Venemaa saavutas viimastel päevadel võidu võitluses mõjuvõimu pärast ülemaailmsetel naftaturgudel, kui riigi toornafta hind ületas läänepoolse piirhinna, mis oli kehtestatud Moskvale Ukraina sõjas rahaliseks näljutamiseks.

Tooraine andmefirma Argus Media andmetel on see esimene kord, kui Vene nafta Uurali hind ületab 60 dollari barreli piirmäära pärast seda, kui USA ja tema liitlased kehtestasid mullu detsembris uudse sanktsioonipoliitika. See on märk sellest, et Kremlil on vähemalt osaliselt õnnestunud piirangutega kohaneda, vahendab Wall Street Journal.

Piirhind on osa Lääne majandussurve kampaaniast ja on suunatud Venemaa kõige olulisemale tuluallikale. Selle eesmärk on näljutada Kremli sõjakassat, julgustades samal ajal Venemaa tootjaid jätkama nafta turule saatmist, et mitte suurendada inflatsiooni kogu maailmas.

Kõrgemad hinnad võivad Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul kasvatada Venemaa naftaekspordi tulusid, mis eelmisel kuul langesid aastataguse tasemega võrreldes veidi enam kui poole peale. Piirhind, Venemaa nafta embargo Euroopas ja hiljutine ekspordi langus on vähendanud Venemaa energiatulusid sel aastal, kahjustades eelarvet.

Üks märk sellest, et rahaline surve Moskvale võib väheneda: Uurali allahindlus on võrreldes võrdlusindeksi Brentiga kahanenud 20 dollarini barreli eest. Lõhe on endiselt palju suurem kui enne sõda, kuid alates jaanuarist on see poole võrra vähenenud.

OPEC+ tootmiskärped, millega Moskva nõustus, on samuti aidanud Venemaa toornafta hindu üles viia. Uural, mis on nime saanud mägise ja naftarikka piirkonna järgi, sai toetuse seoses suure nõudlusega Aasias, kus Venemaa tootjad on tulnud Saudi Araabia nafta kõrvale.

Lääne sanktsioonid püüavad kasutada Venemaa pikaajalist sõltuvust Euroopa laevandusest ja kindlustusest hoovana, et ohjeldada Moskva toornafta tulu. Tõusvad hinnad viitavad sellele, et Venemaa katsed kokku panna alternatiivne tankerite võrgustik, mille suhtes sanktsioone ei kohaldata, kahandab Lääne mõju tema ekspordile, ütles Carnegie Vene Euraasia keskuse analüütik ja endine Venemaa naftafirma juht Sergei Vakulenko.

„See on evolutsiooniline protsess ja nüüd näeme selle tulemusi,” ütles Vakulenko. „Vene naftafirmad… pingutavad päris palju, et äris püsida ja raha teenida. Nad on tõestanud end võimekate operaatoritena.”

Kauplejad ütlesid, et Venemaa tootjad ei näidanud hiljuti üles soovi kaubelda hindade üle, millega Lääne mängijad võiksid turul püsida. See on muutus pärast seda, kui Uurali barreli hind jõudis viimati aprillis 60 dollari lähedale.

Tõenäoliselt vajavad Venemaa ettevõtted mõnda aega Lääne laevu ja kindlustust, et eksportida osa enam kui seitsmest miljonist naftabarrelist, mida nad igapäevaselt välismaale müüvad. Mõned analüütikud väidavad, et see annab USA-le ja Euroopale märkimisväärse, ehkki kahaneva finantsvõimenduse ja et nad võivad finantssurvet Moskvale suurendada piirhinna langetamisega.

„Kui vaadata kõiki marsruute, mida Venemaa vajab, et edasi liikuda, ja arvutada kokku, kui palju tankereid tal on vaja eraldiseisva autonoomse laevastiku jaoks, on see praegusest kohast väga kaugel,” ütles Harvardi ülikooli kaastöötaja Craig Kennedy, kes tegeleb Venemaa laevanduse uuringuga.

Washingtoni ametnikud aga nimetavad hinnatõusu Moskva jaoks Pürrhose võiduks ja viitavad paljudele takistustele, mis Venemaa teele on seatud.

„Põhimõtteliselt hoiab hinnalagi Venemaa tulusid märkimisväärselt all, jätkates samal ajal olukorraga, kus maailmaturge varustatakse Venemaa naftaga,” ütles rahandusministri asetäitja Wally Adeyemo intervjuus. „Meie eesmärk on jätkata Venemaa kulude suurendamist, et neil oleks vähem raha Ukrainas ebaseaduslikus sõjas, ja see jätkub iga päev.”

Isegi kui Venemaa müüb varilaevastiku kaudu, on tema toornafta ostjatel võimalik kaubelda piirhinna tõttu makstavast hinnast märkimisväärse allahindlusega, väidavad USA riigikassa ametnikud.

G7 arenenud demokraatlike riikide ettevõtetel on lubatud transportida ja kindlustada Venemaa toornaftat ainult siis, kui barreli hind on alla 60 dollari. Rafineeritud toodetele on eraldi piirhinnad. Mõte seisneb selles, et Moskva müüb naftat madalama hinnaga, kuna vajab nafta eksportimiseks Lääne teenuseid.

