Aasta 2018  juunis lõpetas soomlane Juha koos abikaasaga kolmeaastast elamist Inglismaal. Juha oli sel ajal kaugtööd teinud ja tema abikaasa oli töötanud ülikoolis teadurina. Enne koju naasmist sõitis Juha jalgrattaga tuttaval marsruudil. Teekond lõppes aga järsult, kuna ette keeranud auto lennutas ta asfaldile.

Õnneks oli mul peas kvaliteetne kiiver, mis aitas mõnevõrra. Mul pole õnnetusest mingeid mälestusi, nagu ka sellele eelnenud kuust, ütleb Juha.

Toona 39-aastase Juha õnneks jõudis õnnetuskohale peaaegu kohe ka rattaga sõitnud arst. Tema tegevus oli ellujäämisel oluline, vahendab Iltalehti.

Arst andis mulle esmaabi, millel oli suur tähtsus. Olen ka hiljem selle arstiga suhelnud ja olen talle väga tänulik. Loodan temaga kunagi tulevikus kohtuda, sõnab ta.

Raskelt viga saanud Juha viidi pärast esmaabi andmist helikopteriga haiglasse. Uuringud tuvastasid kokkupõrkest tekkinud vigastused.

Kõige hullemad vigastused olid tekkinud mu peas, mu seisund oli eluohtlik. Asjast teavitati mu abikaasat, misjärel teatas ta juhtunust minu Soomes elavatele sugulastele. Paljud neist lendasid siis kähku minu juurde, räägib ta.

Juha ajus oli väike verejooks ja tugev turse. Samal ajal tõusis ajurõhk.

Mind pandi koomasse, ei jäänud muud üle, kui loota parimat. Hiljem mõistsin, et olukord oli väga kriitiline, sõnab ta.

Juha võitis elulahingu, ta ärkas koomast vähem kui kaks nädalat pärast õnnetust. Ärkamisjärgsetest päevadest tal mälestusi pole.

Hiljem öeldi mulle, et olin õdedega soome keeles rääkinud, mis tähendab, et ma polnud inglise keelt üldse kasutanud, sõnab ta.

Alguses oletas ta, et on ärireisil, kus midagi juhtus.

Mul läks natuke aega, enne kui aru sain, kus ja kuidas õnnetus juhtus. Veel öeldi, et sain tugeva hoobi pähe, märgib ta.

Nädalate möödudes sai ta aru, et ka teistel samas haiglatoas viibijatel on peavigastused.

See ajas mind üsna segadusse, sest ma ei saanud aru, et mul on ajutrauma, ütleb ta.

Haigla hakkas muu hulgas pakkuma ka tegevus- ja füsioteraapia teenuseid.

Ma ei mäleta ka sellest kõike. Küll aga meeldis mulle väga, et sain tegevusteraapias teha erinevaid töid, räägib ta.

Juha naasis lõpuks koju umbes kolm kuud pärast õnnetust.

Olin selleks ajaks oma puudest mõnevõrra teadlikuks saanud, sest ma ei mäletanud näiteks oma arvuti parooli ja tagantjärele mõeldes olin päris segaduses. Samuti pidasin haiguslehte õigeks lahenduseks. Hakkasin ka internetist ajuvigastuste kohta infot otsima, räägib ta.

Esinesid erinevad sümptomid nagu väsimus, mälu- ja tasakaaluhäired. Lisaks põhjustas halvatud tegmentaalnärv topeltnägemise.

Õnneks parandati see prillidesse paigaldatud prismadega. Muud sümptomid on endiselt olemas. Näiteks vajan peaaegu iga päev uinakut, sõnab ta.

Kuna õnnetuses oli süüdi autojuht, võimaldas see olulist abi, mis muidu oleks olnud väga kulukas.

Haiglas pandi kokku meeskond, kuhu kuulusid paljud spetsialistid nagu neuropsühholoog, tegevusterapeut ja isiklik assistent. Abi saamine võimaldas ka mu naisel tööle naasta, sõnab ta.

