Poola president Andrzej Duda ütles intervjuus väljaandele Washington Post, et Ukrainal pole Vene vägede tõrjumiseks piisavalt relvi.
Järgneb intervjuu Andrzej Duda’ga:
NATO tippkohtumisel, kui president [Volodõmõr] Zelenski kritiseeris [juhtide ühisavaldust Ukraina tulevase liikmesuse kohta], kritiseeriti teda, et ta on tänamatu kogu Ukrainale [antud] abi eest. See viitab sellele, et meie abi Ukrainale on heategevus. Kas meie abi Ukrainale on heategevus või teeb Ukraina meile tõesti teene, ohverdades oma lapsed, oma elud, et kaitsta meid Venemaa ohu eest?
Andrzej Duda: Ma ütleksin seda nii: ma ei näe seda nendes kategooriates – ei seda, et me teeme heategevust Ukraina heaks ega seda, et Ukraina teeb heategevust meie heaks. Alustame sellest, et Venemaa agressiooni Ukrainas ei provotseerinud keegi. Keegi ei rünnanud Venemaad, vaid vastupidi…
Kas oleme rahvusvahelises demokraatlikus kogukonnas valmis lubama olukorda, kus Venemaa ei lase Ukraina rahval valida oma valitsust, otsustada, millistesse liitudesse nad kuuluvad ja kes on nende liitlased?
Tänasel päeval võitlevad ukrainlased Venemaa vastu oma iseseisvuse, suveräänsuse, vabaduse ja oma territooriumi kaitseks. … Nad kaitsevad ennast. Saadame neile relvad. Miks? Sest me tahame neid toetada nende endi territooriumi kaitsmisel. Ja meie all ei pea ma silmas ainult meid poolakaid. Meie, ameeriklased, prantslased, britid, sakslased, kogu demokraatlik maailm. Meil poolakatel on palju põhjusi ukrainlasi relvadega varustamiseks…
Kuid ka kogu demokraatlik maailm teab, et iga agressor, kes rikub 21. sajandil Euroopas demokraatliku riigi piire, tuleb peatada.
Üks põhjusi, miks Ukrainat ei soovita aidata ja neile rohkem relvi anda, on see, et [Vladimir] Putin regulaarselt … ähvardab kasutada oma tuumarelvi. Kas olete mures, et Putin võib seda tegelikult teha?
Ei, ma arvan, et Venemaa ei hakka Ukrainas tuumarelva kasutama. Seda mitte ainult sellepärast, et Vladimir Putin ei kasuta neid. Usun, et tuumaarsenal Venemaal on paljude inimeste kollektiivse kontrolli all – ja see ei ole ainult Vladimir Putini ainupädevuses. Seega on otsustamiseks vaja rohkemat kui ühte inimest.
Kui keegi küsiks minult tuumaohu kohta, siis olen palju rohkem mures võimalike probleemide pärast Ukraina tuumaelektrijaamadega. Ma kardan, et on tõenäolisem, et juhtuda võib midagi, mis näeb välja nagu tuumaõnnetus. Sest minu arvates on minu siinse veendumuse kohaselt [tuumajaamas] plahvatuse oht palju suurem kui tuumarelvade kasutamise oma. Pidage meeles, et räägite kellegagi, kes elas üle Tšernobõli tuumaelektrijaama plahvatuse 1986. aastal, kui aatomijaam plahvatas nende endi käes, olles Venemaa kontrolli all.
Kas Poola saaks võidelda kombineeritud relvaoperatsioonil ilma kaugrelvade ja õhujõuta? Sest just seda me täna sunnime ukrainlasi tegema. Mida vajab Ukraina, mida ta täna ei saa?
Ukrainat on varustatud kaugmaarelvadega ja varustatakse kaugmaarelvadega tänaseni… Võib öelda, et Ukrainal on nüüd palju kaasaegsem sõjaline võimekus kui Venemaal.
Küsimus on: kas Ukrainal on piisavalt relvi, et muuta sõja tasakaalu ja saada ülekaalu? Ja vastus on ilmselt eitav. Tõenäoliselt pole neil piisavalt relvi. Ja me teame seda selle järgi, et nad ei suuda praegu sooritada väga otsustavat vasturünnakut Vene sõjaväe vastu. Pikka juttu lühidalt öeldes vajavad nad rohkem abi.
Täna on Varssavi ülestõusu [79.] aastapäev… Miks on see sündmus Poola jaoks nii oluline?
Noh, Varssavi ülestõusul on Poola rahva jaoks sügav sümboolne tähendus… Varssavi ülestõus oli Poola põrandaaluse riigi suurim kooskõlastatud jõupingutus, mis Teise maailmasõja ajal kunagi toimus. See lõppes sõjalises mõttes ebaõnnestumisega ja me teame, et nad kaotasid. Kuid neil oli võidu võimalus ainult siis, kui sakslased oleksid otsustanud taganeda või [Jossif] Stalin otsustanuks meid aidata…
Me kaotasime rohkem kui 200 000 elu… Varssavi linn tehti maatasa. Kuid … paljud kommentaatorid on juhtinud tähelepanu sellele, et kui poleks olnud Poola rahva kangelaslikkust, kuidas nad suutsid vapralt lõpuni võidelda, oleks Stalin liitnud Poola Nõukogude Liiduga, nagu ta tegi teiste riikidega. Kuid ta ei julgenud kunagi. Kunagi – ei 1956. ega 1970. ega 1981. aastal, mil Poola rahvas tõusis kommunismi ikke vastu – ei olnud [nõukogudel] kiusatust saata oma tanke Poola rahva vastu.
Ajaloolased ütlevad, et [nõukogude võim] pidi mõistma, et kui poolakad hakkavad sõdima, võitlevad nad lõpuni – et nad on lihtsalt ettearvamatud. Selle tulemusena sai Poola 1989. aastal tagasi oma täieliku vabaduse, suveräänsuse ja iseseisvuse, raputades maha Venemaa ülemvõimu. Sellest vaatenurgast võiks öelda, et … Varssavi mässulised tõesti võitsid ja jäid peale.
