Ukraina eriüksuslased saatsid kogenematu Briti sõduri „enesetapumissioonile” enne, kui ta surnukeha eikellegimaale kõdunema jäeti, väidab tema murest murtud ema.

20-aastane Colby Dolman hukkus, kui tema üksus Vene tule all maha niideti, kui nad ühendasid jõud, mille eesmärk oli vabastada Mali Štšerbaki küla Zaporižja oblastis Kagu-Ukrainas, vahendab Daily Mail.

Endine puusepp Linconshire maakonnast Cleethorpesist oli Ukrainas viibinud veidi üle aasta, kui ta saadeti koos kogenumate sõduritega Ukraina Rahvuskaardi korraldatud pealetungi raames mitmetele ebaõnnestunud missioonidele.

Tema 37-aastane ema Tara Benford ütles Daily Mail’ile antud intervjuus: „Teda poleks tohtinud kunagi sinna saata, tal polnud kogemusi ega väljaõpet, see oli enesetapumissioon.

Ta oli üks neljast noorest mehest, kes surid kõrvuti ja on nüüd lahinguväljale kõdunema jäetud. Meie teada on ta seal, kus ta langes enam kui kuu aega tagasi.

See on südantlõhestav. Mina ise, tema kasuisa ja seitsmeaastane vend ei leia rahu ega lohutust enne, kui tema surnukeha meile tagastatakse, aga me lihtsalt ei tea, kuhu pöörduda.

Ukraina võimud pole meid abistanud. Nad olid Colby abi üle rõõmsad, kui ta registreerus nende juures treenima ja võitlema, sest ta tahtis maailmas midagi muuta.

Kuid see on tänu, mida ta saab – ta hukkus missioonil, millele teda poleks kunagi tohtinud saata, ja jäeti sinna, kus ta lamas.”

„Mul on kohutavad õudusunenäod, kus ma näen teda seal lamamas ja abi palumas minult või kelleltki teiselt, kes saaks ta koju tuua. See on talumatu.”

Perekond on nüüd algatanud GoFundMe’i üleskutse koguda 6000 naela Colby surnukeha kojutoomiseks, väites, et Ukraina võimudelt ega Briti ametnikelt pole mingit abi tulnud.

Colby lahkus Ühendkuningriigist Ukrainasse eelmise, 2024. aasta 24. märtsil ja alustas Ukraina sõjaväe juures väljaõpet Kiievisse saabudes.

Tal polnud eelnevat kogemust võitlejana, kuna ta ei suutnud Briti armees kohta saada, sest talle oli sel ajal välja kirjutatud astmainhalaator.

Ta ütles oma emale, et tahab minna Ukrainasse võitlema, mis kohutas ema.

Naine ütles: „Ma anusin teda, et ta ei läheks, ja ütlesin talle, et tal pole mingit võimalust teada, kuhu ta satub. See on midagi, mida ma nüüd paluksin igal lapsevanemal väga hoolikalt kaaluda pärast seda, mis temaga juhtus.”

„Aga ta tahtis midagi muuta, ta oli vihane selle peale, mis Ukraina rahvaga toimus, ja ta tundis, et saab sellega midagi ette võtta. Ta tahtis minna kohale ja võidelda ning lõpuks oli ta piisavalt vana, et ise oma valikuid teha.

Ta lahkus eelmise aasta märtsis ja oli pidevas kontaktis. Tundus, et ta oli leidnud oma kutsumuse elus. Ta nautis sõjaväeelu, oli armunud riiki ja tema kaaslastest olid saanud head sõbrad.”

„Vaatamata lõputule murele tema sealviibimise pärast oli mul hea meel näha teda õnnelikuna ja uhkena, et noore mehena oli ta nii otsustanud õiget asja teha.”

Eelmise aasta sügisel lõpetas Colby oma väljaõppe ja määrati Revanche’i taktikalisse gruppi, mis moodustati 2022. aasta märtsis vastuseks Putini sissetungile.

