Üle 10 miljoni ukrainlase on juba Euroopa Liidus ja NATO-s, aga seda mitte ühiselt, vaid igaüks individuaalselt, kirjutab sotsiaalmeedias Ukraina presidendi endine nõunik Oleksi Arestovõtš.

Arestovõtši sõnul on põhjus selles, et riigil puudub positiivne programm, mida rahvale esitada, seetõttu tegutsevad inimesed individuaalselt.

Arestovõtši arutluskäik on järgmine:

• Mille nimel me sõdime?

Rahva pärast?

Rahvas saab eksisteerida ka ilma riigita.

Inimesed väldivad massiliselt ajateenistust, inimesed on laiali üle maailma, sõda on rahva seas äärmiselt ebapopulaarne, inimesed on selles sõjas pigem tööriist kui väärtus ja veel enam teema.

Riigi jaoks?

Riik on äärmiselt korrumpeerunud, ebaefektiivne, käitub rahva suhtes reeturlikult, sõdib ebatõhusalt, väärtuseks, mida säilitada, ei peeta suuremat osa rahvast, olulist osa rahvast ei peeta üldse väärtuseks, ainult tüütuks ebameeldivuseks.

Iseseisvuse nimel?

Võib-olla.

Selle nimel, Moskva sadistid kokošnikutes (venepärane naise peakate) ei saaks meile kunagi peale suruda oma tahet, siin domineerida, siin kamandada, määrata, kes me oleme ja kuidas elame.

See on hea plaan, isiklikult olen valmis pingutama nii palju ja nii kaua, kui vaja.

Kuid siin on huvitav asi: selgub, et meie sõjal pole positiivset eesmärki (eesmärk midagi omandada), ainult negatiivne (millestki vabaneda).

Positiivne eesmärk võiks olla NATO/EL-iga liitumine, aga NATO ja EL aitavad meid mitte selleks, et päästa meid probleemidest, vaid selleks, et me ise lakkaksime olemast probleem (st nende motivatsioon on ka negatiivne – motivatsioon vabaneda).

Kuni meil pole positiivset eesmärki, ei saa me ühestki „võidust” unistadagi, võit on selgelt seotud positiivse eesmärgiga.

Omrijalik „Venemaa kokkuvarisemine” on samuti negatiivne eesmärk, eitamise eesmärk.

Seda ma mõtlen, kui ütlen, et me „…ei oska sõdida”.

Mitte tähenduses, et „lõhkuda vaenlase väed, hävitada tema jõud ja varustus”, seda me hästi teame, vaid tähenduses, et me ei suuda sõnastada sõja positiivseid eesmärke.

Selline loominguline impotentsus.

Selle impotentsuse põhjuseks on Ukraina kaasaegse poliitilise projekti olemus, mis on ummiktee ega too kaasa midagi positiivset.

Tema peamine poliitiline idee on iseseisvus, tema peamine pühadus on ukraina keel.

Sellised projektid on ajalooliselt viljatud, need on sõnastatud eitusest, see on vastusõltuvuse projekt Vene Föderatsioonile ja eksisteerib ainult seetõttu, et Vene imperialism on olemas, me ei ole iseseisvad ja me ei kanna selle projekti raames mingit sõltumatut väärtust ja ei ole sisuliselt suutelised seda kandma.

Kuni meil pole positiivselt sõnastatud projekti, pole võimalik täisväärtuslikku ajaloolist ja tsivilisatsioonilist arengut.

Rahvuslik idee „kaduge meie juurest ja me elame siin mõnda aega oma lõbuks” võib viia ainult ühe asjani – meist saab ajaloo kütus.

Ajaloos saab kaduda ainult ühel viisil – eemaldades meid ringlusest.

Ukraina poliitilise ja ajaloolise mõtte nõrkus (mitte kõik, vaid see, mida olemasolev Ukraina poliitiline projekt rõhutab) on totaalne.

Ta ei suuda isegi tunnistada, et iseseisvus ei saa olla eesmärk – ainult tingimus ning ukraina keele arendamine ja kasutamine on võimalik (ja palju soodsam) positiivsest motivatsioonist, mitte vene keele vastu võitlemise motivatsioonist.

Sisuliselt sõdime ja püsime ainult kangekaelsusest.

Te ütlete:

• kuidas need abstraktsed mõtte mõjutavad asjade tegelikku käiku?

Aga see on väga lihtne:

• ühiskond, millel pole positiivset eesmärki, kaotab veebikasiinodes nelisada miljonit grivnat päevas Venemaa kasusaajatele (st nad maksavad Venemaale sõja eest meie vastu),
• sõdurid, kellel ei ole positiivset eesmärki, muutuvad massiliselt mobilisatsioonist keeldujateks ja lahkuvad väeosadest.

Ühise positiivse eesmärgi puudumine viib selleni, et varem või hiljem hakkab iga pere/inimene ise väljapääsu otsima.

Issand täidab alati südame tõelised soovid.

Tahtsime igaüks nii väga liituda EL-i ja NATO-ga, et sinna on läinud ära juba kümme miljonit.

Individuaalselt.

See on positiivne isiklik saavutus.

Aga üldine?…