Venemaa sõjalist poliitikat jälgiv Ameerika analüütik Michael Kofman külastas hiljuti Zaporižja oblasti rinnet. Lugupeetud ja tuntud sõjateadlane tegi Ukraina armee kohta ebamugavaid tähelepanekuid.

Ukrainlastel oli probleeme pataljoni tasemel operatsioonide läbiviimisega. Neil oli raske koordineeritud suurtükitulega mehhaniseeritud rünnakuid toetada. Vasturünnakuks kogunenud brigaadid ei suutnud ühtse tervikuna toimida, vaid pidasid oma väikseid lahinguid. Kofmani sõnul oli häiritud ka Storm Shadow rakettide löökide koordineerimine koos maapealsete rünnakutega, vahendab Helsingin Sanomat.

On kuulda teisigi hinnanguid Ukraina rindeallikatelt, mis ühtivad Kofmani väidetega. Mõned videod, mis on tehtud avalikuks tõestavad sama.

Ometi ukrainlaste ebaõnnestumistest uudistes juttu pole.

Ukraina iseseisvuspäeval 24. augustil täitus poolteist aastat sõja algusest. Needsamad 18 kuud on sõda täie intensiivsusega jälgitud väljaannete uudistetoimetustes ja sotsiaalmeedias.

Helsingin Sanomate faktikontrollija John Helin on ise jälginud toimuvat Soome avalikele andetele tugineva luurerühma Black Bird Group koosseisus.

Telegram, Facebook, Twitter (nüüd X). Soome, Ukraina ja muu välismeedia. Peagi lõid nad oma raamid, mille kaudu sõda vaadelda.

Lääne seire on suures osas keskendunud Ukraina õnnestumistele ja Venemaa vigadele. Tegemist on ju läände pürgiva iseseisva riigi kaitselahinguga imperialistliku agressori Venemaa vastu.

Muidugi on Lääs suhtunud ettevaatlikult ka Venemaa propaganda kordamisse. Samal ajal on aga ruumi antud Ukraina infomõjutamisele.

Ukraina silmapaistvaim infomõjutaja on loomulikult president Volodõmõr Zelenski. Ta on oma suhtlusega püüdnud säilitada sõjas kannatanud inimeste võitlusmoraali.

Loomulikult püüab Zelenski mõjutada ka lääneriike. Riigi jaoks on olnud ülioluline luua endast kuvand kui sõjaliselt veenvast riigist, mis on võimeline lahendama sõda rindel, kui talle antakse õiged vahendid.

Ja see on Ukraina sõnum, mida suur Lääne avalikkus kuulda tahab. Sõja jälgimise põhjal võib öelda, et soomlasi võib teinekord rohkem huvitada teema teine ​​pool ehk Venemaa kaotused. Kuid lõpptulemus on sama: soov näha Ukrainat võitmas. Soov võib olla nii tugev, et põhjustab soovmõtlemist.

Ukraina tegevust kriitiliselt uurivaid kommentaatoreid nimetatakse sotsiaalmeedias ja väljaannete kommentaariumites Venemaa toetajateks. Esineb isegi riikliku ründamise elemente. Omavahelistes jutuajamistes väidavad ajakirjanikud, et nad tegelevad Ukraina teemal teatud määral enesetsensuuriga.

Meedia on sõja teemal tugevalt mõjutatud. Viimati süüdistas Ukraina kaitseministeeriumi esindaja Hanna Maljar Ameerika ajakirja Forbes Ukraina vägede asukoha avalikustamises pärast seda, kui väljaanne kasutas allikana Vene sotsiaalmeedia Telegrami kanaleid.

Võib-olla on neil põhjustel ka Soome ühiskondlikus debatis jäänud varju aus Ukraina kriitika. Arvatakse, et praegu pole õige aeg tegeleda Ukraina siseprobleemidega, vaid nende juurde saab pärast sõja lõppu tagasi tulla.

Mõned probleemid aga hoopis pidurdavad Ukraina edu ja muudavad riigi tuleviku väljavaated ebakindlaks.

