See tähendab, et on peaaegu kindel, et Ukraina ei võida kunagi oma vabadust lahinguväljal. Praeguse territooriumi säilitamiseks ja suurema maa kaotamise vältimiseks peab Kiiev nõustuma karmi reaalsusega, et kõige mõistlikum on nüüd püüda konflikti külmutada ja alustada läbirääkimisi sõja lõpetamiseks, kirjutab väljaandes 1945 USA erukolonel ja neljakordne sõjaveteran Daniel Davis.
Kui Ukraina relvajõud lähenevad Urožane ja Robotõne täielikule taktikalisele hõivamisele ning on kolmes kohas Dnipro jõe Venemaa-poolses osas kanda kinnitanud, väidavad Kiievi pooldajad, et rünnak on lõpuks vilja kandmas.
Nad loodavad, et operatsiooniga võidakse siiski jõuda Aasovi mere rannikule.
Strateegilisest või isegi operatiivsest vaatepunktist vaadatuna on Ukraina relvajõudude kulud selle edu saavutamiseks siiski olnud tunduvalt suuremad kui nendest saadav kasu.
Ukrainal pole ratsionaalset teed sõjalise võiduni. Mida kauem Kiiev ja Washington seda valusat reaalsust ignoreerivad, seda suurem on Ukraina rahvale mõttetult tekitatav kahju ja seda rohkem territooriumi nad võivad kaotada lõpuks läbirääkimiste tulemusel. On aeg seada esikohale diplomaatia ja otsida lahendust läbirääkimistel.
Mõned loodavad endiselt kvaliteetsema Lääne sõjatehnika hankimise peale. Eelmisel nädalal teatas Bideni valitsus, et taotleb Ukrainale täiendavat 24 miljardit dollarit, millest suur osa oleks uute relvade ja laskemoona tarnimiseks. Teised osutavad Ameerika valmisolekule anda Ukrainale suhteliselt lähitulevikus hävitajaid F-16 kui tõestusele, et asjad muutuvad.
Enamikule analüütikutest ja asjatundjatest on jäänud mulje, et kui Ukraina sõjavägi omab teatud arvu kaasaegseid relvi ja piisaval hulgal nende vägedest läbib NATO kõrgetasemelise väljaõppe, suudavad nad Venemaaga võistelda ja seejärel võita. Kahjuks paljastavad need uskumused arusaamatuse sellest, kuidas sõdu peetakse ja võidetakse. Sõdade tulemuse määrab inimmõõde, mitte võitlusvahendid. Sellel rindel võis Ukraina armee juba kanda korvamatut kahju.
Küsimus ei ole enam varustuses. Asi pole isegi väljaõppes, olgu see siis hea või halb. Ukraina armee sõjapidamise potentsiaali kõige olulisem komponent on inimressurss. USA lekkinud luureandmete kohaselt oli Ukraina sõjavägi aprilli seisuga kaotanud ligikaudu 130 000 hukkunute ja haavatutena. Tõenäoliselt on see arv hüppeliselt kasvanud alates 5. juunil toimunud pealetungi algusest. Ukrainale on eriti kahjulik olnud nende kõige kogenumate, NATO väljaõppe saanud võitlejate kaotus.
Sellise ulatusega kahjusid on üha raskem asendada. Üha vähem on jäänud Ukraina mehi, keda mobiliseerida, ning üha rohkem inimesi põgeneb riigist või maksab altkäemaksu, et vältida seda, mida paljud peavad oma elu mõttetuks ohverdamiseks.
Kuna peaaegu poolteist aastat kestnud intensiivse lahingutegevuse jooksul on juba kantud kaotusi – ja praeguse pealetungiga pole suudetud saavutada isegi vahepealseid eesmärke –, on väga väike võimalus, et Ukraina suudab lähitulevikus luua uue ründevõime. Vajaliku lahingujõu taastamiseks võib kuluda terve põlvkond ja isegi see võib olla võimalik ainult katkematu rahuperioodi ja soomusmasinate tarnimisega koos laskemoona ja vajaliku logistikaga.
