Vene armee areneb sõjas üha kiiremas kiires tempos. Seljataha on jäänud 2022. aasta, sõja esimene aasta, mil Ukraina ohvitsere ja Lääne sõjaväeanalüütikuid üllatas pealetungivate vägede ettevalmistuse, materjali ja taktika puudumine. Suuresti tänu sellele suutsid Ukraina relvajõud vaenlase tagasi tõrjuda nii paljudes oblastites Kiievist Hersonini.
Kuid tänane reaalsus on teistsugune. „Vene armee on viimase aasta jooksul näidanud üles kiirenenud võimet lahinguväljal taktikaliselt ja tehnoloogiliselt õppida ja sellega kohaneda,” ütles USA vägede ülem Euroopas kindral Christopher Cavoli 11. aprillil. Kremli sõjaline jõud, lisas Cavoli, „on muutunud õppimisstruktuuriks, millel on vähe pistmist kaks aastat tagasi Ukrainasse tunginud jõududega”.
Ukraina sõdurid Avdijivka rindel Donetski oblastis teatasid 22. aprillil väljaandele El Pais Venemaa üleolekust selles piirkonnas. „Nad muutuvad suuremaks ja paremaks ja neil on paremad relvad,” ütles üks Ukraina sõdur.
Sõda on toonud Vene armeele kümneid tuhandeid inimohvreid, lisaks tuhandeid hävitatud soomuki-, suurtüki- ja õhusõidukeid, kuid reaalsus on see, et Kreml on praegu sõjaliselt võimsam kui sissetungi alguses.
Cavoli esitas 11. aprillil USA senati ees täpsustavaid andmeid: „Venemaa on õigel teel, et toota või täiustada ligi 1200 uut tanki aastas ning toota 3 miljonit suurtükimürsku ja raketti aastas, mis on kolm korda suurem kogus kui USA ja rohkem kui 32 NATO riiki kokku suudavad toota.” Kindral kinnitas, et „olenemata sõja tulemusest, on Vene armee suurem, surmavam ja Lääne suhtes agressiivsem kui sissetungi alguses”.
Cavoli lisas Atlandi alliansi jaoks murettekitava aspekti ja just Moskva relvade tehnoloogilise arenguhüppe osas: „Venemaa on vastanud rahvusvahelistele sanktsioonidele, võttes kasutusele kõrvalehoidmise ja impordi strateegiad, mis on võimaldanud omandada olulisi elektroonilisi elemente ja masinaid. See on võimaldanud Venemaal jätkata investeerimist nutikatesse ja kõrgelt arenenud relvadesse, et vastata Ameerika strateegilistele eelistele.”
USA väljaanne New York Times kinnitas 23. aprillil, et Venemaal on uued elektroonilised sõjapidamise süsteemid, mis suunavad USA Himarsi raketid sihtmärgist kõrvale. Ajaleht Pravda avaldas 25. aprillil info Ukraina droonide side pärssimise kohta elektroonilises sõjas: „Statsionaarsete elektroonilise sõjapidamise seadmete ja kaevikute osas on Venemaa Ukrainast kaugel ees,” nentis sõjaanalüütik Maria Berlinska. 2023. aastal võtsid Vene väed droonide kaevikutest alla tulistamiseks kasutusele kolm segajate mudelit: Harpoon, Python ja Striž, mis on nüüdseks laialt levinud.
Ukraina oli kuni 2023. aastani parem tsiviildroonide kohandamisel lahinguväljale, kuid olukord on praeguseks järk-järgult muutunud seadmete arvu ja kvaliteedi poolest Venemaa domineerimiseks. Vene väljaanne Pravda väitis, et viimase kolme kuuga on sissetungija kahekordistanud rindel olevate droonide arvu.
Vene õhuvägi on oma tänavustesse pommirünnakutesse lisanud rohkem surmavaid relvi. Iraani Shahedi pommdroone on täiustatud nii, et need oleksid kiiremad, suudavad kanda 90-kilost lõhkeainekoormat ja kaamerat, mis edastab pilte ja andmeid nende baasi. Samuti on kasutusele võetud uued raketid nagu tiibrakett Kh-69, mida kasutatakse eriti praeguses Venemaa rünnakus Ukraina energiasüsteemi vastu, hüperhelirakett Zirkon ja juhitav õhupomm FAB-1500, mis on kasutusel alates veebruarist ja tekitab rindel kaost.
Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu teatas 23. aprillil, et peagi võtavad esimesed üksused vastu kaitsesüsteemid S-500 Prometheus, Venemaa õhutõrjepatareid, mille tegevusraadius on kuni 600 kilomeetrit. Kuid veel on liiga vara hinnata Prometheuse süsteemi tõhusust, kuna see hakkab tööle pärast aastatepikkust viivitust.