Näiteks Hersoni vasturünnak eelmise, 2022. aasta suvel. Algstaadiumis püüdis Ukraina kaitsest läbi murda ja linna poole edasi liikuda. Edu oli piiratud. Ukraina avaldustes sai rünnaku eesmärgiks „aeglase kurnamise operatsioon”. Rindel tehtud droonivideod näitasid aga, et üritati edasi liikuda ja kanti suuri kaotusi. See – ja kontaktid Ukrainas – andsid tunnistust jõudude koordineerimise probleemidest.

Washington Post kirjutas Hersoni rünnaku kaotustest, kuid kriitilised hääled jäid peagi Harkivi eduka läbimurderünnaku jalge alla.

Ukrainal õnnestus Harkivis kiiresti läbi murda venelaste nõrgast ja halvasti mehitatud kaitseliinist ning edeneda 60 kilomeetrit Kupjanski linna.

Paljude jaoks oli Harkiv märk sellest, et Ukrainal on sõjas ülekaal. Iltalehti nimetas rünnakut juhtinud kindralpolkovnik Oleksandr Sõrskit „geeniuseks”.

Harkivi talvise ja kevadise edu põhjal ehitati roosilised ootused suvise vasturünnaku faasile. Leeke küttis Ukraina sõjaväeluure juht Kõrõlo Budanov, kes teatas, et Ukraina eesmärk on „Krimmi tagastamine Ukrainale suve lõpuks”.

Ukrainale antud relvaabi ja väljaõpe pälvis ainult kiidusõnu. Austraalia erukindral Mick Ryan kiitis ajakirjas Newsweek Ukraina armeed kui „maailma parimat”. Väljaande Washington Post viidatud anonüümsete luureallikate sõnul ei õnnestu aga vasturünnakul tõenäoliselt maismaaühendust Krimmiga katkestada ega Melitopoli jõuda. Kui vasturünnaku tulemused jäävad nõrgaks, pikeneb sõda oluliselt.

Need raskused on kõigutanud sõja alguses seatud narratiivi raame. Nüüd on hakatud otsima Ukraina oodatust nõrgema edu põhjuseid.

Sõnavõttudes on aga siiski välditud Ukraina otsest kritiseerimist. Selle asemel on keskendutud Venemaa miiniväljadele või õhutatud Läänt peeglisse vaatama relvaabi aegluse tõttu. Ukraina taktikalisi probleeme on seostatud ka teiste riikide poliitilise otsustamatusega.

Väidetakse, et suurema hulga relvade või pikema väljaõppega oleks ehk saanud probleeme vältida.

Relvaabi aeglus on aga vaid üks probleemidest. Venemaa kaitsevõimega toimetulek oleks väiksem probleem, kui Ukraina ei võitleks oma siseprobleemidega.

Ukraina kaitseministeeriumi nõunik Glen Grant kirjutas Ukraina relvajõudude reformide ebaõnnestumistest juba 2021. aasta suvel. See oli aeg enne Venemaa täiemahulist sissetungi.

Granti sõnul ei olnud ukrainlased hoolimata seitsmeaastasest sõjast riigi idaosas suutnud oma sõjalisi institutsioone arendada ega Krimmi okupeerimisele eelnenud probleeme lahendada.

Granti hinnangus kerkisid põhiprobleemidena esile hierarhiline juhtimiskultuur, vastupanu muutustele, komandöride vastumeelsus harjumuspärasele tegevusele väljakutseid esitada ja oma ebaõnnestumiste eest vastutust võtta.

Kas need probleemid on ikka veel olemas? Sellised märgid on õhus.

Üks rindeallikas ütles, et kompanii ülem keelas hiljuti Läänest saadetud varustuse kasutamise. Põhjust ei antud. Tuli lihtsalt ilma selleta võidelda.

Seevastu on Ukraina kaitseministeeriumi ametnikud võtnud väidetavalt altkäemaksu sõda vältivatelt sõduritelt. Lisaks on on ostetud sõjatehnikat ettenähtust palju kõrgema hinnaga. See viitab sellele, et isegi tippjuhtkonnas on endiselt struktuurseid probleeme.

Tugitoolist sõda jälgivatel inimestel on muidugi kerge kisada. Lahendusi on keerulisem välja mõelda. Samas peab välja ütlema, et Ukrainal on probleemid.

Sõda ei lahenda ainult tankid ja hävitajad. See ei lahene, kui sõjaväel on probleemid, millest ei räägita.