USA president Barack Obama sõitis Eestisse 2014. aastal, kuna kartis, et Venemaa võib seal Krimmi stsenaariumi läbi viia. Presidendi tollane nõunik Ben Rhodes mäletab, et USA oli valmis Balti riikide pärast sõtta minema. Nüüd pole ta selles enam kindel.

Aastal 2014 süütas Venemaa sõja, mis enam kui kümne aasta jooksul eskaleerus Teisest maailmasõjast saadik rängimaks mandri julgeolekukriisiks – kriisiks, mis lõpuks saatis NATO riigi Leedu elanikud varjupaikadesse, vahendab lrt.lt.

Ameerika Ühendriigid ei suutnud 2014. aastal Ukrainas konflikti levikut takistada, kuid Valge Maja püüdis tagada, et see ei leviks Balti riikidesse.

Sama aasta septembris sõitis Eestisse tollane USA president Barack Obama. Tallinnas peetud kõnes tsiteeris ta üht eesti luuletajat, kes küsis: „Kes tuleb appi?”, enne kui vastas:

„Ma ütlen Eesti ja Balti riikide rahvale, et täna oleme seotud oma lepingulise liiduga. Meil ​​on üksteise ees pühalik kohustus. Artikkel 5 on kristallselge: rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. Seega, kui te sellisel hetkel kunagi uuesti küsite: „Kes tuleb appi?”, teate vastust – NATO liit, sealhulgas Ameerika Ühendriikide relvajõud.”

Obama kauaaegne nõunik ja kõnekirjutaja Ben Rhodes mäletab 2014. aasta visiiti eredalt. Ta kohtus Leedu ajakirjanikuga Washingtoni restoranis.

Ajakirjanik küsis, miks Obama otsustas sel ajal Eestisse sõita. Kas Valge Maja nägi märke, et Venemaa võib NATO-le otsese väljakutse esitada?

„Jah, nägime. Me olime mures, et nad hakkavad Balti riikides väikeste roheliste mehikeste näidendit tegema,” ütleb endine nõunik.
​
Tema sõnul ei olnud signaalid luurepõhised, vaid analüütilised „ja Balti riigid hoiatasid meid, et nad kavatsevad seda teha”.

Rhodes väidab, et Obama oli valmis Balti riikide eest võitlema. „Me oleksime saatnud väed. See oli kõne sõnum,” ütleb ta.

Küsimusele, kas selles pühendumuses on nüüd kahtlusi, vastab ta: „Ma arvan, et see on probleem.”

Rhodesi sõnul oli Obama visiidi ja kõne eesmärk Tallinnas teha Venemaale selgeks, et on olemas piir, mida nad ei saa ületada: „Kui Putin selle ületab, läheme sõtta.”

„Ukraina ei olnud see piir,” tunnistab ta.

Obama punane joon oli NATO piir. Ta oleks võidelnud NATO liitlaste eest Balti riikides, aga mitte Ukraina eest, mis jäi alliansist välja. Putin kasutas seda ära, tunnistab Rhodes.

Tänaseni varjutavad Obama Tallinna kõne kriitikat süüdistused, et ta ei suutnud Venemaad Ukraina sõja eskaleerimisest heidutada.

„Mäletan, et mind kutsuti kriisituppa,” ütleb Rhodes, kui temalt küsiti Valge Maja reaktsiooni kohta Krimmi annekteerimisele.​

Tema ja ülejäänud president Obama meeskond kogunesid Valge Maja keldris asuvasse kriisikoosolekute ruumi pärast seda, kui Vene väed olid juba Krimmis institutsioone vallutanud ja Venemaa lippe heisanud.

Presidendi meeskonda seati vastamisi kohapeal juba teadaolevate faktidega.

„Briifing oli järgmine: venelased olid Krimmi vallutanud; see on juhtunud. See ei olnud nii, et see oleks hakanud juhtuma. Meil ​​polnud eelnevat hoiatust,” meenutab Rhodes.

Ta tunnistab, et see oli nii luure- kui ka poliitiline läbikukkumine. „Keegi ei ennustanud seda. Meil ​​olid lihtsalt need vaevalised läbirääkimised, mis hõlmasid ka venelasi ja mis lõppesid Janukovõtši lahkumisega.”

Rhodes ütleb, et tal on Ukraina sõpru, kes on samuti küsinud, miks USA ei suutnud Krimmis toimunut peatada.

„Sõna otseses mõttes me ei saanud. See oli juba juhtunud,” ütleb ta.

See jättis ühe keskse küsimuse: kuidas reageerida Venemaa ebaseaduslikule territoriaalsele laienemisele. Obamale pakuti mitu võimalust.

„Ükski neist polnud sõjaline. Keegi ei soovitanud, et peaksime sõjaliselt sisse minema ja proovima venelasi Krimmist välja tõrjuda,” meenutab Rhodes.

Obama Krimmi suhtes kehtestatud sanktsioone kritiseeriti Ida-Euroopas kui liiga nõrku ja suuresti sümboolseid.

„See võib kõlada solvavalt – ja ma ei ole siin, et kaitsta kogu meie poliitikat –, aga tol ajal ei tundunud need sümboolsed,” ütleb ta.

„Me vedasime Euroopat suuremaid sanktsioone kehtestama,” meenutab Rhodes. „Prantslased ei tahtnud sanktsioone. Sakslased – Merkel tahtis, aga tal oli Nord Streami projekt.”

Rhodesi sõnul surusid sel ajal rangemaid sanktsioone peale ainult Poola, Balti riigid ja britid. „Sanktsioonide osas olime Euroopast ees. Mitte Ida-, vaid Lääne- ja Lõuna-Euroopast,” ütleb ta.

„Peaaegu iga uus sanktsioonipakett Obama aastatel järgis sama mustrit: Ühendkuningriik, USA ja Ida-Euroopa tahtsid kehtestada järgmise taseme sanktsioonid, aga siis pidime saama Merkeli, seejärel prantslased ja seejärel Lõuna-Euroopa käsi väänama,” meenutab endine nõunik.

Rhodes ütleb aga, et „intellektuaalne ausus” eeldab tunnistamist, et Läänel polnud mingit mõjuvõimu, mis oleks suutnud Venemaad Krimmist välja sundida. Ükski sanktsioon poleks seda tema väitel saavutanud.

„Kui ma oleksin ukrainlane, ei tahaks ma seda kuulda. Aga kogu Putini poliitiline identiteet koondus Krimmi ümber. Ja kui te tunnete Putinit, miks ta peaks siis alla andma, sest talle kehtestatakse sanktsioonid? Ta on kaotanud sadu tuhandeid mehi ja sadu miljardeid dollareid ning ta pole Ida-Ukrainast lahkunud.”

Rhodes ei nõustu ka Obama hilisema otsusega mitte saata Ukrainale relvi, mida riik oli palunud pärast seda, kui Venemaa ja selle relvastatud separatistide käsilased alustasid sõda Donbassis.

„Obama argument oli kaheosaline: esiteks, kui me hakkame relvi sisse viima, siis võib-olla Putin liigub Kiievi poole. Mitte luureandmete põhjal, aga oli märke, et see on võimalik,” ütleb Rhodes.

„Ja teiseks, Ukraina sõjavägi vajas teatavat professionaalsuse taset,” lisab ta.