Talv läheneb ja see tõotab halba Ukraina vasturünnakule. USA relvajõudude juhataja kindral Mark Milley hindas hiljuti Briti ringhäälingufirmale BBC antud intervjuus, et Ukraina vastupealetungi aeg hakkab otsa saama.

Lahinguteks on veel mõistlikult aega, võib-olla umbes 30–45 päeva soodsat ilma, ütles ta.

Pessimism on aeglaselt ekspertide avaldustesse imbunud, nagu on näha Milley kommentaarist. Sõjateaduste dotsent Ilmari Käihkö arvab, et sama hästi võiks rääkida reaalsusest.

See on jällegi küsimus, kas klaas on pooltäis või pooltühi. Keegi võiks öelda, et see käib reaalsuse kohta, ütleb ta Iltalehtile.

Minu arvates on USA sõjaväeluurel ja kõrgeimatel sõjaväeametnikel, näiteks Milleyl, olnud Ukraina sõja osas seni ilmselt rohkem õigus kui teistel.

Käihkö on huvitatud USA-st tulevatest avaldustest, kuigi neis pole tema sõnul midagi uut.

USA võimud on olnud skeptilised või diplomaatiliselt öeldes ettevaatlikud oma hinnangute suhtes alates eelmise aasta lõpust, ütleb ta.

Eelmise, 2022. aasta novembris tegi Milley ettepaneku, et Ukraina peaks keskenduma rindeolukorra parandamisele ja seadma eesmärgiks rahuläbirääkimised. Milley hinnangul ei ole Ukraina võimeline sõjaväljal võitma, ega ka Venemaa.

Milley nentis toona, et Venemaal on selg vastu seina ning parim aeg läbirääkimisteks on siis, kui vaenlane on kõige nõrgemas seisus.

Kuid pole sellist sõnumit, et Milley või mõni muu USA kõrgeim sõjaväevõim usub, et Ukraina suudaks dikteerida Venemaale rahutingimused. Sellist asja pole näha, ütleb Käihkö.

Ukraina vasturünnak oli juba varakult laetud suurte ootustega. Mõned neist põhinesid Ukraina edukal läbimurderünnakul Harkivi oblastis ja Venemaa lahkumisel Hersonist möödunud sügisel.

Ukraina sõjaväeluure juht Kõrõlo Budanov kommenteeris Washington Postile antud intervjuus, et „peame tegema kõik, et Krimm saaks suveks koju tagasi”.

Nüüd võib öelda, et Budanovi väljaütlemine jäi häguse unenäo tasemele. Käihkö sõnul oli õhus lihtsalt liiga palju optimismi.

On põhjust küsida, kas oleme liiga palju lootnud, märgib ta.

Kas oli realistlik eeldada, et üks rünnak lahendab selle sõja? Ma ütleks, et see oli algusest peale ebareaalne ootus. Võib-olla on see liigne optimism muutunud miinuseks, lisab ta.

Iltalehti erikorrespondent ja sõjaekspert Emil Kastehelmi on samal seisukohal, et vasturünnak on edenenud ootustega võrreldes märkimisväärselt aeglaselt.

Ukraina on rünnanud peamiselt kolmes suunas. Kuigi igal pool on tehtud mõõdukaid edusamme, pole kusagilt korralikult läbi murtud ja venelaste kaitsest laiemalt läbi murtud, ütleb ta.

Tegelikkus on Käihkö sõnul lihtsalt see, et rindejooned pole pea aastaga muutunud. Siiski ei taha ta ukrainlaste pingutusi pisendada.

Ka praegu võitlevad ja surevad seal inimesed. See on fakt. Kuid sama tõsi on see, et kaardid pole muutunud, ütleb ta.

Asju juhtub seal kogu aeg ja neid ei tasu alahinnata. Kuid alates eelmise aasta novembrist on olukord ummikseisus, märgib ta.

Kastehelmi hinnangul Ukraina sel aastal oma strateegiliste eesmärkideni vaevalt jõuab. Venemaa kaitse võib küll painduda, kuid kokkuvarisemist Kastehelmi sõnul silmapiiril ei ole.

Ainus võimalus peitub selles, et Venemaa kaotuste kohta info puudub. Eelmisel aastal kukkus Venemaa Harkivis kokku „oma tegevusega” ja sarnaseid olukordi võib ootamatult ette tulla ka nüüd.

Kui täiendust napib ja uut mobilisatsioonilainet ei tule, ei saa eeldada, et kaitse kestab lõputult, kommenteeris Kastehelmi.

Teisest küljest, kui Venemaa reageerib probleemidele õigel ajal, on Ukraina tee võiduni kivisem, märgib ta.

Käihkö toob välja, et juba poolteist aastat tagasi paistis, et ees ootab pikaleveninud sõda. Miski ei viita sellele, et selles osas oleks toimunud muutusi.