Tänase seisuga, isegi kui Ukraina armee saaks täielikult välja minna USA armee varustuse ja ülalpidamisega, tähendab nende järelejäänud vägede vähenenud võimekus, et nad suudavad tõenäoliselt tegutseda nii, nagu nad on viimase kaheksa kuu jooksul teinud. Kiievi toetajad ei ole selle väitega kindlasti nõus, väites, et kui neil oleks olnud varem rohkem varustust ja laskemoona, oleks nad olnud edukad.
Kuid nagu varasem kogemus on näidanud, olid Ukraina kõrgeimate juhtide tehtud strateegilised otsused ja sõdurite kehv taktika põhjuseks, miks Ukraina ei suutnud lahinguväljal võita. Rohkem varustust ja laskemoona oleks kindlasti suurendanud Ukraina vägede hävitavat jõudu, kuid praegusel lahinguväljal või sõjaajaloos pole tõendeid selle kohta, et see oleks tulemust muutnud.
Lääs peab tunnistama, et oli see õige või vale, Ukraina armeele anti võimalus alustada pealetungi ja vaadata, kas see toimib või mitte. Lääs üldiselt ja eriti USA on andnud Ukrainale tohutul hulgal sõjalist abi.
Koos suure hulga inimohvritega, mida Ukraina on kandnud, on see külm ja karm tõde: pole ratsionaalset põhjust, mille alusel võiks väita, et Kiiev saavutab pärast kõiki neid kaotusi suutlikkuse, mis ületab selle, mida nad on seni näidanud.
See tähendab, et on peaaegu kindel, et Ukraina ei võida kunagi oma vabadust lahinguväljal. Praeguse territooriumi säilitamiseks ja suurema maa kaotamise vältimiseks peab Kiiev nõustuma karmi reaalsusega, et kõige mõistlikum on nüüd püüda konflikt külmutada ja alustada läbirääkimisi sõja lõpetamiseks.
On ütlematagi selge, et mitte keegi Ukraina okupeerimata osas ei taha sellist tulemust. Keeldumine läbirääkimistest tähendab aga valida tee, mis tõenäoliselt ebaõnnestub – tõenäoliselt hukkub veel kümneid tuhandeid ukraina mehi ning rohkem linnu ja territooriume langeb Venemaa kontrolli alla.
Ameerika riiklik julgeolek ja majanduslik õitseng peavad olema Washingtoni mis tahes poliitika keskmes. USA panustas tublisti üle 100 miljardi dollari ja saatis ligi pooleteise aasta jooksul tuhandeid soomusmasinaid, miljoneid mürske ja rakette ning andis märkimisväärset luuretoetust. Nüüd tuleb tunnistada, et see märkimisväärne investeering ei andnud tulemust ega pööranud tagasi ka Venemaa sissetungi.
See ei aitaks ei Ukrainat ega USA-d, kui kahekordistada toetust ja investeerida veel 100 miljardit dollarit ja saata lugematul hulgal relvi. See ainult pikendaks sõda, suurendaks Ukraina rahva kannatusi ja hoiaks elus sõja laienemise võimaluse. Selle asemel on aeg teha koostööd Kiievi ja NATO liitlastega, et alustada ebameeldivat, kuid vajalikku tööd diplomaatilise lahenduse otsimisel, et lõpetada sõda Ukraina jaoks parimatel tingimustel.
Selle sõja jätkamine ja otsuste tegemine emotsioonide või meie poolt eelistatud tulemuse põhjal – kahjuks selle reaalsuse arvelt, millega me kahjuks silmitsi seisame – süvendab Ukrainale tehtud kahju ja suunab rohkem Ameerika raha võitmatusse konflikti, mis võib uuesti eskaleeruda.