Venemaal rõhutatakse ka seda, et sõda võivad ühele või teisele poole kallutada just täppisraketid, mitte tankid. „See on võidujooks. Kes toodab rohkem ülitäpseid relvi, suudab praegusest positsioonilisest ummikseisust välja murda ja uuesti manööverdada,” ütleb teadusasutuse strateegiate ja tehnoloogiate analüüsi keskuse (CAST) direktor Ruslan Puhhov oma Moskva kontoris. Keskus teeb sõltumatuid sõjalisi uuringuid, mille arvamusega arvestab Venemaa ülemjuhatus. Puhhovi arvates ei piisa Venemaale märkimisväärse sõjalise edu saavutamiseks keskendumisest vananenud tankide, suurtükimoona ja mürskude tootmisele.
Ukraina ülemjuhatus on droonide suhtes haavatavuse tõttu tagasi tõmmanud oma Ameerika Abramsid ja Saksa tankid Leopard. „Eriti ohtlikud on droonid lagedal väljal. Linna jõudes kaitseb linnakeskkond sind edasi liikudes. Venelased said Avdijivka vallutada tänu sellele ja juhitavate pommide kasutamisele kindlustuste vastu,” räägib CAST-i direktor. Pentagon ja Kiiev rõhutavad, et kaotus Avdijivkas tänavu veebruaris Donetski oblastis oli peamiselt tingitud laskemoona ja relvade puudumisest Ukraina poolel.
Viimaste kuude revolutsioon on olnud juhitavad pommid. Tegelikult on Ukraina president Volodõmõr Zelenski palunud Läänelt rohkem õhutõrjerelvi, et astuda vastu uuele „Vene terrorile”: UMPK-le, süsteemile, mis kinnitub vabalangevate pommide külge ja suunab neid täpselt sihtmärgi suunas liuglema ilma, et lennukid, mis neid tulistavad, peavad end vaenlasele paljastama.
Venemaa konstrueeris oma UMPK pommid eelmisel kümnendil, kuid alahindas neid, kuni pidi neid kasutama selle aasta alguses, sest Venemaa doktriin pani rohkem rõhku lennukite arendamisele. „Kõigi üllatuseks,” ütleb Puhhov, „selles sõjas on õhutõrjerelvad suutnud lennundust blokeerida ja eemal hoida.” Nutikad pommid on võimelised hävitama vaenlase kindlustusi ja Moskva toodab üha võimsamaid pomme. Venemaa kaitseministeerium kuulutas jaanuaris välja M54 – uue UMPK süsteemi, millel pole mitte ainult tiibu ja saba, vaid ka eesmine kaitsekate, mis parandab FAB-1500 pommide aerodünaamikat.
Puhhov: Ukraina rinne meenutab Hispaania kodusõja oma
„See sõda on näidanud meile, et me olime Euroopas unustanud, milline sõda on, keegi ei uskunud, et konflikt võib kesta aastaid nii paljude inimeste ja relvadega,” ütleb CAST-i direktor Ruslan Puhhov oma kontoris Moskva kesklinnas. Ruslan Puhhov rõhutab, et kõik on pööranud liiga palju tähelepanu USA sõjalistele õppetundidele Iraagis, Jugoslaavias või Liibüas, kui see sõda sarnaneb rohkem Iraani ja Iraagi omaga (1980–1988) ja isegi Hispaania kodusõjaga.
„Hispaanias tekkis pikk positsioonirinne, kus vägede tihedus mõlemal poolel oli palju väiksem kui maailmasõdades, ja relvad ei olnud piisavalt võimsad kaitseliinide murdmiseks. Franco suutis selle probleemi lahendada väikeste purustavate rünnakutega ja lennunduse koondamisega oma pealetungidesse, mida sakslased välksõjaga kordasid,” osutab Puhhov.
Ukraina ja Hispaania rindel 1938. aastal on sarnane ulatus, umbes 2000 kilomeetrit ja sarnane arv võitlejaid. Vladimir Putin teatas detsembris, et tema sissetungis osales umbes 617 000 Vene sõdurit. Ukraina relvajõududes on 900 000 inimest, neist üle poole miljoni tegutsevad rindel. Ajaloolase Hugh Thomase andmetel oli vabariiklastel ja francoistidel 1938. aastal Hispaania kodusõjas 450 000 kuni 600 000 sõdurit.
„Vabariiklastel oli võimalus kuni 1937. aasta sügiseni,” ütleb Puhhov, „kuid nad ei suutnud positsioonisõja probleemi lahendada ja ebaõnnestusid kõigis oma rünnakutes. Pikaajaline edulootuseta positsioonisõda viis nende lagunemiseni: nad mõistsid, et suudavad veel viis kuud või kümme aastat vastu panna, kuid nende eesmärk läks käest.”
Sarnase probleemi all kannatab ka Venemaa. „Vene armee ei olnud nii intensiivse hakklihamasina jaoks loodud,” tunnistab CAST-i direktor, kuid rõhutab, et Venemaa „värbab rohkem inimesi ega säästa neid ega teisi, tsiviilisikuid ega sõjaväelasi.” „See on Venemaa viis sõda pidada. Ja jah, see on verine ja julm,” hoiatab ta. Mõlemal riigil on aga probleeme inimeste värbamisega: „Need on kaks kaasaegset postindustriaalset ühiskonda.”
