Esmapilgul tundus Volodõmõr Zelenski otsus vallandada eelmisel nädalal oma populaarne 35-aastane kaitseminister Mõhhailo Fjodorov seletamatu omaväravana. Digitaalse ümberkujundamise ministrina juhtis Fjodorov Ukraina püüdlusi käivitada droonide masstootmine. Kaitseministrina – ametis alates 2026. aasta jaanuarist – omistati talle suur osa teenetest selles, et Ukraina suutis tänu kaugmaadroonirünnakutele Venemaa vastu initsiatiivi haarata ja sõjaväes korruptsiooni vähendada. Kui uudis Fjodorovi vallandamisest teatavaks sai, tulid tuhanded noored Kiievis tänavatele, et Zelenskit hukka mõista.

Zelenski otsus Fjodorov ametist vabastada on lugu ministri ja kindralstaabi ülema Oleksandr Sõrski vahelisest sisevõitlusest. Fjodorovi sõnul sai erimeelsuste põhjuseks korruptsioon sõjalistes hangetes ning Sõrski väidetav nõukogudelik sõjapidamisdoktriin, mis nõudis asjatult inimelusid. Kuid suurem ja olulisem küsimus on see, mida see tüli meile Ukraina juhtimise kohta ütleb – ja kuidas Zelenski suudab võimul püsida pärast seitset aastat ametisolekut ja viit aastat sõda, vahendab Spectator.

Zelenski administratsiooni endiste kõrgete ametnike sõnul toimib Ukraina riik nagu kolme areeniga tsirkus. Välimine areen on mõeldud avalikkusele ja selle eesmärk on „rahuldada lääne ühiskondlik-poliitilisi ootusi”, kirjutab politoloog Aleksandar Djokic; seal tegutsevad sellised tegelased nagu „feministlikust ettevõtjanaisest juht, moodne tehnoloogiamaailma mees ja mesikeelne noor minister, kelle sülearvutit kaunistavad UwU-stiilis kleepsud”.

Teine areen on suunatud Ukraina valijatele. „Seda võib nimetada unistuste vabrikuks,” ütleb endine kõrge minister ja kunagine Zelenski ustav toetaja. Just sellel tasandil tegutseb lojaalsetest poliitikutest, ajakirjanikest ja blogijatest koosnev ulatuslik masinavärk, kes „räägib otse ja agressiivselt meie kaotatud alade tagasivõitmisest ning sellest, kuidas me paneme Putinile põntsu ja tapame barbaarsed venelased”.

Kuid kõige sisemine ring, kus langetatakse tegelikke otsuseid, koosneb Zelenski ustavatest toetajatest ja mõjukatest huvigruppidest. Zelenski „mõistab ja usaldab vaid oma meeskonda”, ütleb endine Zelenski valitsuse liige, kes on teda tundnud 15 aastat. „Need on inimesed, kelle huve ta eelkõige kaitseb.”

Kui need ustavad toetajad ja huvigrupid sattusid eelmisel suvel rünnaku alla Ukraina sõltumatute ja Lääne toetatud korruptsioonivastaste ametkondade SAPO ja NABU poolt, reageeris Zelenski katsega allutada need presidendi kantselei kontrollile. Selle tulemuseks olid sõja esimesed massilised protestid ning NABU edasised uurimised paljastasid ulatuslikud omastamisskeemid, mida juhtisid mõned Zelenski vanimad ja lähimad kaastöötajad. Zelenski kõikvõimas kantseleiülem ja „roheline kardinal” Andri Jermak vallandati ja seejärel vahistati.

Viimastel kuudel ja aastatel on Zelenski üha enam toetunud ka Ukraina sõjaväes domineerivatele ultranatsionalistidele, kellest paljud on veteranid Azovi vabatahtlike polgust, mis loodi Mariupolis pärast Venemaa poolt 2014. aastal läbi viidud Krimmi annekteerimist. Azov – mille sümboliks on Wolfsangel (hundikonks), mida kasutasid kurikuulus SS-i 2. tankidiviis „Das Reich” ja SS-i 4. politsei-soomusgrenaderide diviis – on nüüdseks kasvanud terveks armeekorpuseks. Juba 2019. aasta oktoobris ähvardas tollane Azovi komandör Andri Biletski – valgete ülimuslikkust pooldav tegelane, kes oli varem juhtinud Ukraina Sotsiaal-Rahvuslikku Assambleed – mobiliseerida veteranid Zelenski kukutamiseks, kui viimane jätkab plaanidega korraldada referendum Donbassi isehakanud separatistlikes vabariikides. Kuid tänaseks juhib Biletski 3. armeekorpust ning teda on nimetatud võimalikuks tulevaseks kaitseväe juhatajaks.

