Saksa väljaande Der Spiegel ja selle partnerite uurimistöö paljastab esimest korda üksikasjalikult Venemaa ja Hiina vahelise sõjalise koostöö ulatuse. Salajased dokumendid näitavad plaane, mida mõlemad riigid Lääne vastu kavandavad.

Jekaterinburgis asuva linnatiigi kaldal särab Sevastjanovi maja fassaad valgetes, basseinrohelistes ja terrakotatoonides – otsekui muinasjutupalee Uuralitest idas. Just siin kohtus toonane Venemaa president Dmitri Medvedjev Brasiilia, India ja Hiina riigi- ja valitsusjuhtidega. Ka Angela Merkel külastas seda paika oma kantsleriajal.

Oma suurejoonelisuses sobib residents suurepäraselt tähtsateks sündmusteks – sündmusteks, mille eesmärk on avaldada mõju välismaailmale. Ent 10. detsembril 2024 pidi Aleksandr Vorontsov seal avama salajase kohtumise. 60-aastane mees juhib Venemaa rahvusvaheliste relvatehingute keskse asutuse – Föderaalse Sõjalis-Tehnilise Koostöö Teenistuse – mõjukat esimest direktoraati.

Sel päeval sadas väljas kerget lund. Siseruumides arutasid umbes 80 kõrgetasemelist esindajat Venemaalt ja Hiinast – sõjaväelased, kaitsetööstusettevõtete esindajad ja valitsusametnikud (kellest mõned olid nii tähtsad, et toimetati kohale valitsuse lennukiga) – oma riikide võitlust Lääne vastu.

Avalikkusele seni tundmatu „Venemaa ja Hiina sõjatehnikafoorum” kogunes neljandat korda. Pikka aega oli see jäänud varjatuks isegi paljudele Lääne luureteenistuste ekspertidele.

Kohtumine oli planeeritud viimse detailini, eelnevalt oli paika pandud isegi riietumisstiil: sõjaväelastelt nõuti talvevormi kandmist, tsiviilisikutelt aga ülikonda ja lipsu. Eelkõige kehtis range konfidentsiaalsusnõue. „Foorumi sisu puudutava teabe avalikustamine,” seisis osalejatele eelnevalt saadetud dokumendis, „meediale intervjuude andmine või mis tahes teabe edastamine on keelatud.” Osalejad pidid konverentsi lõpus tagastama isegi programmi brošüüri.

See salastatus toimis aastaid, kuid nüüd on koostööd puudutavad dokumendid lekkinud väljaannetesse Der Spiegel, The Insider (Ukrainast juhitud Venemaa-teemaline uuriva ajakirjanduse portaal) ja Le Monde (Prantsusmaa päevaleht). „Venemaa ja Hiina vaheline sõjaline koostöö areneb, kuigi Hiina seda eitab,” seisis materjalidega kaasas olnud lühikeses teates.

Pärast kuid kestnud ühist uurimistööd on Der Spiegel ja partnerid hankinud kümneid lisalehekülgi sisekasutuseks mõeldud esitlusi, milles kirjeldatakse Moskva ja Pekingi ühiseid relva- ja kaitseprojekte, samuti töörühmade kohtumiste tulemusena sündinud kokkulepet ja osalejate nimekirju.

Uurimine seab kahtluse alla ka Hiina väited oma erapooletuse kohta Ukraina sõjas. Juba 2023. aasta alguses paljastas Der Spiegel läbirääkimised ühe Hiina ettevõtte ja Venemaa kaitseministeeriumi vahel, mis puudutasid kamikaze-droonide tootmist Venemaa relvajõududele. See uudis jõudis üleilmsete pealkirjade hulka. Järgneval perioodil püüdis Hiina juhtkond oma toetust pisendada.

Uued dokumendid paljastavad sõjalise koostöö seni tundmatu sügavuse ja kvaliteedi. Samal ajal kui avalikkuse tähelepanu oli keskendunud kaheotstarbeliste kaupade salajasele tarnimisele – esemetele, millel on tsiviilrakendused, aga mida saab kasutada ka sõjalistel eesmärkidel –, arutavad Moskva ja Pekingi esindajad stsenaariume Lääne võtmetaristu ründamiseks.

