Kuivõrd NATO muutub Ukraina sõja ajal globaalsetes küsimustes üha võimsamaks, on selle sõjalise planeerimise protsesside läbipaistvuse puudumine demokraatlikule järelevalvele tõsine väljakutse.
See tähelepanek puudutab eelkõige NATO kõrgeimate kindralite, kaitseväe juhtide ehk CHOD-de regulaarseid kohtumisi. Viimane neist kohtumistest NATO sõjalise komiteena tuntud formaadis toimus 10. mail Brüsselis. Kuigi meediakajastus oli tavapärasest pisut parem – vaadake näiteks seda Reutersi artiklit –, on endiselt mure selle pärast, et liikmesriikide parlamendiliikmed ja avalikkus hoitakse teadmatuses seoses ühe läbipaistmatuma, kuid ulatuslike tagajärjega NATO protsessis, kirjutab analüütik ja organisatsiooni NATO Watch (www.natowatch.org) juht Ian Davis väljaandes Responsible Statecraft.
Juulis toimuval Vilniuse tippkohtumisel palutakse NATO poliitilistel liidritel kiita heaks tuhandeid lehekülgi salajasi sõjalisi plaane, mis kirjeldavad esimest korda pärast külma sõda, kuidas allianss reageeriks Venemaa rünnakule. Suurema osa neist plaanidest koostasid suletud uste taga NATO Brüsselis asuva peakorteri alalised sõjalised esindajad ning teised NATO ja riigikaitse ametnikud, ilma parlamendiorganite ja sõltumatute ekspertide eelneva kontrollita.
NATO sõjalise komitee esimees admiral Rob Bauer (Hollandi Kuningliku mereväe leitnant-admiral) kirjeldas pressikonverentsil pärast CHOD-de kohtumist seda kui „ajaloolist”, kuna toimus „NATO ja riikliku sõjalise planeerimise enneolematu integratsioon”. Bauer lisas, et NATO-l on „esimest korda pärast külma sõja lõppu objektiivsed ohupõhised sihtmärgid, mida riikidele pakkuda”. Ja see võimaldab alliansil „teha täpselt seda, mida NATO lipp sümboliseerib: me kõik järgime sama kompassi”.
Kompassi peetakse sageli komplekti kuuluvaks tõrkekindlaks osaks. Kuid nagu iga matkaja teab, on teil vaja ka kaarti ja väga selget ettekujutust selle kohta, mis peaks teie jalge all juhtuma, kui kõnnite kompassi suunal. Kui seda ei juhtu, peaksid helisema häirekellad ja peate oma tee ümber hindama. NATO kompassiga selliseid kaitsepiirdeid paigas pole.
Matkaja kaardi asemel on NATO tippmeeskond koostanud, läbi vaadanud ja tugevdanud mitmeid sõjalisi plaane ja kontseptsioone ehk seda, mida Admiral Bauer nimetab „plaanide perekonnaks”, kuna „nagu perekonnad, on nad tõeliselt omavahel seotud”. Kuigi need dokumendid jäävad salastatuks, tahetakse meid rahustada tõsiasjaga, et CHOD-d vaatasid need läbi ja need esitatakse poliitilistele liidritele kinnitamiseks Vilniuse tippkohtumisel.
Kuid just seetõttu, et neil eesmärkidel on oluline mõju tulevastele investeeringutele ja riiklike relvajõudude arengutele, peab toetus poliitilisel tasandil olema laiem kui riigipeade kummitempel Vilniuses. NATO salastatud sõjaliste plaanide ja kontseptsioonide „perekond” on järgmine:
Euro-Atlandi piirkonna heidutus- ja kaitsekontseptsioon (DDA): kirjeldab, kuidas NATO tegutseb rahus, kriisis ja sõjas, täites kollektiivkaitse kohustusi. DDA arengukavas on sätestatud, mida on vaja kahe ohu (nimetatud 2022. aasta strateegilises kontseptsioonis) ärahoidmiseks ja nende eest kaitsmiseks: Venemaa ja terrorirühmitused. DDA-st tulenevad strateegilised ja piirkondlikud plaanid juhivad NATO struktuuri, operatsioone ja tulevasi investeeringuid, sealhulgas varustust, juhtimis- ja kontrollistruktuure, infrastruktuuri ja logistikat.