Muidugi võib olukord kiiresti muutuda, kuid hetkel on meil kaks riiki, kes sõdivad omavahel. Kumbki ei anna alla ega pea alla andma, sest mõlemal on võime sõda jätkata, ütleb ta.

Kuid kummalgi pole vaenlasest täit üleolekut, lisab ta.

Mis siis Ukraina vasturünnakus valesti läks? Kastehelmi sõnul on põhjust küsida, mil määral oli Ukraina esialgne rünnaku seadistus kõige tõhusam võimalik.

On küsitav, miks näiteks Bahmuti nii palju panustati. Paremaid vägesid oleks saanud kasutada ka mujal ja ka parimal juhul polnud selles suunas palju saavutada, ütleb ta.

Lõunas on Ukraina edenenud kõige raskemas kohas. Kastehelmi sõnul on Melitopoli suund ilmselt tugevamini kindlustatud ala kui ükski teine. Ukraina on igakuiselt edasi liikunud vaid kilomeetreid, samal ajal kahjud kuhjuvad.

Ukraina on nendes valdkondades varjamatult edasi tunginud. Teisalt tuleb ka nentida, et rindel ei paista olevat kohta, kus oleks olnud palju lihtsam saavutada edu, mis muudaks sõja kuvandit laiemalt, ütleb ta.

Ukrainal on probleeme ka suuremate ühisoperatsioonidega. Avalikele allikatele tuginedes on Ukraina tegutsenud enamasti väikeste, kõige enam jaosuuruste üksustega.

Kuigi need väikesed üksused on olnud edukad, pole suuremad mehhaniseeritud jõud sellest kasu saanud, märgib Kastehelmi.

Samas ei saa ukrainlasi selles süüdistada. Venelased on oma kaitsekorralduses valmistunud ja sama absurdne oleks näiteks üks tankimeeskond teise järel miiniväljadele saata ja vaadata, kuidas nad tankitõrjerakettidega hävitatakse, ütleb Kastehelmi.

Mõlema poole pidev probleem on ka see, et avatud lahinguväljal ei saa teha suuremaid liigutusi ilma, et tegevust ei märgataks, lisab ta.

Käihkö toob välja ka Venemaa osakaalu. Teda on pahandanud, et sõjast on meedias kogu aeg ühekülgselt räägitud. Sõja alguses keskendus meedia Venemaa, praegu Ukraina tegevusele.

Nüüd keskendume näiteks üksikutele droonirünnakutele Ukrainas ja unustame, et ka Venemaa üritab sõda võita, ütleb ta.

Raporteerimisega on see probleem, et sõja üldpilt ei ole teada. Muidugi võib küsida, kas see on kellelegi selge.

Käihkö tahab Ukraina toetajate rolli teada. Nende olemasolu on täiesti hädavajalik, sest Venemaa on Ukrainast suurem muu hulgas nii rahvaarvult, tööstuse kui ka majanduse poolest. Ilma välise toetuseta Ukraina kukub.

Poliitikud ütlevad, et Ukraina peab võitma. Kas on tehtud kõik, mida oleks saanud teha või mida tuleks teha selle poliitilise eesmärgi saavutamiseks? küsib ta.

Siin on olnud poolteist aastat. Pean ütlema, et jah, need otsused on tehtud üsna reaktiivselt.

Politico avalikustas mais, et USA presidendi Joe Bideni valitsus on hakanud arutama võimalust, et Ukraina sõda võib muutuda külmutatud konfliktiks.

Mõiste viitab lahendamata konfliktile, kus aktiivsest relvastatud tegevusest loobutakse ilma rahulepinguta. Olukorda Põhja- ja Lõuna-Korea vahel võib pidada külmutatud konfliktiks, kuigi nende vahel on selged piirid.

Bideni valitsus on arutanud seda tüüpi stsenaariumit kui realistlikku pikaajalist lahendust, kuna kumbki pool pole näidanud valmisolekut lüüasaamist tunnistada.

Lisaks ei uskunud Bideni valitsus, et Ukraina vasturünnak annab Venemaale saatusliku hoobi. Valge Maja hinnangul oleks külmunud konflikt vastuvõetav lahendus nii USA kui ka Ukraina toetajate jaoks.

On üks probleem: Ukraina. President Volodõmõr Zelenski tõrjus sellised mõtted, kui esines juunis Ukraina parlamendi ees. „Ukraina ei nõustu külmutatud konfliktidega,” teatas ta.

Külmutatud konfliktist ei räägiks ka Käihkö. Ma ei kasutaks seda sõna. Nagu ma ütlesin, on see pikaleveninud sõda. Sõda ei ole sugugi kuhugi kadumas, ütleb ta.