Mitmel Euroopa luureagentuuril on samuti teavet, mis viitab sellele, et Vene sõdurid on saanud väljaõpet Hiina droonidega töötamisel. Der Spiegeli saadud teabe kohaselt algas operaatorite väljaõpe eelmisel 2025. aastal Hiinas kuues kohas. Vähemalt 200 osalejat naasid Ukraina rindele. Seetõttu kutsus Saksamaa välisministeerium eelmisel nädalal Hiina suursaadiku Berliinis kiireloomulisele kohtumisele.

Viimastel aastatel toimunud sõjalise foorumi salajased kohtumised on nende koostööalaste püüdluste keskne platvorm. Der Spiegeli ja partnerite uurimuse kohaselt on ettevõtmise peamine eesmärk murda USA sõjaline üleolek, kohtumisi kannustab ühine Ameerika-vastane meelsus.

Näiteks 2023. aasta novembris Lõuna-Hiina suurlinnas Guangzhous toimunud kohtumisel väideti, et Ameerika on Hiina ja Venemaa „ümber piiranud”. Toonases PowerPointi esitluses – mille slaidid olid nii vene kui ka hiina keeles – märgiti, et Euroopasse on paigutatud 550 hävitajat F-35 (nn varg-lennukit). Esitluse koostas üks Hiina lennukiehituse võtmeisikuid. USA ja Lääne tekitatud „pidevalt kasvavat sõjalist ohtu” ning strateegilist ümberpiiramist nimetati suurimateks väljakutseteks, millega Hiina ja Venemaa silmitsi seisavad. Väideti, et need kaks riiki peavad tegema koostööd, et teha lõpp Ameerika õhuülekaalule.

Venelased ja hiinlased tunnetavad, et on maapealses lahingutegevuses ebasoodsamas olukorras. Ühes teises ettekandes kiidetakse sõnaselgelt Lääne uusimaid tanke: Ameerika AbramsX-i, Saksa relvatootja Rheinmetalli mudelit KF51 (tuntud ka kui „Panther”) ning Prantsuse-Saksa ühisprojekti EMBT.

Siiski valmistas Vene ja Hiina sõjandusekspertidele kõige enam muret Elon Muski ettevõtte SpaceX satelliidisüsteem Starlink. Need satelliidid on Ukrainale sõjas Venemaa vastu hädavajalikud.

Kohe sõja alguses palus Mõhhailo Fjodorov – toona Ukraina digitaalse ümberkujundamise minister, praegu aga kaitseminister – maailma rikkaimalt mehelt juurdepääsu satelliitinternetile. Musk korraldas kümnete tuhandete mobiilsete vastuvõtuseadmete – nn Starlinki terminalide – tarnimise Ukrainasse. 2023. aasta novembris toimunud Venemaa ja Hiina salajase kohtumise ajaks oli Ukrainas kasutusel juba üle 40 000 sellise süsteemi, millest oli saanud sõja kõige kriitilisema tähtsusega sideinfrastruktuur.

Ukraina sõjavägi kasutab Starlinki droonide juhtimiseks, rindel meditsiinitegevuse koordineerimiseks ja Vene sihtmärkide luureandmete kogumiseks. „Starlinkist on sisuliselt saanud kogu meie sideinfrastruktuuri elujõud,” ütles Fjodorov 2023. aasta suvel.

See on aga pinnuks silmas nii Venemaale kui ka Hiinale, kuna Taiwan – sarnaselt Ukrainale – võiks seda satelliiditeenust kasutada konflikti korral Hiina Rahvavabariigiga.

2023.aastal tutvustas Hiina delegatsioon ulatuslikke meetmeid Starlinki ohjeldamiseks. Ettekandjateks olid Huang Hui ja Ren Jie, kes mõlemad töötavad ettevõttes China Aerospace Science and Technology Corporation – see on riigile kuuluv konglomeraat, mis ehitab satelliite, valmistab kanderakette ja mängib võtmerolli Hiina mehitatud kosmoselendude programmis. Need kaks eksperti tegid ettepaneku luua Vene-Hiina „Starlinki-vastane liit”.

Hiina ettekanne algab ülevaatega Muski Starshipi kanderaketisüsteemist. Selles märgitakse, et süsteem annab USA-le „asümmeetrilise” transpordieelise – näiteks satelliitide kosmosesse viimisel. Ettekandes väidetakse, et seda lõhet tuleb vähendada ühise teadus- ja arendustegevuse kaudu, keskendudes „suure jõudlusega korduvkasutatavatele vedelkütusel töötavatele raketimootoritele”.