Samas on keeruline analüüsida, kas ülempiir töötab: Venemaa toornafta kauplemishinda on keerulisem mõõta pärast Moskva invasiooni Ukrainasse eelmise aasta veebruaris.

Kauplejad ja ametnikud toetuvad hinnaaruannete esitamise agentuuride hinnangutele. S&P Global kogus andmeid Intercontinental Exchange’i kauplemisplatvormilt, mis korraldas Uurali nafta müüki. Kuid turg väljus kontrolli alt. S&P ja Argus tuginevad vestlustele turukontaktidega ja teabele nagu rafineerimisväärtused ja veohinnad.

Kriitikud ütlevad, et liitlased alustasid liiga kõrge piirhinnaga. Ukraina, mida toetavad lähedased liitlased, sealhulgas Poola, on teinud lobitööd selle vähendamiseks. Erimeelsused Euroopa Liidu sees ja mure kütuse hindade pärast Washingtonis on piirhinna langetamist pärssinud.

Selle asemel on USA ja EL keskendunud jõustamise karmistamisele. Fookus on nafta pesemisel laevadevaheliste vahetustehingute kaudu merel. Kauplejate sõnul on piirhinnast kõrvalehoidmiseks kasutatud ka võltsitud dokumentatsiooni ja kõrvalmakseid.

Suurem väljakutse sanktsioonidele on Venemaa ja selle orbiidil olevate ettevõtete poolt asutatud uus logistikasüsteem, mis koosneb väljaspool Lääne omanduses, kindlustatud ja prahitud tankeritest.

Kasutatud tankerite müük on suurendanud varilaevastikku – tööstuskeeles tankerite jaoks, mis veavad naftat sanktsioonide alla kuuluvatest riikidest. Laevade jälgimisfirma Vortexa andmetel töötas tänavuse, 2023. aasta teises kvartalis viis korda rohkem tankereid sanktsioonide alla kuulunud tootjatega kui 2021. aasta lõpus. Peaaegu 80 protsenti neist laevadest on seotud Venemaa turuga.

Lääs saavutas osalt mõjuvõimu Kreeka laevatööstuse ülisuurest rollist, mis ELi liikmena järgib sanktsioone ja piirhinda. Riigi tankerlaevastik veab üle poole Venemaalt eksporditavast toornaftast, ütles Rahvusvahelise Finantsinstituudi peaökonomist Robin Brooks. „Läänel on tõeline hinnakujundusjõud,” ütles ta ja lisas, et piirhinda võiks alandada 20–30 dollarini barreli kohta.

See võimendus võib väheneda. Hiiglaslikud summad, mida Euroopa tankerifirmad võiksid teenida laevade rentimisest Vene nafta teisaldamiseks, on viimastel kuudel langenud, mis viitab sellele, et Venemaal on kasvav juurdepääs väljaspool G-7 kuuluvatele tankeritele, ütles laevamaakler Braemari uuringute juht Henry Curra.

Venemaal Aasias asuvas Kozmino sadamas, kus Espo-nimelise toornaftaga on kogu aeg üle piirhinna kaubelnud, on nüüdseks naftakaubandusega seotud vaid vähesed Lääne ettevõtete poolt kindlustatud või nende omanduses olevad tankerid.

Bideni valitsus tunnistab, et Venemaa arendab iseseisvat laevastikku, kuid kõrge riigikassa ametnik ütles, et see ei ole naftavoogude oluline mõjutaja. USA ametnike sõnul viivad selle alternatiivse ekspordisüsteemi loomise kulud sõjast raha kõrvale. Nende hinnangul on Venemaa keskpank kasutanud Lääne edasikindlustusskeemide asendamiseks 9 miljardit dollarit.

USA, Euroopa ja Jaapani kindlustusandjad tagasid enne sõda peaaegu kogu Venemaa meretranspordi, sealhulgas Moskva riiklike tankerite ekspordi. Need ettevõtted, mida tuntakse ühiselt rahvusvahelise P&I klubide grupina, kindlustavad kolmandate isikute, näiteks naftareostusest mõjutatud rannikutööstuse nõuete vastu.

Kiievi majanduskõrgkooli teaduri Borys Dodonovi sõnul olid aprilliks pooled Venemaa toornafta ja kolmandik rafineeritud toodete saadetistest tankeritel, mida rahvusvahelise kontserni liikmed ei kindlustanud.

Norra kindlustusandja Gard tegevjuht Rolf Thore Roppestad ütles, et vähemalt 10 tankerit läbib Taani väinasid, Suessi kanalit ja Malacca väina iga päev ilma rahvusvahelise grupi kindlustuseta. See kujutab endast tema sõnul ohte, sest kontsernivälistel kindlustusandjatel puudub enamasti õnnetustele reageerimise kogemus.

„Mure seisneb selles, et nendel kindlustusandjatel ei pruugi olla edasikindlustusandjate toetust – või niivõrd, kuivõrd nad seda teevad, ei pruugi neil edasikindlustusandjatel olla ressursse suure nõude rahuldamiseks,” ütles advokaadibüroo Reed Smith partner Alexander Brandt. Ta ütles, et lekke korral on karta, et seal pole kedagi, kes selle ära puhastaks – sõna otseses mõttes.