Vene sõdurid tormasid ühes Ukraina lõunaosas asuvas külas hoonesse koos granaadiheitjaga. Mõne kilomeetri kaugusel asuvas komandopunktis jälgis Ukraina seersant Heorhi Volkov toimuvat õhudrooniga.
Droonimeeskonna ülem Volkov andis teada suurtükiväeüksusele. „Purustage,” ütles ta.
Kümme minutit hiljem kukkus mürsk läbi maja katuse, mis asub Zaporižja lõunaosas rindejoonest 3 kilomeetrit lõuna pool. Välja jooksid kolm venelast, keda droon jälgis, kui nad mööda tänavat põgenesid, vahendab Wall Street Journal.
Selline näeb välja praegune paus Ukraina vasturünnakus. Pärast seda, kui Ukraina väejuhid kohtasid käesoleva kuu alguses Venemaa tugevat vastupanu nende esialgsele maapealsele rünnakule, on Ukraina komandörid suures osas hoidunud suurte jalaväeformatsioonide ja Lääne tankide saatmisest Venemaa positsioonide peale.
Selle asemel teeb Kiiev täpseid lööke, püüdes pehmendada Venemaa kaitset järgmise rünnaku jaoks.
Ukraina väed kasutavad Läänest saadud kaugmaarelvi, et tabada Venemaa varustusliine sügaval okupeeritud territooriumil. Eelmisel nädalal tabasid Briti tiibraketid silda, mida Kreml on kasutanud 2014. aastal Moskva poolt hõivatud Krimmist varustuse toimetamiseks Ukraina lõunaosa rindejoonele.
Kuid nad püüavad ka nõrgestada Moskva esimest kaitseliini rindel – kasutades odavamaid relvi, et tabada Venemaa suurtükke, laskemoonaladusid ja elektroonilisi segajaid ning kaardistada, millised väljad on mineeritud.
Nad on jätkanud ka proovirünnakuid, vallutades sel nädalal tagasi Rivnopili küla, kuigi mõned teised rünnakud andsid vähe tulemusi. Ja Ukraina väed pole veel lähenenud kaitseliinidele, mille venelased on rajanud, sealhulgas tankitõrjekraavid ja muud tõkked, umbes paarkümmend kilomeetrit rindejoonest tagapool.
„Pealetung ei lähe väga kiiresti, sest me üritame vägesid säästa,” ütles Volkovi droonimeeskonna 49-aastane liige, kes kasutab hüüdnime Bourgeois. „Pinna ettevalmistamine võtab natuke aega. Peame enne vägede sissesaatmist võimalikult palju hävitama.”
Pärast maja tabamist raketiheitjaga tunglesid pool tosinat meest suure ekraani ümber talumajas, mille nad olid muutnud komandopunktiks. Veel kuus meest olid pinkidel ja vaatasid teiste droonide pilti. Aknad olid pimendatud ja seinad kaetud märkmetega: kutsungid, koodsõnad vaenlase tegevusest teatamiseks, laste joonistused Ukraina sõduritest, KFC silt. Üks mees magas nurgas narivoodil.
Nad vaatasid, kuidas kolm Vene sõdurit teise majja jooksid. Kaamera suumis sisse.
„See on satelliitantenn,” ütles ekraani poole kummardudes üks kõhn sõdur, kes kasutab hüüdnime Vito. „Ja aknad on kaetud.” See oli Vene komandopunkt.
Nad saatsid suurtükiväeüksusele uued koordinaadid ja vaatasid seejärel, kuidas mürsud hakkasid maja ümbrust tabama – üks tabas lähedalasuvat maja; mitmed teised maandusid külgnevale põllule, kuid ei tabanud sihtmärki.
Lõpuks tabas mürsk komandopunkti. „Jackpot!” ütles Bourgeois.
Droonimeeskond Clear Eyes on viimased kuu aega niimoodi veetnud, püüdes ette valmistada pinda mõnes Zaporižja piirkonna külas. Kiiev loodab piirkonnas läbi murda Moskva kaitsest ja lõigata ära maasilla, mis ühendab Venemaad Krimmiga.
Nädalatel enne vastupealetungi algust rajas meeskond talumajja komandopunkti rindejoonest rohkem kui 15 kilomeetri kaugusele ja alustas piirkonna kaardistamist. Kui droon märkas üle põllu sõitvat tanki, tähendas see, et põld ei ole mineeritud. Kui ühest majast sõitsid sisse ja välja veoautod, kahtlustasid nad, et see on laskemoonaladu. Nad märkisid selle kõik kaartidele tahvelarvutites, mida jagatakse piirkonnas tegutseva brigaadiga.
