Ukrainas hukkus Soome võitleja – kuidas see juhtus?

Oli 2023. aasta august. Ukraina lõunaosa põldude keskel oli väike metsariba. Kuigi satelliidipildil oli tegemist enamasti metsaga, ei olnud pommiplahvatustest maha jäänud muud kui püstised surnud tokid.

Ümber puude liikus rühm Ukraina sõdureid. Hävinud soomuki lähedalt leidsid nad otsitud langenud sõduri surnukeha. Sõduri kuulivestil oli Soome lipp, vahendab Yle.

23-aastane Kasper oli eikellegimaal lebanud ligi kaks kuud.

Kasper oli esimene soomlane, kes Ukraina eest võideldes hukkus. Kahekümnendates eluaastates noormees oli alalise töökoha Soomes vahetanud sõja vastu välisriigis.

Kasper saatis Yle-le sõjainfot üle aasta. Pärast tema surma leidis perekond ka hulga salvestisi, kus Kasper rääkis elust vabatahtliku võitlejana Ukrainas. Need annavad edasi ilustamata pildi sõjast.

Kasperi lugu räägib Yle MOTi dokumentaalfilm Võitleja kojutulek.

Aasta 2022 veebruaris jälgis 22-aastane masinapaigaldajana töötanud Kasper uudiseid, kui Venemaa raketid tabasid Ukraina linnu.

Nagu paljud teised soomlased, mõtles ta Talvesõjale. Juba siis oli Nõukogude Liit rünnanud oma väiksemat naabrit; juba siis olid välismaalastest vabatahtlikud tulnud rünnakut tõrjuma.

Ja ma tahtsin sama teha, ütles Kasper hiljem intervjuus.

Vanemad Helene ja Vesa püüdsid Kasperit ümber rääkida. Kuid nad tundsid oma poega ja teadsid, et jutt on kasutu.

Ma ütlesin, et ei, jah, ma pean minema. Ja kui lahkusin, ütlesid mu vanemad, et nad on uhked, kui teen seda, mida tahan ja millesse usun, rääkis Kasper.

Suur vend Vira viis Kasperi Helsingi-Vantaa lennujaama. Tagasiteel sõitis Vira autopesulasse ja nuttis. Seni olin arvanud, et ta ikka ei lähe, märkis vend.

Tuhanded välismaalased esitasid mitu kuud pärast Venemaa sissetungi Ukraina eest võitlemiseks avalduse. Enamik värvati Rahvusvahelisse Leegioni, Ukraina relvajõudude alluvuses olevasse võõrleegioni.

Soomest on sõja ajal lahingutes osalenud sadakond vabatahtlikku, täpset arvu pole keegi öelnud.

Kasper oli paljuski tüüpiline lahkuja. Perekonna silmis oli ta tugeva õiglustundega noormees – kuid kellel oli ka raskusi kogukonnas oma koha leidmisega. Ta ei olnud pääsenud rahuvalvajaks.

Siis kui ta Ukrainasse läks, sai üsna kiiresti selgeks, et tal on seal palju sõpru ja palju anda, räägib isa Vesa.

Soomest lahkudes kirjutas Kasper Yle-le e-kirja. Ta lubas edastada infot sõja kohta ja lootis, et kui ta peaks langema, saab perekond Yle abiga sündmuste kohta infot.

Märtsikuus 2022. aastal kükitas Kasper väljakäigus ja köhis. Tal oli koroona nagu paljudel teistel, ja õues magamine tervenemisele kaasa ei aidanud.

Soomlasi oli tulnud piisavalt, et luua oma võitlusjõud. See rahustas Kasperit, kes oli algusest peale pettunud Rahvusvahelise Leegioni tegutsemismeetodites.

Võitlejad olid saanud uusima varustuse – soomusvestid, M4 ründerelvad, M240 kuulipildujad -, kuid väljaõpe oli olematu. Kasper võttis oma päeviku kokku: Praegu oleme ilmselt maailma kõige paremini varustatud ja kõige kehvemini koolitatud sõjavägi.

Kasper meenutas:

Vihma on sadanud paar päeva. Paljud on läinud telkidesse tagasi magama. Noh, keegi siin väidetavalt abiellub. Oh, ja meile lubati selleks päevaks hamburgereid. Aga seda saab uskuda siis, kui nad on kohal. Praegu treenitakse meid tegema partisanirünnakuid tankide vastu, mis on oma vägedest lahku löönud. Öeldakse, et viie päeva pärast läheme sõtta.

