Soome juhtkonda kritiseeritakse liigse ettevaatlikkuse pärast Ameerika Ühendriikide suhtes. Donald Trumpi teine ​​ametiaeg presidendina on toonud võrdlusi aegadega, mil Soome aktiivselt Nõukogude Liiduga kurameeris.

Kas saab üldse öelda, et Soome on uuesti soometumas?

Soometumist saab võrdluspunktina kasutada, kui räägime juhtkonna enesetsensuurist. See on seotud ka väikeriigi staatusega. Kõike ei saa avalikult välja öelda ja tuleb osata koostööd teha ka keeruliste partneritega, ütleb politoloog Timo Miettinen Helsingi Ülikooli Euroopa Keskusest.

Soometumine oli nähtus, mis läbis kogu kultuuri ja ühiskonda, millega Miettineni sõnul Soome USA-poliitika praegu samal tasemel ei ole, vahendab Iltalehti.

See hõlmas näiteks Soome-Nõukogude Liidu sõprusnädalaid. Meediavaldkond ja näiteks koolisüsteem olid tugevalt kaasatud.

Miettinen toob esile kaks uuringut, mis näitavad, et soomlaste suhtumine Ameerika Ühendriikidesse on väga kriitiline. Tema sõnul puudub laiemal avalikkusel soometumise kogemus.

Praegust tegevust ei saa üldse võrrelda 1970. aastate atmosfääriga. Välispoliitiline ettevaatlikkus ja teatav enesetsensuur on faktid, aga kultuuriliselt ja avalikus diskursuses ma ei arva, et me elame uussoometumise ajastul, sõnab ta.

Miettineni sõnul on oluline arutada soometumist, Soome välispoliitikat ja suhteid Ameerika Ühendriikidega. Ta peab kummaliseks avaldusi, mis nõuavad USA-st halvasti rääkimise lõpetamist.

Ta toob esile endise suursaadiku Mikko Hautala märkused, et Soome peaks keskenduma „oma tegemistele”.

Mai alguses kutsus välis- ja kaitseministrite riigisekretär Pasi Rajala väljaandes Helsingin Sanomat üles lõpetama Ameerika Ühendriikest halvasti rääkimine, kuna heade suhete säilitamine on Soome julgeoleku seisukohalt oluline.

Väljaande Helsingin Sanomat peatoimetaja Paavo Rautio võrdleb riigisekretäri kõnesid külma sõja aegse YYA lepinguga, mis sidus Soome välispoliitika tugevalt Nõukogude Liiduga.

Rajala sõnul edendatakse väärtuspõhist realismi, kui Soome „on Ameerika Ühendriikides heas kirjas”. Seda loodeti ka YYA lepingus: „Heanaaberlike suhete ja koostöö tugevdamine on mõlema riigi elutähtsates huvides,” kirjutab Rautio.

Miettineni sõnul on oluline arutada, „kus on piirid väikeriigi realismi ja väärtuspõhise poliitika vahel või kus on piirid kompromisside ja väärtuste kaitsmise vahel”.

See pole üldse selge, sõnab ta.

Oluline on arutada soometumise olemust. See puudutab seda, kui palju saab väikeriik tegutseda vastavalt oma väärtustele, kus tuleb teha kompromisse ja kus mitte, märgib ta.

Miettineni sõnul on riigi juhtkond hakanud sellest vastuolust viimase aasta jooksul otsekohesemalt rääkima.

President Alexander Stubb ütles parlamendis otse, et Ameerika Ühendriigid tegutsevad teiste väärtuste järgi kui meie. Tema või teised riigijuhid pole seda ehk kunagi varem nii otse öelnud, lausub ta.

Soome kõnepruugis on toimunud muutusi. See ehk liigub soometumise olemusest eemale, vähemalt kõrgeimate välispoliitika juhtide seas, lisab ta.

Miks räägitakse just nüüd soometumisest?