Ta leidis end võitlemas Bohdan Hodakovski juhtimisel koos sõduritega üle kogu maailma, sealhulgas Ukraina sõdurite, aga ka Briti, Ameerika ja Brasiilia võitlejatega.

Tema perekond tunneb, et kuigi ta oli palju õppinud ja temast oli saanud vapper sõdur, polnud ta eesootavateks lahinguteks ette valmistatud.

Ema ütles: „Missioon Mali Štšerbakis tundus algusest peale hukule määratud, see oli tema neljas pealetung ja ma olen veendunud, et ta teadis, et tagasi ta sealt ei tule.

„Esimesel Revanche’i pealetungil lasti õhku sõjaväemasin, mis põhjustas mitmeid vigastusi, kuid keegi surma ei saanud.

Teise pealetungi puhul oli Colby osa viieliikmelisest meeskonnast, kus kaks tema kaaslast tapeti ja missioon teist korda katkestati.

Kolmas katse sama küla vastu tehti pimedas ning nad kandsid öönägemis- ja termomantleid ning liikusid positsioonidele, kui nad mõistsid, et nende kohal on droon.

Nad olid lõksus ja nad ei saanud midagi teha. Droon viskas lõhkeseadeldise, mis maandus Colby jalale, kuid see ei plahvatanud.

See raputas teda väga tugevalt ja ta saatis mulle sõnumi, et see missioon on läbi kukkunud, ja ma anusin teda, et ta sinna tagasi ei läheks, ja ta lubas, et ei lähe tagasi.

Pärast tema surma sain tema üksuse liikmetelt sõnumeid, milles öeldi, et teda poleks kunagi tohtinud saata neljandat korda Mali Štšerbakki. Tal polnud väljaõpet ega kogemusi.

Aga ta saadeti uuesti ja ma arvan, et tal polnud muud valikut, kui käskudele alluda ja minna.

Tema viimane sõnum mulle erines kõigist teistest, mida ta oli saatnud. Enne seda ütles ta: „Ma armastan sind, ema, ma võtan sinuga ühendust, kui tagasi jõuan, ära minu pärast muretse.”

Aga tema viimane sõnum ütles: „Missioon kestab 7–15 päeva, ära enne seda kellegagi ühendust võta.”

„Ma arvan, et ta teadis, et ei tule tagasi, ega tahtnud, et ma tema sõpradega ühendust võtaksin ja küsiksin, kas ta on turvalises kohas.

Minu jaoks on südantlõhestav, et ta sellise tundega välja läks, aga tal polnud mingit õigust käskudest keelduda.”

Tara elukaaslane, 35-aastane Ashley Dolman, ja nende seitsmeaastane poeg Archie Dolman said 10. mail sama rühma sõduri kaudu laastava teate poja surmast.

Üks neljast, kes koos temaga hukkus, oli Gabriel ‘Benito’ Ferreira Silva, noor Brasiilia sõdur, kellele Revanche pärast tema surma austust avaldas. Colbyle sarnast austust ei avaldatud.

Seal seisis: „Benito oli kompanii hing – ideoloogiline ja kirglik sõdalane. Gabriel võttis täielikult omaks meie üksuse religioossed, eetilised ja ideoloogilised põhimõtted, mis viisid ta tuhandete kilomeetrite kaugusele Brasiiliast Ukrainas võitlema.

Ta treenis pühendunult ja oli alati distsipliini eeskuju. Kultuurilised barjäärid ei tähendanud talle midagi – temast sai kohe üks meist, ta integreerus täielikult üksuse Ukraina ossa.”

Tara on palunud abi Grimsby ja Cleethorpesi leiboristide parlamendiliikmelt Melanie Onnilt, on võtnud ühendust Briti valitsuse ja Briti saatkonnaga Kiievis, kuid kõik tulutult.

Ta ütles: „Me vajame meeleheitlikult abi, kedagi, kes aitaks mu poisi koju tuua.

Ta peaks siin meiega olema, oma noorema vennaga mängima ja oma koertega metsas käima. Me suudaksime tema kaotusega toime tulla, aga teadmine, et ta on ikka veel kuskil seal, on meile liiga raske.”