Balti riigid teevad kõik õigesti, aga ühes asjas teevad sama vea mis Ukraina, kirjutab analüütik Roman Sheremeta.

Dr Roman Sheremeta on Case Western Reserve’i ülikooli Weatherheadi juhtimiskooli majandusteaduse dotsent ja American University Kyivi asutajarektor.

Nädalatel enne 24. veebruari 2022 ei uskunud Ukraina parlamendiliikmed – kellel oli juurdepääs samale luureinfole mis president Zelenskil ja välisminister Kulebal –, et Venemaa tungib riiki sisse. Neil olid olemas briifingud. Neil olid satelliidipildid. Neil olid pealtkuulatud andmed. Neil olid Ameerika luureteenistuste hoiatused, mis ütlesid otse välja, mis on tulemas.

Nad ei uskunud seda.

Nad eksisid. Selle uskmatuse hind Ukraina inimeludes on nüüdseks mõõtmatu.

Toon selle näite, kuna naasin hiljuti NATO konverentsilt „Riga StratCom Dialogue”, kus mul oli võimalus vestelda Läti, Leedu ja Eesti kõrgete ametnikega. Balti riigid teevad peaaegu kõike õigesti. Nad toetavad järjepidevalt Ukrainat. Nad on oma kaitsevõimet kasvatanud kiiremini kui ükski teine ​​piirkond Euroopas. Nad survestavad NATO liitlasi lakkamatult piirkondliku julgeoleku küsimustes. Nad mõistavad Venemaa ohtu viisil, mida enamik Lääne pealinnu siiani ei mõista.

Kuid Balti riikide avalikus arutelus on üks puudujääk – ja see on sama asi, millest jäi puudu Ukrainas enne 2022. aastat: järjepidev ja aus avalik arutelu võimalusest, et Venemaa võib alustada otsest sõjalist agressiooni just Balti riikide vastu.

Luureteenistused väidavad, et praegu seda ei juhtu. See ei ole aga sama mis väide, et seda ei juhtu kunagi. Just nende kahe väite vaheline erinevus on see lünk, mida Ukraina luure 2021. aastal ei märganud.

Miks võib Putin suunda muuta?

Selle strateegiline loogika on lihtne ja väärib tõsist suhtumist.

Venemaa ei tee Ukrainas enam märkimisväärseid edusamme. Putin on sellest sõjast ammutanud enam-vähem kõik, mis võimalik. Ta on näidanud maailmale, et Venemaa suudab Lääne sanktsioonid üle elada ja pidada pikaajalist sõjalist kampaaniat. Ta on demonstreerinud, et Ameerika Ühendriigid annavad lõpuks järele sellele vastasele, kes valmistab poliitiliselt haavatavale presidendile kõige rohkem valu. Ta on haaranud enda kontrolli alla mitu oblastit ja laastanud veel mitmeid teisi. Ukraina rindel pole tal enam suurt midagi võita ning Ukraina väed on muutnud iga täiendava kilomeetri vallutamise Venemaale inimelude ja tehnika poolest äärmiselt kulukaks.

Seda, mida ta ei saa enam Ukrainast, võib ta aga siiski saada Balti riikidest.

Balti riigid on väiksemad, geograafiliselt raskemini kaitstavad ning nende kaitse tugineb NATO kohustustele, mille väärtus muutub üha ebakindlamaks. Need riigid asuvad alal, mida Venemaa kindralstaap on ajalooliselt nimetanud NATO idapiiri kõige haavatavamaks lõiguks. Seal elavad venekeelsed vähemused, keda Venemaa propaganda on aastaid ette valmistanud võimaliku ettekäändena. Samuti pakuvad need riigid Putinile midagi, mida Ukraina enam ei paku: võimalust saavutada tõeliselt uus strateegiline edu.

Venemaa propagandakanalid valmistavad selleks juba pinda ette. Nad väidavad avalikult, et Venemaa on juba sõjas Balti riikide, Poola ja ülejäänud Euroopaga. Narratiiv, millega õigustada tegelikku sõda Venemaa siseriiklikule auditooriumile, on sisuliselt valmis. Vene avalikkus võtaks selle omaks. Putinil poleks vaja uut ettekäänet välja mõelda; ta on seda aastaid ette valmistanud.

Arvestada tuleb ka sõjalis-tehnilise riskiga. Kui sõda Ukrainas peaks külmuma – olgu siis relvarahu, läbirääkimiste või lihtsalt kurnatuse tõttu –, vabaneksid Venemaal järsku tohutud sõjalised ressursid, mis on praegu Ukraina rindel seotud. Need väed ei lähe laiali. Nad liiguvad edasi. Arvestades eelmainitud strateegilist loogikat, on kõige tõenäolisem suund põhja poole.

Ma ei usu, et see stsenaarium on kõige tõenäolisem tulemus. Tõenäosus on pigem kümme protsenti, mitte üheksakümmend. Kuid kümme protsenti ei ole null ja selline tõenäosus nõuab tõsist avalikku planeerimist. Eksimise hind on kolme riigi häving.

Pabertiigri probleem

See viib mind NATO teemani.

Balti riigid, nagu suur osa ülejäänud Euroopastki, tegutsevad eeldusel, et 5. artikkel heidutab igasugust Venemaa agressiooni. Leian, et see eeldus väärib põhjalikumat analüüsi, kui sellele praegu osutatakse.

