Vene palgasõdurite juhi erakordne riigipöördekatse annab Ukrainale ootamatu võimaluse suruda peale mis tahes eeliseid, mis tal sõjas Moskvaga on. Kui ta ei kasuta seda võimalust ja ei murra Ukraina idaosa lahinguväljal valitsevat seisakut, siseneme selles konfliktis hoopis teistsugusesse peatükki, kirjutab USA Harvardi ülikooli riigivalitsemise professor Graham Allison väljaandes Washington Post.

Kui president Vladimir Putin 2022. aasta veebruaris Ukrainasse tungis, vallutasid Venemaa väed nädalas üle 1000 ruutmiili Ukraina territooriumist. Sellele järgnes sõja teine ​​faas, kus Ukraina vasturünnak surus Vene väed tagasi, kogudes nädalaga sadu ruutmiile.

Kuid mullu novembris läks sõda kolmandasse faasi: viimase kaheksa kuu jooksul ei ole kummalgi armeel õnnestunud ühe nädalaga 100 ruutmiili territooriumi võita, kuigi mõlema poole ohvrite arv on endiselt kõrge.

Selle mõõdupuu järgi – ja kui me siseneme Ukraina vastupealetungi neljandasse nädalasse – on vältimatu tõsiasi, et prognoos on enam-vähem sama. Siiani on Ukraina ründajad suutnud igal nädalal tagasi võtta vähem kui 50 ruutmiili. Mõlemal pool rindejoont kaevasid kumbki kaevikuid, paigaldasid miinid ja ehitasid kaitsemehhanisme, mistõttu on kummalgi poolel raske 3:1 eelisega ründejõude mobiliseerida.

Asja perspektiivi pannes: praegu kontrollib Venemaa umbes 17 protsenti territooriumist, mis varem kuulus Ukrainale. Kui Ukraina väed ei ole eelseisvatel nädalatel edukamad kui seni, ei valluta Ukraina kogu oma territooriumi tagasi lähima 16 aasta jooksul.

Nagu kaitseminister Lloyd Austin tunnistas, lootsid Ukraina vägesid selle kampaania jaoks relvastanud ja välja õpetanud ameeriklased näha „ülekaalukat edu”. Miks Ukraina pole olnud tõhusam, jääb selgusetuks. Samuti pole keegi veel selgitanud, miks Ukraina rünnaku alustamisega nii kaua ootas.

Ajalugu tuletab meile meelde, et sõjad sõltuvad paljudest võimalikest teguritest. Nende tulemused ei ole paremini ettemääratud kui NBA meistrivõistluste või maailmameistrivõistluste tulemused. Kui ebaõnnestunud ülestõus muudab rindel mehitatud Vene sõdurid vähem valmis oma eluga riskima, võib Jevgeni Prigožini mäss olla see õlekõrs, mis murdis kaamli selja.

Teisest küljest, kui Ukraina väed jäävad suve jooksul ummikseisu, peaksime eeldama, et selle sõja poliitiline mõõde määrab sündmused. Paljud Ukraina toetajad Euroopas ja isegi USA-s ühinevad globaalse lõuna kooriga, mis kutsub mõlemat poolt tapmist lõpetama ja alustama tõsiseid läbirääkimisi relvarahu üle.

Kui nad jõuavad kokkuleppele või isegi de facto relvarahuni, siis võib oodata, et kõik osapooled kuulutavad välja praeguse hetke saavutatu kui „võidu” ja annavad endast parima, et see lugu oma põhivalijatele maha müüa. Kui see peaks juhtuma, tähistab maailm võitluse lõppu ja nimetab seda „rahuks”.

Igasugune sarnasus selle võimaluse ja Venemaa ja Ukraina konfliktis aastatel 2016–2022 toimunu vahel ei ole juhuslik. Neile, kes vajavad meeldetuletust: 2014. aastal vallutas Putin Krimmi ja tungis Donbassi. Järgmisel aastal toimusid intensiivsed võitlused, mis seejärel järsult hääbusid, kuna mõlemad pooled ei suutnud edasi liikuda.

Järgnenud kuue aasta jooksul seisid väed järjestikuste relvarahu ja läbirääkimiste käigus vastamisi kontrolljoonel, mida USA kaitseministeerium nimetas „madala intensiivsusega konfliktiks”. Sel perioodil tapeti igal nädalal vähem võitlejaid kui Chicago linnas mõrvati kaaskodanike poolt ameeriklasi.

Veel üks pikk paus ei tähenda sõja lõppu. Ükskõik, missugused läbirääkimised ka ei toimuks või saavutatakse kokkulepped mõnedes küsimustes nagu vangide vahetamine, ei loobu Putin oma ambitsioonist Ukrainat omada ja ukrainlased ei loobu kunagi nõudest kogu oma territooriumi tagasi saada. Sellegipoolest, kui peaks toimuma järjekordne mitmeaastane paus, on Ukrainal ja Venemaal – kes iganes neid juhib – võimalus oma ühiskonda ja sõjalisi võimeid oma ebakindla tuleviku jaoks uuesti üles ehitada.

Zelenski ja tema Ukraina kolleegide julgus ja vastupidavus Venemaa katsel nende riik kaardilt kustutada on ületanud kõiki ootusi. Kui nad suudavad oma riigi ülesehitamisega sama edukalt hakkama saada, võib Ukraina ikkagi tõusta nagu 21. sajandi Lääne-Saksamaa või Lõuna-Korea.