Siiski, kui maapealne rünnak selle kuu alguses algas, olid ukrainlased Volkovi sõnul „omamoodi šokeeritud” Venemaa kaitse ulatusest. Valmistati ette vähemalt kolm kaitseliini. Kaevikud olid kaevatud traktoritega ja tugevdatud betooniga. Tankide ja muude sõidukite jaoks olid ette valmistatud peidukohad. Rajad olid sillutatud kruusaga, et raskeveokid vihmahoogude ajal mutta kinni ei jääks.
„See oli lihtne värk, kuid kui see kõik kokku panna, on see suur kaitsesüsteem,” ütles Volkov.
Pärast mõne küla hõivamist piirkonnas peatas Ukraina ulatuslikud maapealsed rünnakud. Sellest ajast peale on Clear Eyes meeskond olnud osa pidevast kassi-hiire mängust: droonioperaatorid üritavad leida ja tabada Venemaa seadmeid, samal ajal kui venelased üritavad droone alla tuua.
Enne päikesetõusu igal hommikul on meeskonnal õhus mitu drooni – tavaliselt mitu väikest kaubanduslikku propellerdrooni ja mõnikord ka täiustatud droone, sealhulgas Ameerikas toodetud RQ-20 Puma, mis näeb välja nagu pisike lennuk ja suudab kaugele lennata. Piloodid lennutavad droone mõne kilomeetri kauguselt rindejoone tagant.
Juhtimiskeskuses näitavad viis teleriekraani poole tosina drooni kanalit, millest mõnda juhivad teised lähedalasuvad Ukraina üksused.
Vastupealetungi esimestel päevadel tabatud vene vang joonistas Ukraina vägedele kaardi külast, mida meeskond jälgib. Kuid nad ei helista suurtükimeeskondadele, kui nad pole sihtmärki droonikaadritega kinnitanud. Ukraina komandöride sõnul on laskemoona piiratud koguses.
„See on väga pikk protsess – jälgimine, analüüsimine, ikka ja jälle,” ütles Volkov. „Ka vaenlane õpib, vahetab kohti, peidab end rohkem maa alla.”
Möödunud nädalal jäi ühele madalal küla kohal hõljunud propellerdroonile silma ühe hoone katuses olev auk. Selle sees nägid operaatorid tanki laskemoona. Kui suurtükiväe meeskond tabas maja, põhjustas see tohutu plahvatuse.
„See põles kuni järgmise hommikuni,” ütles Bourgeois. Ta ütles, et see oli neljas ladu, mida meeskond selles piirkonnas tabas. Eelmisel nädalal tabasid nad veel ühte, pärast seda, kui termokaameraga droon Puma märkas metsa serval kahte veoautot ja sõdureid, kes laadisid varustust maha.
Eelmisel nädalal kaotas meeskond aga Puma, kui Venemaa häireseadmed katkestasid sellega kontakti, jättes nad ilma täiustatud öise kaamerata.
Clear Eyes’i liikmed olid sõja alguse ajal tsiviilisikud ja enamik teadis droonidest vähe. Volkov töötas turunduses. Teine 41-aastane meeskonnaliige oli metallurg ja võistlusrattur. Bourgeois juhtis seksipoodide ketti.
Nad ostavad droone annetuste eest ega soovi neid välja saata tingimustes, kus need tõenäoliselt kaotsi lähevad.
Möödunud nädala ühel õhtul helistas Volkov suurtükiväerühma, küsides, kas järgmisel varahommikul on keegi saadaval. Vito oli läbi vaadanud satelliidipilte ja leidnud rindest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas piirkonnas mõned kohad, kus tema arvates võivad venelased tulistada raskematest suurtükkidest, mis tabasid rindel olevaid Ukraina üksusi.
Volkov tahtis saata piirkonda drooni A1-CM Furia – mis suudab lennata kaugemale, enne kui vajab patarei vahetust – kuid ütles, et ta ei tee seda enne, kui suurtükiväelased on valmis tabama, kui nad midagi leiavad. Nad lubasid talle, et on valmis.
Järgmisel hommikul lasi kolmeliikmeline meeskond Furia välja mitme kilomeetri kaugusel rindejoonest. Kui see lendas lõunasse, sügavamale Venemaa valduses olevale territooriumile, püüdis selle kaamera kinni järgmise Moskva kaitseliini: kilomeetrite pikkused tõkked, mida nimetatakse draakonihammasteks, ja veel rohkem tankitõrjekraave.
