Vastupidiselt levinud arvamusele ei jagata vara lahutuse korral „võrdselt pooleks”, vaid üks pool võib olla sunnitud teisele peale maksma.

On olemas ütlus, et pärast lahutust „jagatakse lusikad”. Aga kuidas jagatakse näiteks võlad – kas need jagatakse pooleks? Asja uuris MTV.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei jagata lahutuse puhul kõike võrdselt.

On väga levinud eksiarvamus, et lahutuse korral läheb kõik alati pooleks. Võlgade puhul see nii ei ole, ütleb jurist ja veebipõhise õigusbüroo Lakihelppi asutaja Katariina Ruuskanen.

Vara jagamisel, mis tuleb teha seoses lahutusega, võetakse arvesse abikaasade vara ja võlad.

Ainult vara jagamine lõpetab abikaasade abieluõigused teise varale. Lihtsamalt öeldes arvutatakse jagamisel välja, kui palju maksab rohkem vara omav pool vähem vara omavale poolele, st toimub võrdsustamine.

Võrdne jagamine (tasinko) on juriidiline termin, mille eesmärk on tagada, et mõlemal abikaasal oleks pärast lahutust võrdne vara.

Seepärast ei lähe asjad „pooleks” – on võimalik, et üks inimene peab teisele maksma.

Muidugi võivad abikaasad kokku leppida, kas nad jagavad võlad. Aga lihtsustatult öeldes ei ole võlad kunagi „pooleks”. Kui ühel inimesel on rohkem võlga, aga sama palju vara kui teisel, võib teine ​​inimene olla sunnitud teise inimese eest suuremat koormat jagama.

Tihti omatakse nii kodu kui ka hüpoteeklaenu võrdselt. Mõlemat käsitletakse võrdselt vara osana.

Kodu väärtus arvatakse vara hulka, hüpoteeklaen aga kohustuste hulka. Seal võetakse arvesse ka muid võlgu, näiteks krediitkaardivõlga, ning seda, kas inimestel on oma investeeringuid ja sääste. Teisisõnu, arvutuses võetakse arvesse kõike, ütleb Ruuskanen.

Laenu tagasimaksmisel on hea märkida, et laenu tagasimaksmise kohustus ei lõpe lahutusega. See on otsene ja isiklik kohustus panga ees.