Miettineni sõnul on arutelu sisuliselt seotud Soome NATO liikmeks saamise entusiasmiga 2022. aastal ja sellele järgnenud pettumusega.

Tol ajal olid suuremad ootused, et vana ajastu on seljataha jäetud ja et nüüd oleme vabad astuma uude ajastusse, kus meid enam miski ei piira, sõnab ta.

Paljud arvasid, et NATO vabastas soomlased oma välispoliitilise orientatsiooni ja väärtuste osas vabamalt rääkima. Et olime seljataha jätnud ajastu, mil välispoliitiline keel oli ettevaatlik ja pidime olema ettevaatlikud suurriikide reaktsioonide suhtes, märgib ta.

Seejärel tuli „külm dušš” ehk Donald Trumpi teine ​​ametiaeg USA presidendina.

Järsku märkame, et meil on endiselt igasuguseid piiranguid, aga nüüd tulevad need teisest suunast, ütleb Miettinen.

Suhted USA ja NATO alliansiga toovad endaga kaasa uut tüüpi ettevaatlikkuse, mis viib uut tüüpi enesetsensuurini: me ei saa öelda kõike seda, mida me tahaksime oma liitlaste kohta öelda, lausub ta.

Miettineni sõnul unustati NATO liikmeks astumise järgses arutelus nn väikeriigi realism. Väikeriigina peab Soome suurriikide juhitud maailmas taktikaliselt mõtlema ja tegutsema.

Välispoliitika ei seisne ainult väärtuste deklareerimises, vaid ka tegutsemises erinevates, enam-vähem keerulistes valikuolukordades, sõnab ta.

Soometumise mõiste tõstatatakse, kuna paljude arvates ei ole poliitiline juhtkond suutnud väärtusi ja põhimõtteid kõigis olukordades soovitaval viisil kaitsta, vaid on poliitilistel põhjustel pidanud praktiseerima enesetsensuuri, tõdeb ta.

Soometumise mõiste kerkib Soome poliitilises diskursuses esile aeg-ajalt, ütleb Helsingi Ülikooli poliitilise ajaloo professor Juhana Aunesluoma, kes on seda mõistet põhjalikult uurinud.

Seda kasutatakse praeguses poliitilises debatis ja võib-olla ka teistes avalikes debattides mõistena, mis kirjeldab Soome kohanemist võimu reaalsusega, lausub ta.

Ajalooliselt viitab soometumine Soome ja Nõukogude Liidu suhetele külma sõja ajal, eriti 1960.–1980. aastatel. Soome ja Vene Föderatsiooni suhete arutamisel on mõnikord kasutatud terminit järelsoometumine.

Kuigi soometumine on Soomes peamiselt negatiivselt laetud termin, on Aunesluoma sõnul seda maailmas mõnikord kasutatud ka positiivses tähenduses.

Pärast Krimmi okupeerimist 2014. aastal kasutasid Ameerika Ühendriikide vana realistliku koolkonna esindajad, näiteks Henry Kissinger ja Zbigniew Brzezinski seda terminit Ukraina positiivse võimalusena, et see oleks soometumist väärt, sest Soome soometumine oli edulugu, ütleb Aunesluoma.

Ukraina soometumisele vihjas 2021. aastal ka parlamendi väliskomisjoni esimees Kimmo Kiljunen.

Minu jaoks oli soometumine väikese riigi imeline ellujäämislugu. Ma arvan, et see oli auväärne tee. See ei olnud alistumine, ütles Kiljunen.

Soometumise mõistet on kasutatud ka Soome ja Venemaa Föderatsiooni suhete kritiseerimiseks 1990. aastatest kuni NATO liikmeks saamiseni. Sel juhul on räägitud näiteks järelsoometumisest.

