keeruline ja selle saaks teostada mõne kuu jooksul. „Meil on selgelt puudus piisavast hulgast relvadest,” ütles Peters, kes töötab konservatiivses mõttekojas Heritage Foundation, millel on tihedad sidemed Vabariikliku Parteiga. Venemaal on mittestrateegiliste tuumarelvade osas tõenäoliselt enam kui kümnekordne ülekaal.
Ka endine USA valitsusametnik ja NATO endine tuumapoliitika direktor Jim Stokes peab „uut tüüpi tuumavõimekusi” mõistlikuks. Ta rõhutas siiski, et see ei tähenda, nagu peaks NATO Venemaaga võistlema lõhkepeade arvukuses. Uued võimekused võiksid muu hulgas anda märku sellest, et USA on jätkuvalt kindlalt pühendunud oma laiendatud tuumaheidutusele – ja seeläbi liitlastele antud tuumajulgeoleku garantiile.
Stokes viitas mitmekesisematele tuumasüsteemidele, mida USA oli külma sõja ajal Euroopasse paigutanud lisaks hävituslennukitele mõeldud B61-tüüpi pommidele. Näiteks 1979. aastal otsustasid alliansi liikmed oma tuumasüsteeme uuendada ja laiendada. See hõlmas keskmaaballistilisi rakette Pershing II ja maapealsest seadmest väljalastavaid tiibrakette BGM-109G Gryphon. See paigutus, mis viidi ellu niinimetatud NATO kahe rööbastee otsuse (Double-Track Decision) raames, tekitas Saksamaa avalikkuses pikka aega ägedaid vaidlusi.
Kaitseekspert ei pea aga Ameerika tuumapommide Venemaale lähemale paigutamist sõjaliselt vajalikuks, selliseid missioone saaks läbi viia ka Lääne-Euroopast. Sellest hoolimata võiks kasulik olla teiste liitlaste laiem osalemine – näiteks tuumarelvaga sertifitseeritud lahingulennukite, õhutankimise, luure, eskorttoetuse, õppuste või juhtimisvõimekuse kaudu. See võiks pakkuda eeliseid ilma, et riigid ise peaksid USA tuumarelvi majutama.
„Me tahame, et president Putin ärkaks igal hommikul, jooks tassi kohvi ja ütleks: „Täna ei ole rünnaku päev,”” ütles Stokes dpa-le. See lähenemisviis on toiminud alates NATO asutamisest 77 aastat tagasi – ükski riik pole allianssi rünnanud.
Püüdlusi luua Euroopa tuumavihmavari – mida juhib peamiselt Prantsusmaa – peavad nii Rutte kui ka eksperdid pigem täienduseks kui võimalikuks asenduseks. Rutte ütles dpa-le, et USA tuumavihmavari jääb liitlaste vabaduse ja julgeoleku lõplikuks tagatiseks, kuigi Prantsusmaa algatus loob täiendava kihi. Stokes kirjeldas Prantsusmaa võimekust väärtusliku täiendusena, märkides siiski, et Prantsusmaa ei saa asendada Ameerika võimekust lõhkepeade, kandesüsteemide ja platvormide osas. Sama kehtib ka Briti võimekuse kohta.
Alliansi siseste allikate kohaselt pole selge, kas või kuidas teatataks võimalikest otsustest NATO heidutust laiendada. Ühe variandina võidakse Venemaad konkreetsete meetmete osas teadmatuses hoida. See oleks kooskõlas ka väljakujunenud praktikaga: kuigi NATO ja USA valitsus kinnitavad, et Euroopas paiknevad Ameerika tuumarelvad, on nende täpne arv ja täielik asukohtade nimekiri endiselt salastatud.
