Euroopas on järsku kasvanud soov rääkida Venemaa presidendi Vladimir Putiniga Ukraina sõja lõpetamisest. Brüsselis on nädalaid ringlenud potentsiaalsete läbirääkijate nimed: endine Saksamaa kantsler Angela Merkel, endine Itaalia peaminister Mario Draghi ja Soome president Alexander Stubb, kellel väidetavalt on eriti head suhted Donald Trumpiga.

Veel mõni kuu tagasi oleks selline debatt suures osas Euroopast olnud peaaegu mõeldamatu. Praegu aga muutub geopoliitiline maastik kiiresti ja koos sellega ka Euroopa strateegilised huvid, vahendab Berliner Zeitung.

Sellegipoolest valitseb Lääne-Euroopa ekspertide seas skeptitsism. Kui isegi USA president Trump pole seni suutnud saavutada Moskva ja Kiievi vahel elujõulist lähenemist, miks peaksid eurooplased seda suutma? Eriti kuna mõlema poole retoorika meenutab nüüd pigem sõjaks valmistumist kui diplomaatiat. Poola peaminister Donald Tusk hoiatas hiljuti, et Venemaa võib mõne kuu jooksul rünnata NATO riiki. Sarnaseid tundeid jagavad ka Saksamaa kaitseminister ja tema kolleegid Balti riikides. Moskvast omakorda tulevad regulaarselt süüdistused, et Euroopa riigid toetavad Ukraina rünnakuid Venemaa territooriumil ja muudavad oma õhuruumi droonioperatsioonideks kättesaadavaks.

Neid asjaolusid arvestades ei paista potentsiaalsed Euroopa-Venemaa läbirääkimisformaadid pakkuvat reaalset eduväljavaadet. Eurooplased kordaksid tõenäoliselt Kiievi tuntud seisukohta, samas kui Venemaa kinnitaks oma maksimalistlikke nõudmisi – näiteks territoriaalset tunnustamist Donbassis ja NATO ambitsioonide lõplikku lõpetamist Dnepri piirkonnas. On avalik saladus, et mõlemad pooled süüdistavad teineteist tõsiseltvõetamatuses; seetõttu jätkub sõda, mis on nüüdseks kestnud üle nelja aasta, tõenäoliselt vaibumatult.

Tegelikult on mõned praegused üsna poolikud Euroopa algatused tõenäoliselt vaid sümboolsed žestid. Pärast Washingtoni vahendatud kõneluste takerdumist tahavad eurooplased näidata, et rahumeelne kord Euroopa mandril on ilma nendeta võimatu. Asi on geopoliitilise nähtavuse ja oma tegutsemisvõime taastamises.

Ukraina president Volodõmõr Zelenski toetab seda seisukohta. Euroopa peab „läbirääkimiste laua taga olema”, on ta viimastel kuudel korduvalt kuulutanud. Selle taga peitub ilmne lootus, et EL jääb potentsiaalsetel kõnelustel järjekindlalt Kiieviga kokkulepitud seisukoha juurde. Kuid selle fassaadi taga võib olla enamat. Viimaste kuude tektoonilised geopoliitilised nihked muudavad Euroopa strateegilist positsiooni põhjalikult.

Aastaid nähti Venemaa ja Ukraina konflikti peamiselt osana suuremast geopoliitilisest vastasseisust Washingtoni ja Moskva vahel. 2000. aastate alguses soovis Euroopa Venemaaga kaubelda, mitte sõda pidada. Sel ajal levisid visioonid „Euroopast Lissabonist Vladivostokini”. Näiteks 2003. aasta Iraagi sõja ajal esitasid Jacques Chirac, Gerhard Schröder ja Putin mõnikord ühiseid seisukohti Ameerika Ühendriikide vastu.

Paljude Washingtoni strateegide vaatenurgast oli see Euroopa ja Venemaa potentsiaalne lähenemine problemaatiline. Seega muutus Ukraina üha enam geopoliitiliseks eraldusjooneks kahe võimukeskuse vahel. On vaieldamatu, et Venemaa ise – eriti Krimmi annekteerimisega 2014. aastal ja sissetungiga 2022. aastal – aitas eskaleerumisele tohutult kaasa. Kuid samal ajal arenes konfliktist instrument Euroopa strateegiliseks lahtisidumiseks Venemaast.

Täna aga muudab selle korra alustalasid Trump ise. Tema sõnum on selge: USA-l pole enam mingit huvi sõja lõputu jätkumise vastu. „See sõda peab lõppema,” kuulutas Trump korduvalt oma teisel ametiajal. Samal ajal seab vabariiklane avalikult kahtluse alla väljakujunenud transatlantilised kindlused. Sellised avaldused nagu „EL loodi Ameerika kahjustamiseks” või kahtlused NATO eesmärgi suhtes raputavad Euroopa julgeolekuarhitektuuri alustalasid.