Mida 5. artikkel aastal 2026 tegelikult tähendab? Vaatleme üht stsenaariumi. Vene väed ületavad Eesti piiri. Aktiveeritakse alliansi kaitsemehhanism. Mis saab edasi?

Kas Prantsusmaa saadab Tallinna kakskümmend tuhat sõdurit? Aga Saksamaa? Või Ühendkuningriik?

Ja Ameerika Ühendriigid? Arvestades kapituleerumist Iraani ees, Ukraina hülgamist ja Trumpi korduvaid avaldusi NATO liitlaste kohta, kes pole piisavalt panustanud – kui suur on tegelikult tõenäosus, et praegune USA administratsioon saadab Ameerika väed Eestit Vene sissetungi eest kaitsma? Trump võib lihtsalt vastata, et Euroopa jättis Ühendriigid Iraaniga peetud sõjas hätta ja seetõttu pole USA-l kohustust Euroopat praegu kaitsta. Ta on selliseks argumendiks juba retoorilise pinna ette valmistanud.

Samal ajal on Euroopa kulutanud tohutult ressursse Ukrainale ning tal on jäänud vähe sõjalist võimekust, mida rakendada väljaspool oma piire. Euroopa kaitsetööstus on küll taastumas, kuid mitte veel sellises mahus, et sellel oleks lühikeses perspektiivis kaalukas mõju.

Sellises olukorras hakkab 5. artikkel meenutama pigem pabertiigrit kui tõelist heidutusvahendit. See on lepinguline kohustus, mille olemasolu põhimõtteliselt kõik tunnistavad, kuid mille täitmisele praktikas ei suuda praeguses poliitilises olukorras keegi usutavalt pühenduda. Venemaa teab seda. Putin loeb samu poliitilisi signaale, mida kõik teisedki.

Kahe ja poole aasta pikkune aken

Kõige ohtlikum periood on järgmised kaks ja pool aastat – Donald Trumpi ametiaja ülejäänud osa. Seejärel Ameerika poliitika tõenäoliselt muutub, Vabariiklik Partei kannab vahevalimistel ja järgmisel presidendivalimiste tsükliga tõenäoliselt kaotusi ning poliitiline ruum Venemaa oportunismile Läänes aheneb märgatavalt. Putin teab, et tema võimaluste aken on sulgumas. Mida ta ka ei kavatseks ette võtta, teeb ta seda just selle aja jooksul.

Balti riikide poliitikud, kodanikuühiskonna eestvedajad, ajakirjanikud ja kodanikud peaksid seda stsenaariumi avalikult arutama. Mitte seetõttu, et see on kindel. Mitte isegi seetõttu, et see on tõenäoline. Vaid seetõttu, et ukrainlased vaatavad kaheksakümne aasta pärast tagasi 2022. aasta veebruarile eelnenud kuudele ja imestavad, miks keegi hoiatusi tõsiselt ei võtnud, kui selleks veel aega oli.

Balti riikidel on aega. Nad peaksid seda kasutama.

Ka Ukraina ei uskunud.

Loo juures ilmunud kommentaarides on kirjas:

Vene sõjaväel on külluslikult bensiini ja diislikütust.

Neil on ka kõik muu vajalik – ravimid, toit, kõik.

Kui nad tunnevad survet, võitlevad nad lihtsalt kõvemini.

Vägistamist ja tapmist tuleb palju.

Miks varastada pesumasin, kui saab lihtsalt panka või juveelipoodi röövida?

Ärge unustage, kust Putini sõdurid tulid.

Nad peavad sellise ringreisi tegema arvestatavaks.

Neil pole kodus armastavat perekonda ootamas.

Ärge kartke, olge lihtsalt valmis.

Teine kommentaar Poola kaitsevõime kohta:

Kui sa seda usud, siis mul on sulle vastuargument. Poola väed pole kunagi droonidega treenitud ja varustatud sõjaväelastele vastu astunud. Nad kordavad ajalugu. Ratsaväega tankide vastu võitlemise asemel valmistuvad nad droonide vastu võitlema tankidega. Mõtle sellele: Ukrainas pole peaaegu enam kuulitraumasid. Droonid, suurtükivägi, miinid. Ometi hoiab Poola baasväljaõppes sõdur vintpüssi. Droonitreening puudub. Või see. Ukraina loobus NATO kahemehelistest snaiprimeeskondadest. Nad said nädalas vähem kui 10 orki. Nad treeniti ümber droonidele. Tootlikkus on nüüd 100 orki nädalas. Poola treenib endiselt vintpüssidega snaipereid. Ja siis on sul veel „võitlemistahe…”.

Kolmas kommentaar:

Roman, arvan, et sul on õigus, kuid võib-olla jääb sul märkamata üks peamine põhjus, miks ükski riik ei peaks NATO-le lootma. Euroopa riikide poolt Ukrainale antava sõjalise abi piiramine vaid kaitseotstarbelise tasemega tuleneb hirmust, et Venemaa võib kasutada tuumarelva. Kui Venemaa tungiks Baltimaadesse, see hirm vaid kasvaks, sest nad teaksid, et Venemaa ründas Baltimaid teadmisega, et NATO on loodud just sellise olukorra ärahoidmiseks.

Nad ei tee midagi. Baltlasi on vaid kuus miljonit ja 20 protsenti neist ei õpi kohalikku keelt selgeks. Kas selle nimel võtta riski tuumakonflikti eskaleerimiseks? Prantslased ega sakslased seda ei teeks. Poolakad? Võib-olla on vaid britid ja soomlased piisavalt auväärsed.