Suvi on täies hoos ning Läti metsades on alanud marja- ja seenehooaeg.

Tänavune mustika- ja kukeseenesaak piirialade metsades ei ole küll nii rikkalik kui neli aastat tagasi, kuid pärast kolmeaastast pausi, mil mustikaid peaaegu polnud, suunduvad marja- ja seenekorjajad taas metsa looduseande koguma. Ehkki marjade ja seente kokkuostuhinnad on tänavu kõrged, on saagikus varasemast tunduvalt väiksem, vahendab lsm.lv.

Argipäeva pärastlõunal kogunevad Ludza piirkonnas asuva Goliševa küla – mis jääb vaid mõne kilomeetri kaugusele Läti-Vene piirist – elanikud väljakule, et müüa ümberkaudsetest metsadest korjatud mustikaid ja kukeseeni kokkuostjatele, kes need edasimüügiks ära viivad.

Goliševa kohalik elanik Andris teenib vabal ajal raha mustikaid korjates.

„Sõidame marjade järele umbes neli-viis kilomeetrit. Tõusime isaga kell kuus hommikul ja asusime teele, korjates kella üheteistkümneni. Mul on kaks ämbrit, isa korjas kolm. Sel aastal pole marju palju. Ka eelmisel aastal polnud. Korjasime ühes kindlas kohas – olime seal vaid meie ja veel kaks inimest,” rääkis Andris.

Ta tõdes ka, et metsas marjade korjamine pole lihtne – esineb äikesetorme ja kõikjal on sääski, lisaks teevad kükitamine ja kummardamine selja haigeks. Sellegipoolest on see võimalus raha teenida.

„Kahe ämbri eest saan – nagu isa mulle ütles – 40 eurot. Lähen homme uuesti ja kahe päevaga tuleb kokku 80 eurot. Väga hea,” ütles Andris.

Ludza piirkonnas asuvas Goliševa vallas on üks riigi kõrgeimaid töötuse määrasid. Seetõttu on kohalikud elanikud aastaid kasutanud umbes neljanädalast mustikahooaega võimalusena raha teenida. Nad käivad metsas marju korjamas ja annavad need kokkuostjatele üle, et saada väga vajalikku lisaraha.

„Töö seisnebki siin marjade ja seente korjamises. Ma ei usu, et siin muud teha oleks. Seeni ja marju saavad korjata vaid need, kelle selg on enam-vähem terve. Mina korjasin kukeseeni põlvitades,” tunnistas üks keskealine mees.

Kohalikud rääkisid, et metsaandide äri on hääbumas, kuna suur osa marja- ja seenemetsadest on maha raiutud ning ilmastikuolud pole viimased kolm aastat soodsad olnud – kevadel on esinenud öökülmi.

Ka marjakorjajate endi arv on vähenenud, kuna paljud külaelanikud on läinud välismaale tööle. Norras on isegi kogukond, mida kutsutakse „teiseks Goliševaks”.

Marjade kokkuostja Ivars, kes on selles valdkonnas tegutsenud 20 aastat, tunnistas samuti, et marja- ja seenekaubanduses on madalseis.

„Mustikaid pole olnud juba kolm aastat. Ka teiste marjade – pohlade ja jõhvikate – saak on kehvavõitu. Kui me alustasime, läks töö väga hästi. Nüüd aga raiutakse palju metsa maha. Marju korjavad peamiselt vanemad inimesed, noored satuvad metsa harva,” märkis Ivars.

Päeva jooksul laaditi tema väikebussi umbes 500 kilogrammi marju ja ligi 300 kilogrammi kukeseeni.

„Seda pole kuigi palju. Varem oli saak palju suurem. Eelmisel aastal oli väga vihmane suvi. Seeni oli ohtralt. Oli isegi aegu, mil me lõpetasime [kokkuostu], sest keegi ei vajanud enam seeni. Meie kandis marju polnud. Mujal Lätis küll leidus, aga siin mitte,” meenutab Ivars.

Goliševast suundub ta Ludzasse, sest just seal annavad inimesed oma metsasaadused kokkuostupunkti üle. Kokkuostja Ināra sõnul algab töö kokkuostupunktis mais ja kestab sügiseni, mil lõpeb jõhvikate korjehooaeg.

„Ütleme neile hinna ja inimesed müüvadki. Mustikate hind on 3,50 eurot kilogrammi eest ja kukeseentel 5 eurot kilogrammi eest. Praegu on head hinnad,” ütles kokkuostja Ināra.

Elanike toodud metsaannid viiakse kokkuostjate poolt töötlemisse ja edasi hulgimüügibaasidesse. Ettevõte Pharmeko Lettland on aastaid ostnud Madonas kokku marju ja seeni, töödelnud osa neist kohapeal ning eksportinud ülejäänu välismaale. Ettevõtte esindaja Sigita Krusiete märkis, et inimesed toovad kokkuostu üha vähem metsaande.

„Metsade maharaiumine tähendab, et inimesi jääb vähemaks, lisaks on aastaid, mil saak on kehv.
Varem tegelesime vaid metsaandide kokkuostuga. Suutsime aga rajada tehase, mis toodab mahlu, mahlakontsentraate, püreesid ja marjapulbreid – see päästab meid olukorrast, kus peaksime ühel päeval tunnistama, et ettevõttena pole võimalik vaid külmutatud marjade tootmisega ellu jääda. Seetõttu ostame põllumeestelt kultuurmarju ja jätkame metsaandidega, kuid valmistame ka midagi enamat. Nii saame tegutseda, muidu – kes teab, kuidas meil oleks läinud,” selgitas Krusiete.

Nagu suured töötlemisettevõtted, on ka piirialade marja- ja seenekorjajad sunnitud muutustega kohanema. Kuna marja- ja seenekorjealad vähenevad, tuleb uute korjekohtade leidmiseks liikuda üha kaugemale. Metsade maharaiumise tõttu jääb aga selliseid kohti aina vähemaks.