Nii kadedust kui ka imetlust väljendatakse ka Muski kosmosel põhineva internetisüsteemi kirjelduses. „Venemaa erioperatsiooni” – nii nimetasid hiinlased oma ettekandes Venemaa agressioonisõda – ajal said Kiievi lahinguüksused tänu Starlinkile lahinguväljal reaalajas teavet vahetada. See andis „lahingueelise”, eriti olukordades, kus GPS-süsteemid lakkasid töötamast, näiteks Venemaa segamissignaalide tõttu. Kõik see kujutab endast „revolutsioonilist nihet lahinguvälja sidepidamises”.

Valmistumaks tulevikus selliseks „USA tipptasemel sõjapidamiseks” ja „Starlinki ohuks”, on vaja rakendada „vastumeetmeid”. Võimalike lahenduste hulka kuuluvad Starlinki signaali segamine või töö aeglustamine – või koguni „vastase satelliitide hävitamine orbiidil”.

Slaidide kohaselt saaks seda saavutada Muski satelliidi infrastruktuuri vastu suunatud küberrünnakute abil – näiteks kasutades juurdepääsu saamiseks tehnikaringkondades tuntud tehnikat nimega „spoofing”. Esitluses märgitakse, et võrgu „halvendamise” eesmärki saaks saavutada viiruste eduka sisseviimise korral.

On märke, et töö nende Starlinki-vastaste plaanide kallal on intensiivselt jätkunud. Hiinas on ilmunud mitmesuguseid väljaandeid – mõned neist on seotud Rahvavabastusarmeega –, milles arutatakse süsteemi neutraliseerimise konkreetseid stsenaariume, alates laserrelvade kasutamisest kuni mikrolainerelvadeni.

Sarnaseid pingutusi on hiljem avaldatud ka Venemaal. NATO liikmesriikide luureagentuurid on saanud teavet süsteemi kohta, mis on võimeline kahjustama Muski satelliitide päikesepaneele – ja seega ka toiteallikat. Negatiivne külg on see, et see ohustaks ka teisi satelliite, näiteks Hiinale kuuluvaid.

Uus elektroonilise sõjapidamise seade näib pakkuvat suuremat täpsust, suutes segada maapealseid Starlinki terminale kuni 20 ruutkilomeetri suurusel alal.

Kremli väed teavad omast käest, kui valus võib olla kiire internetiühenduse Starlink kaotus: veebruaris katkestas Starlink Vene armee ligipääsu teenusele Ukrainas. Sellest ajast peale on Venemaa kasutanud Hiina lahendust. Rindele on rajatud raadiomastide ja droonide võrgustik, mis võimaldab vägedel internetti pääseda. Tänu Pekingile saab Moskva seeläbi saata Ukrainasse intelligentseid drooniparvi – droone, mis suudavad lennu ajal sihtmärki vahetada.

Edukas rünnak Starlinki süsteemi vastu võib tuua kaasa dramaatilised tagajärjed mitte ainult Ukrainale, vaid ka paljudele Lääne relvajõududele. „Starlinki kasutamine on meie relvajõudude täielikult integreeritud osa,” ütleb USA kõrge sõjaväelane. „Kui vastane suudab selle rivist välja lüüa, tekitab see tohutu probleemi meie side- ja luurevõimekusele.”

Eelkõige võib selline rünnak aga vallandada ulatusliku sõjalise eskalatsiooni: NATO doktriini kohaselt võib alliansi kollektiivkaitse klausli käivitada mitte ainult Starlinki füüsiline hävitamine, vaid isegi tõsine küberrünnak liikmesriigi vastu.

Venemaa ja Hiina tihedad suhted ei ole ajalooliselt sellised olnud. Kuigi tänapäeval ühendavad mõlemat riiki juhtkonna autoritaarsed ambitsioonid ja ühine umbusk USA juhitud maailmakorra suhtes, olid Moskva ja Peking külma sõja ajal kibedad rivaalid. Pärast Mao Zedongi ja Nikita Hruštšovi vahelist tüli sattusid need kommunistlikud riigid ideoloogilisse ja territoriaalsesse konflikti, 1969. aastal olid nad Ussuuri jõel sõja lävel. Suhted normaliseerusid alles 1980. aastate lõpus. Vladimir Putini ja tema ametivenna Xi Jinpingi juhtimisel on sidemed nüüd tihedamad kui kunagi varem.