NATO liikmeks astumise protsessi käigus levisid jutud, et soometumine on lõppenud. Nüüd, Trumpi ajal, kasutatakse seda terminit suhete kirjeldamiseks Ameerika Ühendriikidega, ütleb Aunesluoma.

Aunesluoma ise ei räägiks soometumisest üheski muus kontekstis kui Soome mõtlemise kirjeldamiseks külma sõja ajal.

See on mõiste, mida on kergem segi ajada kui seletada, sõnab ta.

Aunesluoma sõnul polnud soometumine täiesti probleemivaba kontseptsioon isegi 1970. aastatel, vaid „kõik mahub selle alla kergesti ära”. Siiski peab ta soometumist sobivaks terminiks, et kirjeldada kohanemist Nõukogude survega ja sellele järgnenud probleeme.

Maailm pärast külma sõda on väga erinev. Minu enda seisukoht on, et soometumise mõiste ei seleta Soome olukorda eriti hästi 1990., 2000., 2010. aastatel ega isegi praegu, lausub ta.

Soome ei ole kaotanud Ameerika Ühendriikidele sõda, meil ei ole USA järelevalvekomisjoni ega selle dikteeritud YYA lepingut. Soomel ei ole pealesunnitud rahutingimusi, mis piiraksid meie suhteid teiste riikidega Ameerika Ühendriikide soovitud viisil, loetleb Aunesluoma.

Asjatundja sõnul hägustub algne kontekst, kui terminit „soometumine” kasutatakse liiga lõdvalt igasuguste olukordade kirjeldamiseks, kus Soome järgneb suurematele riikidele.

Siis ei pruugita aru saada, kui tohutu oli Nõukogude Liidu mõju Soomele nii sisemiselt kui ka väliselt. Ameerika Ühendriikidel pole sama staatust ega isegi samu eesmärke, mis olid Nõukogude Liidul Soome suhtes, räägib ta.

Aunesluoma aga mõistab, miks on lihtne kasutada võimsat mõistet, mis tekitab emotsioone ja kujutluspilte.

Soome ja Ameerika Ühendriikide suhetega seotud ebakindlust on raske sõnadesse panna. Siis kasutatakse tuttavaid termineid, sõnab ta.

See on just liitunud Ameerika Ühendriikide juhitud sõjalise liiduga ja seejärel valitakse Ameerika Ühendriikides president, kes hakkab riigi suunda üsna radikaalselt muutma. See tekitab paraja dilemma, kuidas sellises olukorras suhelda, lisab ta.

Aunesluoma sõnul jälgitakse Ameerika Ühendriigides väga tähelepanelikult ka seda, mida Soomes riigi kohta räägitakse.

Eriti kui kõned tulevad poliitilistelt või haldusesindajatelt või võtmearvamusliidritelt, lisab ta.

Soomlastel pole sõna, millega kirjeldada Soome ja Ameerika Ühendriikide praegust suhet. Samal ajal võib soometumise traumat leida lähiajaloost ja poliitilisest mälust, ütleb Aunesluoma.

Professor hindab, et soometumise võrdluste eesmärk ei pruugi olla väita, et praegune olukord on täpselt sama, mis külma sõja ajal, vaid tekitada assotsiatsioone ja hoiatada tuleviku eest.

Ajaloolised nähtused korduvad harva sellisena, kuid võib esineda üksikuid sarnaseid jooni, sõnab ta.

Võib-olla mõistetakse, et välisminister või president ei saa vabalt rääkida. Samal ajal loodetakse, et kui on võimalus vabalt rääkida, tuleks seda vabadust tõesti kasutada, et mitte sattuda samasse olukorda nagu Nõukogude Liiduga, märgib ta.

Siiski piirati sisemist arutelu soometumise perioodil aktiivselt, ütleb Aunesluoma.

Keegi ei oleks survestanud mind, kui ma sellel teemal midagi ütlesin. Aga siis oleks professor saanud survestavaid kommentaare näiteks selle intervjuu kohta, lausub ta.