Et meeldida sõjaväelaste seas aktiivsetele ultranatsionalistidele (nagu Biletski), rikkus Zelenski tänavu suhetes Poolaga – ühe oma lähima ja heldeima liitlasega Euroopas – olulise sideme. Zelenski osales isiklikult Teise maailmasõja aegse Ukraina Ülestõusuarmee (UPA) juhi Andri Melnõki ümbermatmisel, kus avaldati täit sõjaväelist austust mehele, kelle väeüksused tapsid lisaks Nõukogude vägedega võitlemisele kümneid tuhandeid Ukraina, Poola ja juudi tsiviilisikuid. Olukorda halvendas veelgi asjaolu, et Zelenski nimetas ühe Ukraina sõjaväeüksuse „UPA kangelaste” järgi, mis ajendas Poola presidenti tühistama Zelenskile antud Valge Kotka ordeni – riigi kõrgeima autasu. UPA-ga seotud tüli tõttu kadus Poola toetus Kiievi täiendavale rahastamisele ja võimalikule liikmesusele Euroopa Liidus ning katkes sõjalise abi tarnimine.

Fjodorovi vallandamine on järjekordne näide Zelenski kalduvusest eelistada oma põhilisi toetajaid laiematele strateegilistele kaalutlustele. Fjodorov oli populaarne Lääne poliitikute ja rahastajate seas; talle omistatud edu droonisõjas tegi temast võtmetegelase narratiivis, mille kohaselt „Ukraina on võitmas”; ning mis samuti oluline – tema nooruslik ja tegus, internetiajastule omane hoiak meeldis noortele ja tehnoloogiateadlikele valijatele. Ometi otsustas Zelenski lõpuks toetada sõjaväelist juhtkonda, mitte aga korda kõigutavat ja tulihingelist uuendajat – ja seda just siis, kui Washington on hakanud suhtuma Ukrainasse positiivsemalt. Otsustaval hetkel on Zelenski jaoks tähtsamad sõjaväelise juhtkonna ja sõjatehnoloogiatööstuse suurtegijate toetus ning vanade sõprade kaitsmine kui Lääne partnerid või Kiievi keskklass.

„Meile müüdi kunstlikult loodud kuvand Zelenskist kui korrumpeerumatust sõjaaegsest juhist,” ütleb Zelenski endine pressiesindaja Julia Mendel. Kuid „iga uus minister saabub kui oletatav päästja ja lahkub järjekordse pettumusena… Küsimus on selles, kui palju veel tuleb „kuldvasikaid” pjedestaalile tõsta ja seejärel kõrvale heita, enne kui riik astub silmitsi inimesega, kes istub süsteemi keskmes ja lõikab kasu selle jätkuvast läbipaistmatusest.”

Kujutlus Fjodorovist kui vaprast ja ambitsioonikast uustulnukast, kes seab väljakutse võimueliidile, ei haaku hästi tema seitsmeaastase teenistusega Zelenski valitsuskabinetis äärmiselt lojaalse ministrina. Samas on selge, et püüdes korrastada kurikuulsalt korrumpeerunud kaitsehangete valdkonda, astus Fjodorov varvastele paljudele mõjukatele huvirühmadele. Selle asemel, et soetada armee ostunimekirjast kalleid ja suurejoonelisi objekte, hankis Fjodorov seda, mida rindel tegutsevad brigaadid tegelikult vajasid – näiteks kastiga väikeveokeid ja droone.