Der Spiegeli ja partnerite uurimistöö paljastab, et Moskva ja Pekingi vahel on tekkimas tööjaotusel põhinev sõjaline partnerlus, kus mõlemad pooled täidavad teineteise lünki: Venemaa panustab tegeliku kurnamissõja kogemusega, Hiina aga varustab elektroonika, pooljuhtide ja masinatega. Hiina saab Taiwani küsimust kaaludes kasutada õppetunde, mida Venemaa Ukrainas omandab, Venemaa aga saab rindel kasutusele võtta Hiina arendatud tehnoloogiat.

„On olemas tööstuskataloogid, milles on kirjas, kes mida toodab,” ütleb Pavel Luzin Washingtonis asuvast julgeoleku- ja Venemaa-teemadele keskenduvast mõttekojast Saratoga Foundation. Luzin on aastaid jälginud Venemaa ja Hiina vahelist kahesuguse kasutusega kaupade kaubandust. „Mõningaid kataloogis leiduvaid tooteid saab osta avalikult, teisi aga mitte – ja just seetõttu korraldataksegi ilmselt selliseid üritusi nagu Vene-Hiina foorum.”

Vaatamata tehnilisele ja sõjalisele sõltuvusele Hiina kaupadest on Venemaal veel üks otsustav eelis – ja see on üsna sünge loomuga. Hiina Rahvavabariik ei ole pidanud sõjalist konflikti alates 1980. aastatest, mil toimusid piirikokkupõrked Vietnamiga. Venemaa seevastu on oma agressioonisõda eskaleerinud juba üle nelja aasta. Tema sõjaväelased saavad sellesse partnerlusse tuua Ukrainas omandatud lahingukogemuse – kogemuse, mis on saadud sadade tuhandete inimelude hinnaga.

Hiina ohvitserid on hiljuti saanud seda oma silmaga näha. Der Spiegeli käsutuses oleva info kohaselt saatis Hiina Rahvavabastusarmee mitu kõrgetasemelist ohvitseri Ukraina rindele – loomulikult vaatlejatena.

„Tulemused, mis viitavad Hiina ulatuslikule toetusele Venemaa sõjaväele, on äärmiselt murettekitavad,” ütleb Saksa välisminister Johann Wadephul pärast uurimise põhiandmetega tutvumist. „Hiina peab mõistma, et see rikub Euroopa julgeolekuhuvide absoluutset tuuma.” Igasugune toetus Venemaa agressioonisõjale Ukraina vastu – mis rikub rahvusvahelist õigust – pikendab konflikti ning põhjustab vaid täiendavaid ja mõõtmatuid kannatusi.

Hiina saatkond Berliinis teatas aga kirjalikult: „Kõnealustel väidetel puudub igasugune faktiline alus ning need pole midagi muud kui laim ja maine kahjustamine. Hiina ja Venemaa vaheline koostöö ei ole suunatud kolmandate osapoolte vastu ega ole kolmandate osapoolte mõju all.” Saatkond nimetab Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu „Ukraina kriisiks”. Hiina, nagu väidetakse, „hoiab järjepidevalt objektiivset ja õiglast seisukohta”, pooldab poliitilist lahendust ning püüab omal moel „edendada rahu ja viia edasi läbirääkimisi”. Venemaa saatkond ega foorumil osalenud ettevõtted ei vastanud kommentaaripalvetele.

Venemaa presidendi Putini ja Hiina liidri Xi vaheline liit valmistab muret ka Saksamaa kantslerile. Kui Friedrich Merz 2026. aasta veebruaris Pekingit külastas, ei rõhutanud ta Xi’ga peetud eravestluses mitte ainult vajadust kahepoolseid suhteid süvendada, vaid võttis otse jutuks ka Hiina toetuse Venemaa agressioonisõjale Ukraina vastu. Kohtumisega kursis olevate allikate sõnul püüdis Xi algul teemast kõrvale põigelda. Merz aga naasis selle juurde, rõhutades küsimuse tähtsust.

Der Spiegeli ja partnerite käsutusse sattunud dokument Venemaa-Hiina uudse sõjatehnoloogia uurimisplaanide kohta illustreerib selle teema olulisust. Dokumendi kohaselt kohtusid Moskvas 2023. aasta mai lõpust juuni alguseni 16 Hiina ja 13 Venemaa esindajat, et arutada ballistiliste rakettide kaitseks mõeldud „integreeritud relvasüsteemide” ühist väljatöötamist.

