Selge kaotus oleks Venemaale ja venelastele hea, leiab Oulu ülikooli ajalooprofessor Kari Alenius.
Alenius usub, et vaid lüüasaamine ja taandumine piiride taha enne 2014. aasta okupatsiooni annaks riigile võimaluse reformideks. See võimaldaks Venemaa igivana poliitika kahtluse alla seada ja seda kõigutada, vahendab Iltalehti.
Ma loodan, et nad on sellest teadlikud. Kui Venemaal lastakse näiteks Krimm endale jätta, võidakse seda Kremlis tõlgendada nii, et sõda tasus alustada ja me jätkame seda ka edaspidi, märgib professor.
Professor rõhutab, et just seetõttu peab rahvusvaheline üldsus Ukrainat võiduni toetama, et mitte jätta muljet, et imperialistlik ja vägivaldne poliitika toimib. Kui me konfliktiga hakkama ei saa, on kogu Lääne eluviis ohus, lisab ta.
Kui Lääs osutub nõrgaks, ei julgusta see mitte ainult Venemaad, vaid on ka sõnum Hiinale, et „Lääs ei saa vallutuskatseid takistada”. Nii nagu Venemaa, unistab ka Hiina saada maailma liidriks ja hiinastada ülejäänud maailm. Venemaa alandav lüüasaamine heidutaks tõenäoliselt Hiinat.
Venemaa probleemsed suhted teiste riikidega toetuvad Aleniuse sõnul nn rassistlikule ideoloogiale. Eelkõige on riigi juhtkonnal juba pikka aega olnud mõte, et Venemaa on teistest parem ja kõrgema tasemega, keelest kultuurini ning seetõttu väärivad venelased laiemaid õigusi.
Professor toob näiteks nõukogude ajal okupeeritud Balti riigid, kus venelaste ja kohalike vahel järgiti omamoodi apartheidimudelit, kus venelased olid teistest priviligeeritumad.
Erikohtlemise idee hõlmab ka usku Venemaa kui maailma liidri positsiooni, kus teised riigid peavad Venemaale kuuletuma. Kuigi iseseisvatele riikidele on omane pidada oma riiki teistest paremaks, täpsustab Alenius, et Venemaal on see mõttemudel tugevamalt ja süsteemsemalt juurdunud.
Vene suurriigi ideoloogias kordub idee Venemaa ajaloolisest missioonist venestada kogu maailm. Teisi riike tuleb meelitada või sundida alluma oma, st Venemaa sarnastele väärtustele, märgib professor.
Aleniuse sõnul Venemaa vaevalt unistab maailma vallutamisest relvadega, vaid pigem kultuuriliselt, tagades vene kultuuri vaieldamatu staatuse.
Praktikas püüab Venemaa saada juhtivaks riigiks selles mõttes, et kõik teised riigid peaksid tunnustama Venemaa erilist väärtust, leppima Venemaa kõrge taseme ja üleolekuga ning õigusega määratleda maailmas toimuvat, alluma tahtele, kirjeldab Alenius.
Vene maailmavaate juured ulatuvad 13. sajandisse, mil mongolid vallutasid kogu praeguse idaslaavi kultuuriringkonna. Aleniuse sõnul võttis tollane Moskva vürstiriik teadlikult õppust Mongoli impeeriumi viisist ehitada üles võimas impeerium, mida austati ja kardeti. Selline impeerium, mis saab alati oma tahtmise nii lähedal kui kaugel.
Sellest ajast peale on Venemaa suutnud erakordselt kaua püsida suurriigina ja juhtival kohal. Venemaa praegune tegevus Ukrainas ja ukrainlaste alistamine on osa pikast arengust, kus on domineerinud idee omast, teistest õigemast maailmavaatest.
Pikaajalisust on näha ka Venemaa muudes eesmärkides. Näiteks Soome osas usub professor, et Venemaa vaatab tulevikku.
Nüüd saab Kreml kindlasti aru, et Soomel on õnnestunud Venemaa haardest välja libiseda, kuid kaugemas tulevikus on ideaalne kuvand, kus ka Soome tuleb tagasi, leiab professor.
Soome võib tagasi tuua näiteks NATO lagunemine või töövõimetuks muutumine. Alenius nendib, et Venemaa juhtkonna jaoks pole ilmtingimata oluline, kas see juhtub kümne või kahesaja aasta pärast.
Soome on aga Venemaa silmis osa laiemast tervikust ning suuremat tähtsuse vahet Balti riikide või Rootsi ja Soome vahel ei ole. Ukraina on Venemaale teistest oluliselt olulisem, kuna seda peetakse slaavi kultuuri sünnimaaks.
Venemaa liidri Vladimir Putini poliitikas on imperialistlikud traditsioonid selgelt näha olnud vähemalt viimased 15 aastat. Aleniuse sõnul tundus Putin võimule tulles veel ebakindel, kuidas Venemaa huve ajada tuleb, ja see avaldus väliselt koostöövalmidusena.
Läbimurre toimus siis, kui koostöö ei toonud tulemusi piisavalt tõhusalt ja kiiresti. Üritati, kuid ilmselt otsustas ta pärast oma lähiringkonnaga arutamist, et selline traditsiooniline võim ja diktaat on tõhusam tehnika, märgib professor.
Alenius nendib, et traditsioonilisema mudeli juurde naasmist oli avalikkusele üsna lihtne maha müüa, sest sellele pole veel tugevat vastunarratiivi tekkinud.
