Ukraina relvajõud on teinud riigi otsustajatele ettepaneku 400 000–500 000 inimese mobiliseerimiseks. Seda ütles eelmisel nädalal avalikult president Volodõmõr Zelenski. Relvajõudude juhataja Valeri Zalužnõi pole aga oma sõnavõttudes soovinud täpseid numbreid avaldada.
Presidendi ja relvajõudude juhataja vastuolulised avaldused on viimastel kuudel tekitanud jahmatust. Näiteks novembris lükkasid Zelenski esindajad tagasi riigi relvajõudude juhataja Zalužnõi väited, et sõda on ummikseisus, vahendab Iltalehti.
Soome Välispoliitika instituudi vanemteadur Ryhor Nizhnikau on murega jälginud Ukraina poliitilise juhtkonna ja sõjaväelise juhtkonna lahkarvamusi.
See on suur probleem, mis on viimase aasta jooksul järk-järgult kasvanud, sõnab ta.
Teadlase sõnul on institutsioonide vastasseisu õhutanud eelkõige presidendi administratsioon. Zelenski kantseleiülem Andri Jermak on tegutsenud selle mootorina. See on võimuvõitlus.
Zalužnõid nähakse kui poliitilist ohtu Zelenskile ja presidendi administratsioon on selle pärast väga mures.
Põhjuseks on olukord, kus relvajõudude juhatajal on laialdane rahva toetus, samal ajal kui presidendi populaarsus langeb. Kardetakse, et Zalužnõi populaarsus muutub poliitiliseks kapitaliks, mis ähvardab praegusi võimulolijaid.
Presidendi administratsioon tahab nõrgendada rahva populaarsust nautiva relvajõudude juhataja võimalusi saada endale poliitiline võim.
Ukrainas toimus nädala jooksul kaks eraldi pressikonverentsi. Ühel rääkis Zelenski, teisel Zalužnõi.
Teadlase sõnul tegi Zelenski enda pressikonverentsil muu hulgas vea sellega, et ei kaitsnud relvajõudude juhatajat ega näitanud talle täit toetust.
Minu arvates tegutseb Zelenski praegu populistlikult ja üritab poliitilise vastutuse endalt Zalužnõile ja relvajõududele üle kanda, märgib asjatundja.
Selle aluseks on idee, et poole miljoni ukrainlase mobiliseerimise plaanid otsustajate populaarsust kodanike silmis vaevalt suurendavad.
Sõjaväe juhataja esinemine tema enda pressikonverentsil saab Soome asjatundjalt parema hinde.
Ta näis pisendavat erimeelsusi Zelenskiga ja väitis, et ta on lihtsalt sõdur, kes kaitseb oma kodumaad. Kindlasti oli see antud olukorras mõistlik lähenemine, märgib Nizhnikau.
Välispoliitika instituudi teadur Nizhnikau juhib tähelepanu, et mobilisatsiooni üle otsustamine on lõpuks Zelenski ja poliitiliste otsustajate kätes. Zalužnõi ülesandeks jääb hinnata ja otsustajatele väljendada, milliseid ressursse relvajõud vajavad.
Sel nädalal lekkis avalikkuse ette ka uus mobilisatsiooni puudutav seaduseelnõu. Sellega on tugevalt seotud ka Zelenski püüd kanda vastutust relvajõududele. Teadlase hinnangul puuduvad seaduseelnõus piisavad lahendused mitmele põhimõttelisele probleemile.
Esiteks sotsiaalne õiglus. Eelkõige kogevad paljud eesliinil suurt ebaõiglust. Nad on rindel võidelnud peaaegu kaks aastat ja samal ajal on näiteks Kiievis või isegi välismaal inimesi, kes elavad üsna tavalist elu.
Teise probleemina nimetab Nizhnikau küsimust, kuidas Ukraina kõige tõhusamalt reageerib sellele, et Venemaa suudab hoolimata suurtest kaotustest oma sõdurite arvu pidevalt kasvatada.
Teadlane usub, et ligikaudu poole miljoni ukrainlase mobiliseerimine siiski toimub. See ei tähenda aga mingit olulist läbimurret, näiteks okupeeritud alade tagasivõitmist. Mobilisatsioon ise võtab juba aega ja õhus on palju lahtisi küsimusi.
Kuidas neid välja õpetatakse, kas kõigile jätkub vajalikku varustust, kust võitlejad eelkõige mobiliseeritakse?
Viimati mainitud teema on tugevalt seotud ka sotsiaalse õiglusega. Seni on mobilisatsioonis olnud üleesindatud maapiirkondades ja väiksemates linnades elavad inimesed.
Eesliinil on palju inimesi, kes on seal olnud peaaegu kaks aastat. Nende jaoks on oluline küsimus ka demobiliseerimine, st repatrieerimine. Millal on võimalik rindelt lahkuda ja millise graafiku alusel saab uusi mobiliseerituid rindele viia.
Seaduseelnõu ei käsitle kõiki neid küsimusi piisavalt ja see on kahtlemata probleem. Eks ole näha, kuidas seda Ukraina parlamendis arutatakse, kuid see on tervikuna keeruline protsess, sõnab Nizhnikau.
Uutesse läbimurretesse asjatundja seetõttu mobilisatsioonist hoolimata ei usu, pigem on vaja uusi sõdureid, et senist kaitset hoida.
Värske seaduseelnõu pakub Ukraina ajateenijatele porgandi asemel piitsa ja Nižnikau sõnul pole see ilmtingimata parim lähenemine. Seetõttu võivad riigisisesed pinged suureneda.
Paljud meetmed põhinevad suuresti karistustel, kui proovite vältida näiteks eesliinil olekut. See oleks võinud olla rohkem stiimulipõhine. Selle esitatud mudeli tagajärjeks on see, et paljusid inimesi värvatakse vastumeelselt, sõnab ta.
Lähinädalatel ja kuudel näeme, kuidas seadusemuudatus Ukraina parlamendis edeneb ja mis seadusest lõpuks saab. Küll aga usub asjatundja, et järgmise aasta jooksul toimub ühel või teisel moel ligi poole miljoni ukrainlase mobiliseerimine.
Enne seda tuleb aga saada vastused muu hulgas küsimustele, kuidas ja kust mobiliseerida sadu tuhandeid inimesi ning pikalt rindel võidelnuid koju tagasi saata. Nendele ja mitmetele teistele küsimustele vastuste leidmine võtab aega.
Esimesi tegelikke tulemusi näeb Nizhnikau hinnangul alles 2024. aasta teisel poolel.