Need üksikasjad pärinevad kuueleheküljelisest dokumendist, mis kajastab kohtumise tulemusi ning kus tekst vaheldub lõik lõigu haaval vene- ja hiina keeles. Igal lehel on initsiaalid, dokument on enamat kui lihtsalt kohtumise protokoll, kuid ei ole ametlik leping. Seda saab kõige paremini kirjeldada kui kokkulepet. Dokumendi kohaselt leppisid mõlemad pooled kokku „süvendada tehnilist koostööd õhu- ja raketikaitse valdkonnas” ning rõhutasid selle sammu olulisust „Hiina ja Venemaa vahelise tervikliku strateegilise partnerluse tugevdamiseks”.

Hiina delegatsiooni juhib vanemkolonel Tong Xiaofeng, kes töötab Kesksõjaväekomisjonis. Hiina Rahvavabastusarmee ei ole tavapärases mõttes riiklik sõjavägi, vaid pigem allub see otse Hiina Kommunistlikule Parteile. Selle ülemjuhataja on Xi Jinping, kes tegutseb Kesksõjaväekomisjoni esimehena.

Hiina-eksperdid märgivad sageli, et Kommunistlik Partei on justkui „must kast” – organisatsioon, mida on väljastpoolt raske mõista. Sõjaline komisjon on aga omakorda „must kast” selle sama musta kasti sees, toimides nagu salaühing niigi suletud ja salatseva süsteemi raames. Selle organi peakorter asub hermeetiliselt suletud sõjaväekompleksis riigikaitseministeeriumi juures Pekingi lääneosas Fuxing Roadil. Otse selle kõrval asub sõjamuuseum, mille eksponaatide hulka kuuluvad külma sõja ajal alla tulistatud Ameerika luurelennukid U-2.

Viimastel kuudel on sõjaline komisjon ise sattunud tohutu surve alla. Seitsmest 2022. aasta sügisel parteikongressil ametisse nimetatud liikmest on ametisse jäänud vaid kaks. Kõik ülejäänud on oma ametikohalt kõrvaldatud või avalikkuse vaateväljast kadunud – seda enamasti korruptsioonisüüdistuste tõttu.

Kolonel Tong on sellest vapustusest ilmselgelt puutumata jäänud. Ta töötab Kesksõjaväekomisjoni relvastuse arendamise osakonnas divisjoniülema asetäitjana. See üksus vastutab sõjatehnika kavandamise, uurimis- ja arendustegevuse, katsetamise ning hankimise eest.

Salajase koosoleku protokollis kordub ka nimi „Rong”, tegemist on ettevõtte China Precision Machinery Import and Export Corporation Venemaa esindaja Rong Xiaoyangi perekonnanimega. See riiklik relvaeksportija on aastaid olnud USA valitsuse sanktsioonide all. Ettevõtte tootevalikusse kuulub muu hulgas õhutõrjesüsteem FD-2000, mis suudab alla tulistada lennukeid, tiibrakette ja droone.

Moskva kohtumisele sõitsid esindajad asutustest, mis vastutavad kaitseplaneerimise, relvaekspordi, sensorite arendamise, õhutõrje optimeerimise ja turvalise sõjalise side eest. Sama kehtis ka Venemaa poole kohta: laua taga istusid esindajad Rosoboronexportist – riiklikust relvaekspordi monopolist – ja Almaz-Anteyst, riiklikust kaitsekonglomeraadist (Euroopa Liidu sanktsioonide all), mis toodab suurema osa Venemaa relvajõudude õhutõrjesüsteemidest.

Hiina külalistele tehti ringkäik Tihhomirovi-nimelises instrumentide projekteerimise teadusinstituudis Moskva kaguosas Žukovskis. See rajatis arendab radareid ja tulejuhtimissüsteeme hävituslennukitele ja maapealsetele õhutõrjesüsteemidele. Venelased tahtsid ilmselgelt näidata oma tehnilisi võimeid. Dokumendi kohaselt väljendasid hiinlased „oma tänu avatud vastuvõtu eest”.

Seejärel tuli põhitegevus: delegatsioonid sõlmisid kokkuleppe „järgmise põlvkonna õhu- ja raketitõrjesüsteemi arendamiseks”, mis on loodud manööverdatavate ballistiliste rakettide ja isegi hüperhelikiirusega rakettide tõrjumiseks. Selliste relvade kallal töötab eriti Ameerika Ühendriigid. Aastaid on Rahvavabastusarmee süstemaatiliselt valmistunud võimalikuks sõjaliseks konfliktiks ameeriklastega Vaikse ookeani piirkonnas.

