Ukraina sõda kubiseb valedest. Mitte kunagi pole nii palju valetatud alates Iraagi sõjast, kirjutab Briti kolumnist Peter Hitchens väljaandes Daily Mail.

Oma ametis olen juba ammu harjunud sellega, kuidas valitsused valetavad ja sunnivad teisi nende eest valetama. Seda nad teevad. Kuid ma olen harva näinud sellist valede pilve, millega me praegu silmitsi seisame, kirjutab Hitchens.

Vaevalt, et keegi siin riigis teab tõde Ukraina kohta. Midagi sellist pole olnud sellest ajast peale, kui meile kõigile Iraagi sissetungi kohta valetati, ulmelise massihävitusrelvade kohta. Valetajad tabati. Ja nad õppisid sellest. Nad õppisid osavamalt valetama.

Vahepeal surid või läksid pensionile paljud meie ühiskonnast, kes teadsid, kuidas selliseid valesid vaidlustada, ja nende asemele ei tulnud kedagi.

Meil pole kunagi olnud arutelu Ukraina kriisi üle, selle algusest peale. Kas keegi võimul olija teile ausalt ütles, kuidas, millal või miks see sõda algas? Ei. Kas keegi võimulolijatest selgitas, miks Suurbritannia, kuritegevusest räsitud, lagunenud, prügi täis, rottidest tulvil, pankrotis Suurbritannia pidi sellesse sekkuma? Mitte kunagi.

Teid söödeti just propagandarämpsuga „demokraatiast”, vabadusest ja väljamõeldud Vene ohust. Siin on mõned valed, mida teile on korduvalt räägitud.

Nad ütlevad, et sõda ei provotseeritud. Harva on ajaloos olnud sõda rohkem provotseeritud.

Venelased, alates kenadest nagu liberaalne, demokraatlik poliitik Jegor Gaidar, ja lõpetades vastikutega nagu verine despoot Vladimir Putin, anusid mõlemat Läänt, et see lõpetaks oma sõjalise liidu NATO pressimise ida suunas Venemaa suunas.

Kõik venelased, sealhulgas suur antikommunistlik kirjanik Aleksandr Solženitsõn, olid šokeeritud ja vihased, kui NATO 1999. aastal järsult kaitsepositsioonist loobus ja alustas rünnakuid Jugoslaaviale – mis polnud NATO liiget rünnanud.

Need protestid saavutasid haripunkti 2007. aasta veebruaris, kui Putin pidas Münchenis dramaatilise kõne. Ta ütles, et NATO laienemine on tõsine provokatsioon, mis vähendab vastastikuse usalduse taset. Meil on õigus küsida: kelle vastu see laienemine mõeldud on? sõnas ta.

Vaadake, kui keegi nagu Putin teiega hilisõhtul pubis niimoodi räägiks, võtaksite seda hoiatusena, et ta on tõsiselt nördinud. Ja kui te ei soovi tüli, siis te taganeksite. Kuid me ei taganenud.

USA president George W. Bush, Iraaki tunginud geenius, tõstis järgmisel aastal teadlikult temperatuuri. Kas võib juhtuda, et Bushile meeldivad sõjad?

Bush ütles 2008. aasta aprillis, et Ukraina tuleks suunata NATO-ga ühinemise teele. Isegi Guardian, liberaalne sõda õhitav väljaanne möönis, et see „äratab tõenäoliselt Kremli raevu”. Ja nii läkski. Ma kahtlustan, et sellest hetkest olime teel sõja poole.

Kui ma seda ütlen, süüdistatakse mind alati Putinile vabanduste otsimises. Ma ei otsi neid, kirjutab Hitchens. Ma arvan, et ta oli nii rumal kui ka eksis, et lasta end provotseerida. Targad mehed ignoreerivad provokatsioone. Kuid väita, et teda ei provotseeritud, on lihtsalt valetamine.

Teine vale, mida meile korduvalt räägitakse, on see, et Venemaa ründas Gruusiat 2008. aastal. Kuid igaüks võib veebist leida uudisteagentuuri Reuters 2009. aasta loo pealkirjaga „Gruusia alustas sõda Venemaaga: EL-i toetatud raport”.