Elu polnud nagu sõjafilmis. Vaenlast ei nähtud peaaegu kunagi ja kui kaudtuli enda omad maha lasi, ei saanud sellele vastata.

Aprillis viidi soomlased Harkivi rindejoonele. Ülemus juhtis üksuse kohale ohtlikult pikas autode rivis, tuled sisse lülitatud.

See oli viimane piisk karikasse: kõik 15 soomlast meeskonnas lahkusid – välja arvatud üks.

Ma tahtsin väga lahkuda, kuid otsustasin jääda, ütles Kasper.

Kasper oli just jõudnud rindejoonele. Ta oli valmis tegema kompromisse oma nõudmistes lahingukogemuse osas.

Kasper meenutas:

Mõned päevad on olnud sündmusterohked. Esiteks tulistas üks mu meeskonnakaaslane end RPG-75-ga. Või ei tulistanud otse, tagasilöök tabas jalga. Meil pole raketi kohta teavet. Keegi ei tea, kuhu see lendas või kuhu maandus. Loodan, et tsiviilisikuid ei tabatud. Järgmisel päeval kadus üks meeskonnaliige oma vaatluspostilt. Ja nad mõistsid, et ta on kõik oma asjad sinna jätnud. Relva, varustusw, kaitsevestid, kiivrid. Ja siis nad märkasid ka, et seal on kiri. Kirjas oli, lühidalt, et ta läheb kaheks nädalaks üle järve Venemaa poolele, et sel viisil Ukrainat teenida. Väidetavalt ujus ta sellest järvest üle, kui tal paati polnud, ja läks sealt üle Venemaa poole. Mees ei rääkinud üldse ukraina ega vene keelt, nii et näis, kuidas tema luuremissioon õnnestub.

Aasta 2022 sügisel pöördus initsiatiiv rindel Lääne toetatud Ukraina poole. Paljud soomlased võitlesid Harkivi vasturünnakus; Kasper osales Hersoni vabastamisel.

Jah, me võtame maa tagasi, aga see maksab iga kord palju elusid, kirjutas ta Yle-le.

Kasper otsustas Soome tagasi pöörduda. Ta helistas oma vanemale vennale Virale ja teatas, et on teel. Vanematele ei tohtinud öelda: Kasper tahtis üllatada.

Kasper kolis oma korterisse ja sai tööle metallitööstusettevõttesse. Tööandja lubas alalist ametikohta. Perekond lootis, et Kasper jääb.

Aga jõulude ajal ütles ta tööl, et teeb lõpparve. Ta ei saanud Soome jääda, kui teadis, mis Ukrainas toimub.

Kasper ütles mulle, et see 7-15-elu pole tema jaoks, ütleb isa Vesa.

Aprillis 2023 liitus Kasper pärast naasmist Ukraina sõjaväeluure GUR-i alluvuses eriüksustega. Sealsed ülesanded olid kiired, hirmu- ja adrenaliinirohked operatsioonid keerulistes tingimustes.

Samas grupis teenis veel kaks soomlast, üks neist üksuse juhina.

Me kirjutasime granaatidele: „Karjala tagasi”, ütleb soomlane, keda tuntakse nimega Finn.

Ülesannete vahel elas rühm turvamajas, kus olid organiseeritud jõusaal ja lemmikloomad: koer, kass, väike kits. Kleenukesena sõtta läinud soome poisi õlad kasvasid laiemaks.

Kaasvõitlejate sõnul oli Kasper sündinud sõdur ja usaldusväärne. Peaaegu kõik mäletavad endiselt üht peamist iseloomuomadust: avameelsust.

Veelgi ohtlikumal missioonil Bahmutis kohtas Kasperi grupp kaht raskelt haavatud Ukraina sõdurit. Kasper otsustas esmaabi andmiseks peatuda – gruppi juhtinud Finni korralduse vastaselt.

Ta just ütles mulle: „Mine persse,” naerab Finn.

See võis päästa haavatute elu.

Hiljem autasustas Ukraina kogu gruppi medalitega. Kasper edutati rühmajuhiks.

Ta leidis asja, mis tegi ta õnnelikuks, enesekindlaks ja end hästi tundvaks. Nii hull kui see ka pole, ütleb vanem vend Vira.

Vahetult pärast Bahmuti missiooni helistas Kasper viimast korda koju. Ema Helene tundis, et poiss tahab kõnet pikendada. Ta rääkis kohvikeetmisest ja puhkusele mineku plaanidest.

Selles oli midagi teistmoodi, ta polnud kunagi jutukas, ütleb Helene.