Eri professionaalide abi oli väga märkimisväärne. Juha sai vajalikku tuge, samal ajal kasvas teadlikkus olukorrast.

Kõigis valdkondades pöörati erilist tähelepanu sellele, mis ei toiminud hästi. Samuti avasid arutelud olukorda senisest enam. Mäletan, et ajukahjustuse mõistmine tundus halb, märgib ta.

Samas ei langenud ma kordagi masendusse, võtsin enamasti asju nii, nagu nad olid. Koos tegevusterapeudiga koostasin ka praktiliste eesmärkidega kava. Kui mul lubati jõusaali ja jooksma minna, tõstis see tuju oluliselt, räägib ta.

Ta on ülimalt tänulik kogu saadud abi eest.

Olen väga tänulik saadud abi eest, sest puudega inimene ei tea, mida ta vajab. Saadud abi kajastus ka minu pereelus, kuna minu puue puudutas tervet perekonda, märgib ta.

Juha kolis koos perega Soome tagasi veidi üle aasta pärast õnnetust.

Muidugi oli hea tunne kodumaale naasta. Teadsin ka, et töö taastusraviga jätkub, meenutab ta.

Soomes jätkus Juha taastusravi muuhulgas neuropsühholoogi ning füsioterapeudi ja tegevusterapeudi juures. Samuti soovitati talle mõõduka ajutrauma tõttu täispensioni.

Ma ei tahtnud seda, ainuüksi mõte pensionile jäämisest oli ängistav. Olin kindel, et olen vähemalt mingisuguse sisendiga võimeline töötama, minu soov töötada oli tõesti suur, märgib ta.

Tegevusterapeudiga oli Juha juba Inglismaal kohtunud ja oma ülemusega asja üle arutlenud. Nad jõudsid järeldusele, et seni arendusinsenerina töötanud Juha võiks proovida naasta tööellu neljakümne protsendi võrra lühendatud tööajaga.

Aastal 2020 töökohale naasmine oli liigutav.

See oli pidupäev, olin lõpuks tagasi minu jaoks olulisel tööl. Tagasitulek oli liigutav, lähimad kolleegid kallistasid mind. Nad olid juhtunust teadlikud ja minu tööle naasmine oli omaette ime. Samuti olen väga tänulik oma tööandjale, kes andis mulle võimaluse tööle naasta, sõnab ta.

Juha töö hõlmab muu hulgas hüdraulilist modelleerimist üleujutuskaartide jaoks.

Töö nõuab keskendumist. Nelikümmend protsenti tööajast annab piisavalt mänguruumi, sest väsimust ei saa ette ära magada ega ette näha. Osaline töövõimetuspension on minu jaoks tõesti hea ja toimiv korraldus, sõnab ta.

Vaidlus autojuhi kindlustusseltsiga sai lõpliku otsuse kolm aastat pärast õnnetust.

Jõudsime lõpuks kokkuleppele ilma kohtusse pöördumata. See oli muidugi suur kergendus, sest rahaasjad olid olnud suureks murekohaks, räägib ta.

Juha tänab Inglismaal kohatud neuropsühholoogi kogu pere toetamise eest.

Me kõik rääkisime koos. Lisaks rääkisid temaga eraldi ka mu naine ja kaks last. See oli kõigi jaoks väga oluline, lisab ta.

Ta ütleb, et on elu jätkumise eest väga tänulik.

Vaikseks teeb mõte, kui lähedal see lõpule oli, õnneks läheb mu elu edasi. Samuti tunnen, et näen nüüd kergemini asjade positiivset poolt ja suudan vaadata asju rohkem kui ühest vaatenurgast, sõnab ta.

Lisaks professionaalidele ja lähedastele on taastumisel ja uue eluga toimetulekul olulist rolli mänginud kaaslaste tugi. Kokkuvõttes olen väga tänulik julgustuse ja pöidlahoidmise eest, mida olen saanud paljudelt inimestelt, märgib ta.