Raportis on kokkuvõte lugupeetud Šveitsi diplomaadi Heidi Tagliavini päringust. Brüssel palus tal seda sõda uurida. Seda ta ütles. Kuid nii või teisiti ei leidnud paljud Lääne meediaväljaanded sellele ruumi. Ma kohtan ikka veel väidetavalt teadlikke inimesi, kes pole proua Tagliavinist ega tema aruandest kunagi kuulnud.

Ja siis on väide, et see puudutab demokraatiat ja vabadust. Ei puuduta. Mida rohkem Lääs väidab end nende asjade eest hoolitsevat, seda vähem aitab ta sellele kaasa.

Mõned näited: 2014. aastal kukutas rahvamass ebaseaduslikult Ukraina valitud presidendi. Suurbritannia ja USA tekitasid selle häbiväärse sündmuse, sest eelistasid valitud valitsusele ebaseaduslikke mässulisi. Te lihtsalt ei saa seda teha ja teeselda, et olete demokraatia valvur. Aga me ei ole seda niikuinii.

Otsite asjatult proteste Rumeenia presidendikandidaadi kohtlemise vastu riigis, mis on EL-i ja NATO liige.

Calin Georgescu valimise tühistasid kohtunikud detsembris, kui ta näis võitvat esimeses voorus. Ja tal on keelatud teises voorus kandideerida – kõik sellepärast, et tal on vale poliitika. Ja kui sellest ei piisa, vaadake Lääne sügavat ja häbiväärset vaikust Türgi presidendi Recep Erdogani hirmutava ja jõhkra käitumise pärast.

Mõni nädal tagasi arreteeris ja vangistas see türklasest Putin opositsioonipoliitiku Ekrem Imamoglu, kes näis teda valimisjaoskondades tõenäoliselt võitvat.

Imamoglu ühines paljude ajakirjanike ja demokraatidega, kes juba mädanevad Türgi vanglates.

Erdoğan on lämmatanud vaba meedia, sõnavabaduse ja protestivabaduse. Kuid tema riigil on endiselt lubatud NATO-sse jääda ja lääneriigid on teinud vähem lärmi kui vihane hiir, kes valvab oma pesa. Nad kardavad Erdoğani.

Ma isegi ei püüa selgitada, kuidas Saksamaa kutsus hiljuti tagasi oma vana surnud parlamendi, et suruda läbi seadused, mida vastvalitud parlament ei peaks vastu võtma. Seda tehti selleks, et oleks võimalik kulutada Ukraina sõjale täiendavaid miljardeid. Ma loodan, et saate mu vihjest aru.

Nõudke korralikku arutelu. Nõudke tõde. Ärge laske end rumalusesse tirida, muidu lõpetame nii pommikraatrite kui ka mürsuaukudega.

Olen tänulik oma kotkasilmsele kolleegile Andrew Prestonile, et ta märkas üksildast teadet, mis eelmisel nädalavahetusel Londoni Hyde Parkis välja pandi.

Teie jaoks olid eelmisel pühapäeval ülestõusmispühad, kuid julma jumala Marihuaana kummardajate jaoks oli see iga-aastane pidupäev, mil nad tungivad märkimisväärsel hulgal Hyde Parki (ja paljudesse teistesse kohtadesse), et seadust eirata.

Pange tähele nõrka sõnastust, milles öeldakse, et narkokurjategijaid „võidakse” vahistada, mitte seda, et seda tehakse.

Scotland Yard selgitas oma poliitikat: „Kanepi kasutamine … on ebaseaduslik. Ametnikud sekkuvad ja kasutavad jõustamisvõimalusi, kui see on proportsionaalne ja vajalik.” Mida see praktikas tähendab? Arreteeriti neli inimest.
Ametnikud andsid välja ka 45 „kogukonna otsust”, arestisid viis helisüsteemi, väljastasid 27 „hajutusteadet” ja kuus „karistusteadet”.

Iga päev lisandub tõendeid, mis seovad marihuaana tarvitamise ravimatu vaimuhaigusega ning ka vägivaldse hullumeelse kuritegevusega.

Maksimaalne karistus marihuaana omamise eest on endiselt viis aastat ja piiramatu rahatrahv.

Millal ütles parlament politseile, et nad ei pea seadust täitma?