Lõpuks ütlesid vanemad poisile, et armastavad teda. Kasper vastas: Ma armastan teid.

Vaid paar päeva hiljem helises vend Vira telefon. Oli hilisõhtu, kõne tuli Ukrainast. See oli soomlane. Kasper oli langenud.

Siis kõne lõppes ja ma kukkusin põrandale kokku, ütleb Vira.

Politsei külastas peret ja võttis surnukeha tuvastamiseks DNA proovi. Siis tulid appi kriisiabi töötajad. Perele jäi meelde nõuanne: pidage kinni rutiinist ja sööge šokolaadi ja mustikaid.

Kasper langes 10. juunil Zaporižja rindel Lobkove küla lähedal.

Rühm oli osa Ukraina vastupealetungi esimesest lainest. See pidi väikese metsatuka serva püstitama tugipunkti, kuid siis hakkas tulistama Vene tank.

Kasperi lähedal oli plahvatus. Enne seda haavata saanud Finn jälgis drooni edastatud sündmuste kaadreid.

Relvavennad olid Kasperi surmas kindlad, kuid ametlikult oli ta kadunud. Pikaks ajaks jäi surnukeha eikellegimaale, kuhu ukrainlased ega venelased turvaliselt ei pääsenud.

Päevad läksid. Suurel vennal Viral oli lootus, et Kasper on elus. Ta võpatas iga tundmatu numbri peale, millelt talle helistati.

Aga lõpuks, kui augustikuu kätte jõudis, said ukrainlased minna metsa, mis oli muutunud apokalüptiliseks maastikuks. Laibad, vanaraud ja plahvatuste augud. Nende juures oli hävinud soomuki läheduses soomlase surnukeha.

Algas Kasperi pikk kodutee.

Oli november 2023. Vihma sadas, vana kiirabiauto sõitis Katajanokka terminali poole. See oli Kasperi sõit tagasi Soome.

Suvest oli saanud sügis, kuid Kasper lebas endiselt Kiievi surnukuuris.

Lähedased olid Soome võimude aeglusest nördinud ning andsid Soome-Ukraina kaitseliidu liikmetele Kirill Rinnele ja Jussi Nurmile volituse Kasper koju tuua. Nad läksid oma kiirabiautoga Ukrainasse asja korda ajama.

Soome võimud olid viisakad ja kaastundlikud, kuid neil polnud strateegiat juhuks, kui Soome vabatahtlikud Ukrainas hukkuvad või haavata saavad, kritiseerib isa Vesa.

Soome ja Ukraina leppisid juulis kokku langenute kodumaale toimetamise korra. Pärast Ukraina vasturünnakut olid aga riigi surnukuurid täis surnuid, kes ootasid tuvastamist. Soome välisministeeriumi hinnangul võtavad ametlikud protsessid sõdivas riigis väga kaua aega.

Soomes tehakse kõik käsiraamatu järgi (reeglite järgi). Kui tead Ukrainas õigeid inimesi ja oskad õigeid niite tõmmata, suudad Ukrainas palju enamat, ütleb Kirill Rinne.

Lõpuks novembris sai Rinne vajalikud load. Ta sai Kasperi koju tuua – ühel tingimusel. Kasperi kaasvõitlejad tahtsid talle kõigepealt oma mälestusteenistuse pidada.

Jussi Nurmi sõitis 30 tundi tagasi Soome ja magas teel tund aega. Üle kahe nädala kestnud operatsioon Ukrainas oli neelanud nii meeste jõu kui ka ühingu raha. Minu elu raskeim reis, ohkab Rinne.

Nad jõudsid kohale kell pool kaksteist õhtul. Tampere ülikooli haigla surnukuuris viibisid kõik Kasperi vanemad ja õed-vennad.

Seal oli see kirst ja seal oli poiss, meenutab isa Vesa.

Kaks nädalat enne jõule kogunesid Kasperi lähedased ja Ukraina võitluskaaslased Tamperesse mälestusteenistusele. See oli ilus sündmus.

Neli kuud pärast Kasperit langes veel üks Ukraina eest võidelnud soomlane.

Perekond on Kasperi üle uhke. Vahel tuleb nutt peale, ootamatult. Ja uudised Ukraina raskustest mõjuvad halvasti.

Kui läheb halvasti… Ma loodan, et ta ei surnud asjata. Loodan väga, ütleb ema Helene vaikselt.

Kommentaarid
(Külastatud 3,031 korda, 1 külastust täna)