Samuti kritiseeris Fjodorov teravalt Sõrski lähenemist armee korraldamisele, mida peeti initsiatiivi pärssivaks; ta algatas tsiviiljulgeolekuteenistuse uurimise peksmiste, väärkohtlemise ja 26 teadaoleva mõrvajuhtumi osas Sõrski soositud Skelja üksuses ning heitis armeejuhile ette panustamist elavjõule droonide ja mehitamata sõidukite asemel.

„Droonirünnakuüksused tähendavad põhimõttelist muutust selles, kuidas me jalaväe kasutamisest mõtleme,” ütles Fjodorov oma teravas kõnes pärast ametist vabastamist. „Tehnoloogia peab lahingutegevuses olema esikohal. Kaotama peaksime droone, mitte inimesi, ja alles seejärel peaks jalavägi liikuma asuma.”

Kõige olulisem küsimus on, kuidas Fjodorovi ametist vabastamine sõja käiku mõjutab. Narratiiv, nagu võidaks Ukraina sõja tänu kaugmaarelvade löökidele, on osaliselt hoolikalt koostatud suhtekorralduslik lugu, mis loodi Ankara NATO tippkohtumise tarbeks – just seal otsustati oluliste rahastuspakettide üle. See ei tähenda muidugi, et Ukraina löögid vaenlase tagalasse ei tekitaks reaalset kahju. Põlema on süüdatud kümneid Venemaa naftatöötlemistehaseid ning eelmisel nädalal hävitati kaks hiiglaslikku ladu, mis kuulusid Amazoni Vene vastele Wildberries. Sama reaalsed on tohutud bensiinijärjekorrad peaaegu igas Venemaa piirkonnas, Krimmi poolsaare tõhus blokaad ja Aasovi meres põhja lastud tankerid, mis üritasid seda blokaadi murda.

Kuid narratiiv Ukraina võidust jätab arvestusest välja olulise osa tegelikkusest. Kohapeal on Vene väed jõudnud Kostjantõnivka kesklinna – see on üks kolmest allesjäänud Donbassi „kindluslinnast”. Teadete kohaselt on Kiievi löögid Venemaa naftatöötlemistehaseid küll kahjustanud, kuid mitte hävitanud – tootmisvõimsus on langenud vaid 13,5 protsenti. See on valus, kuid kaugeltki mitte katastroofiline. Lisaks on USA päritolu Patriot-süsteemi püüdurrakettide krooniline nappus viimastel nädalatel jätnud Kiievi ja teised linnad kaitsetuks Venemaa ballistiliste rakettide rünnakute ees; need on hävitanud maa-aluse metroojaama ja hävitavad süstemaatiliselt sadu bensiinijaamu. NATO tippkohtumisel pakkus USA Ukrainale (ja Prantsusmaale) litsentsi oma Patriot-süsteemide tootmiseks, kuid see ei saa teoks veel vähemalt kahe aasta jooksul. Nagu märkis Ukraina vägede ülemjuhataja Sõrski, on kaugmaarakettide löögid vastastikused – Ukraina saab sama rängalt pihta, kui suudab ise vastu lüüa.

Fjodorov mõistis, et tänapäeva sõda tugineb tehnoloogilisele lõimimisele, mitte nõukogudeaegsele hierarhiale, kuid ta vallandati liiga agressiivse reformide elluviimise tõttu. Kuna Vladimir Putin ei näita mingeid märke taganemisest – vastupidi, paljud usaldusväärsed allikad viitavad soovile konflikti hoopis eskaleerida –, peab Ukraina välja töötama tervikliku strateegia, mis muudaks sõja jätkamise Venemaa jaoks talumatult valusaks.

Ukraina on saavutanud sõjalise ime, sundides oma palju suurema ja võimsama naabri paigalseisu ning saavutades isegi sõjalise tasakaalu. Kuid pikaajalises kurnamissõjas on eelisseisus Venemaa, kellel on eelised nii suuruse, majandusliku kaalu kui ka rahvaarvu poolest. Võtmetähtsusega roll selle tasakaalu muutmisel on noortel, nutikatel ja tehnoloogiale orienteeritud inimestel nagu Fjodorov. Ukraina liider, kelle eesmärk on võit, mitte vaid ellujäämine, teeks targasti, panustades tuleviku juhtidele, mitte mineviku meestele.