See seab eurooplased ootamatult silmitsi geopoliitilise õudusunenäoga: potentsiaalse vastasseisuga nii Venemaa kui ka üha ettearvamatuma Ameerikaga. Eelmine strateegia – maksimaalne toetus Kiievile, samal ajal Moskvale otse vastu astudes – kaotab nendes oludes oma sisemise loogika. Sellest hoolimata on Euroopa seni sellest suures osas kinni hoidnud. Paljudes pealinnades, Varssavist Berliini ja Brüsselini, on valdav arvamus endiselt, et pikaleveninud sõda Ukrainas annab Euroopale aega sõjaliseks ettevalmistuseks.

Kuid see oletus ise võib osutuda ohtlikuks illusiooniks. Ida-Euroopa julgeolekuringkondadest ja ka Kiievist kuuleb üha enam palju süngemat hinnangut. Mida kauem sõda kestab, seda suurem on otsese sõjalise vastasseisu oht Venemaa ja NATO vahel, millel võivad olla katastroofilised tagajärjed, mis ulatuvad kaugemale Ukrainast. Tegelikult sosistatakse, et iga uue eskalatsiooniga liigub Euroopa lähemale punktile, „millest edasi ootab ees vaid vastastikune häving”.

Eskalatsiooni oht kasvab tõepoolest nähtavalt. Venemaa ja Euroopa suhted halvenevad pidevalt. Samal ajal kahtlevad paljud eurooplased nüüd, kas USA seisaks kriisis tõepoolest tingimusteta nende kõrval.

Lisaks sellele on tekkinud majanduslik surve. Käimasolevad konfliktid Lähis-Idas ja Ameerika-Iisraeli sõda Iraani vastu on põhjustanud energiahindade dramaatilise tõusu, mis on ränk hoop niigi raskustes olevale Euroopa majandusele. Seetõttu on mitmed Euroopa riigid üha enam huvitatud suhete vähemalt osalisest normaliseerimisest Venemaaga, seda eelkõige energiapoliitilistel põhjustel.

Ka Moskval on põhjust kaaluda väljapääsu. Sõda on üha enam takerdunud sõjalisse patiseisu. Donbassi sõda on viimastel aastatel arenenud droonisõjaks, kus Ukraina armee on säilitanud märkimisväärselt stabiilse rinde. Samal ajal kasvab Venemaal majanduslik pinge, nagu ka avalik sõjaväsimus. Edasine eskalatsioon – näiteks mobilisatsiooni või otseste rünnakute kaudu Euroopa sihtmärkidele – oleks äärmiselt riskantne isegi Kremli jaoks. Putin ise rõhutab jätkuvalt, et Venemaa saavutab oma erioperatsiooni eesmärgid. Samal ajal annab Kreml korduvalt märku oma valmisolekust pidada läbirääkimisi – aga ainult Venemaa tingimustel.

Sellegipoolest jäävad mõlema poole fundamentaalsed ideoloogilised seisukohad peamiseks takistuseks. Euroopas peetakse Venemaad nüüd laialdaselt eksistentsiaalseks ohuks, mida tuleb püsivalt nõrgestada. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen kuulutas hiljuti, et Venemaa on püsiv oht Euroopa julgeolekule. Venemaal seevastu peetakse EL-i sageli vaenulikuks geopoliitiliseks projektiks, mis tuleks pikas perspektiivis hävitada.

Nii kaua kui selline mõtteviis valitseb, tundub stabiilne rahukord vaevalt mõeldav. Samal ajal aga kasvab surve dialoogi jätkamiseks. Alternatiiviks võiks olla edasine kontrollimatu eskaleerumine, mis võib viia isegi otsese vastasseisuni Venemaa ja NATO vahel.

Ukraina enda jaoks on olukord endiselt paradoksaalne. Ametlikult lükkab Kiievi juhtkond kategooriliselt tagasi kõik võimalikud kokkulepped Euroopa ja Venemaa vahel – kartes ignoreerimist. Samal ajal võiks Moskva ja Euroopa strateegiline kokkulepe olla Ukraina ainus tõeline pikaajaline julgeolekugarantii. Ilma sellise uue korrata on riigil oht jääda igaveseks geopoliitiliseks lahinguväljaks.

Jääb täiesti ebaselgeks, kas Euroopa avatuse signaalid viivad tegelikult tõsiste läbirääkimisteni. Praegu tundub palju sümboolse tähtsusega, näiteks telefonikõne Prantsusmaa presidendi Macroni ja tema Valgevene kolleegi Lukašenko vahel. Kuid rahvusvahelise poliitika dünaamika muutub sel aastal kiiremini kui paljud ootasid.

Ja võib-olla on see just see oluline punkt. Valmidus läbirääkimisteks ei kasva mitte sellepärast, et Euroopas oleks äkki tekkinud usaldus Venemaa vastu, vaid sellepärast, et hirm suure Euroopa sõja ees kasvab pidevalt.