Plaanid näevad ette maapealsete rakettide juhtimis- ja kontrollisüsteemide ning „kõrge manööverdamisvõimega juhitava raketi integreeritud õhukaitse jaoks” ühist arendamist. Süsteem on mõeldud hüperhelikiirusel liikuvate rakettide peatamiseks nende lennu lõppfaasis kuni 40 kilomeetri kõrgusel, samuti kuni 4000-kilomeetrise tegevusraadiusega keskmaa-ballistiliste rakettide tõrjumiseks.

Läänes suudavad selliseid ülesandeid täita vaid USA õhukaitsesüsteemi Patriot kõige uuem versioon või Ameerika raketitõrjesüsteem THAAD. Kavandatav Vene-Hiina vaste ületaks võimekuselt kõiki süsteeme, mis on praegu kasutusel nii Vene sõjaväes kui ka Hiina Rahvavabastusarmees.

Projekti ajendiks näib olevat „soov peatada relvi – näiteks USA sõjaväe uut maapealset hüperhelikiirusel liikuvat raketti – juba varajases faasis”, märgib Justin Bronk Londoni Kuninglikust Ühendteenuste Instituudist (RUSI). Ilmselge eesmärk on kaitsta nii Hiinat kui ka Venemaad kaugelt sooritatavate täppislöökide eest. Tõenäoliselt on projekti eesmärk saavutada operatiivvalmidus 2030. aasta paiku.

Pekingi ja Moskva vahelise koostöö ulatus üllatab isegi eksperte. Seni oli Venemaa hoidnud oma põhilisi võimekusi – nagu õhu- ja raketitõrjesüsteemid ning varajase hoiatamise radarid – vaid enda teada. „See on pühamute pühamu – midagi sellist, mida ei Venemaa ega Nõukogude Liit pole kunagi tahtnud jagada,” ütleb aastaid kahesuguse kasutusega kaupade kaubandust jälginud Pavel Luzin. „Ometi on Venemaa nüüd selleks valmis.”

Dokumendid näitavad, et 2023. aastal Moskvas toimunud kohtumine polnud esimene omataoline. Viidatakse kavandile, mille mõlemad pooled olid varasemal kohtumisel kinnitanud, selle põhjal täpsustati hiljem tehnilisi üksikasju, viies need vastavusse „Hiina poole uuendatud nõudmistega”.

Toona oli projekt selgelt alles algusjärgus, kuid arutelud keskendusid juba elluviimisele. Kõne all oli prototüüpide ehitamine. Moodustati töörühmad ja kavandati regulaarseid videokonverentse – „vähemalt kord kvartalis turvalise sidekanali kaudu”. Lõplikud lepingu läbirääkimised kavandati 2023. aasta neljandasse kvartalisse Pekingis.

Projekti edasist käiku ei ole olemasolevate dokumentide põhjal võimalik täpselt taastada. Silma torkab aga mõlema poole esindajate sage edasi-tagasi reisimine: andmed näitavad, et Venemaa pealäbirääkija, Rosoboronexporti juhi Andrei Kovaljovi puhul toimus 2023. aasta detsembri ja 2025. aasta jaanuari vahel kaheksa lendu Venemaalt Pekingisse või Hongkongi. Hiina riikliku kaitsetööstuskontserni tippjuhi Zhao Tingtingi puhul näitavad vastavad andmebaasid pärast tema Moskva-visiidilt naasmist veel kümmet lendu Pekingi ja Moskva Šeremetjevo lennujaama vahel. Zhao viimane visiit Venemaale toimus vaid mõne päeva eest – ta lendas Venemaa pealinna 21. juunil.

Järgmine võimalus kavandamisega edasi liikuda tekib tõenäoliselt käesoleva aasta neljandas kvartalis. Väljaannete Der Spiegel ja The Insider käsutuses oleva info kohaselt on selleks ajaks kavandatud kuues salajane Vene-Hiina kohtumine – seekord mitte Jekaterinburgis või Guangzhous, vaid Peterburis.

See loob Saksamaa ja NATO jaoks uue strateegilise olukorra. Toetades Venemaa sõda – tarnides droone, koolitades sõdureid ja arendades koos Moskvaga uusi relvi – põhjustab Peking kahe seni eraldi vaadeldud konfliktipiirkonna (Ukraina ja Taiwan, Euroopa ja Aasia) kokkupuutumise. Moskva ja Peking ei vaja selleks ametlikku liitu, piisab tõsiasjast, et neil on ühised vastased.