Regionaalplaanid: kirjeldavad, kuidas NATO kaitseb teatud geograafilist piirkonda (Venemaa ja terrorirühmituste vastu). Need ühendavad eesliini liikmesriikide riigikaitseplaanid NATO kollektiivseteks plaanideks ja püüavad seeläbi optimeerida NATO võimet viia väed õigel ajal õigesse kohta.
Funktsionaalsed plaanid või strateegilised alluvad plaanid (SSP-d): kirjeldavad üksikasjalikult, kuidas hallata kogu lahingukeskkonda hõlmavaid varusid, nt „SSP-de võimaldamiseks” (mis hõlmab transpordivahendeid jne) on praegu läbivaatamisel, et kajastada uusi piirkondlikke plaane.
Nõuded vägede struktuurile: varustuse ja organisatsioonide arv ja tüübid, mida NATO vajab DDA ja piirkondlike plaanide elluviimiseks kõigis piirkondades ja valdkondades (õhk, maa, merendus, kosmos ja küber).
Jõumudel: sätestab, mida on vaja kogu NATO kõrges valmisolekus vägede suurendamiseks. Allianss leppis 2022. aastal kokku panna kõrgendatud valmisolekusse 300 000 sõdurit, võrreldes varasema 40 000 sõduriga.
Taas on peamised väljavõtted kindralite vestlustest ümbritsetud saladusega. Ükski istung ei olnud avalikkusele ega meediale avatud ning ainsad üksikasjad, mis avalikult kättesaadavaks tehti, sisaldusid NATO uudistes, samuti admiral Baueri ja Jens Stoltenbergi lühike avasõnade stenogramm istungite alguses ja ühine lõpetav pressikonverents. Kahe täiskogu arutelu kohta üksikasju ei esitatud.
NATO peasekretär on kutsunud poliitilisi liidreid tõstma Vilniuses alliansi sõjaliste kulutuste eesmärki, et rahastada nende sõjaliste plaanide elluviimist. Oodatakse, et NATO liikmesriigid nõustuvad „uue kaitseinvesteeringute lubadusega, mille ülemmääraks ei ole kaks protsenti, milleni me püüdleme, vaid vähemalt kaks protsenti SKTst, mille me peame oma kaitsesse investeerima,” ütles Stoltenberg enne kohtumist. Päevakorras on ka uus „NATO kaitsetootmise tegevuskava”, mille eesmärk on seada suunised sõjavarustuse tootmise ja tootmisvõimsuse suurendamiseks.
Kuigi nende plaanide täielikuks elluviimiseks kulub paar aastat, suunavad need NATO ja liikmesriigid teele, millelt on raske kõrvale kalduda. Seetõttu peavad need olema avalikud ja nähtavad ning tõenäoliste tulemuste põhjused peavad olema selgelt välja toodud. Kuidas saame muidu olla kindlad, et liigume õiges suunas, eriti arvestades kõiki militariseerimise suurendamise kulusid ja riske?
Nõuetekohane parlamentaarne kontroll on vajalik tagamaks, et otsustusprotsessid on selged, et otsuseid langetavad inimesed oleksid nende otsuste eest vastutavad ning et riikide parlamentidel oleks võimalusi plaane mõjutada ja täiustada.
Ükski 31 NATO liikmesriigist ei teosta aga NATO ettepanekute süstemaatilist parlamentaarset kontrolli enne, kui need tippkohtumistel heaks kiidetakse, ning NATO otsuste parlamendijärgne läbivaatamine on juhuslik ja ebatõhus. Seadusandjad teavad vähe sellest, mis NATO valitsustevahelistes töörühmades toimub, ja nende piiratud teadmiste tõttu on neil raske kui mitte võimatu tõhusalt kontrollida oma valitsuse seotust NATO-s või nõuda kellegi alliansis tehtud otsuste eest vastutusele võtmist.
Selle demokraatia puudujäägi lahendamiseks peaks iga liikmesriik moodustama uue NATO kontrollikomisjoni. See komisjon peaks läbi vaatama kõik NATO ettepanekute eelnõud, et teha kindlaks, millised vajavad täiendavat kontrolli, ning juhtida neile teiste parlamendiliikmete ja avalikkuse tähelepanu. Oluliste poliitikaarenduse valdkondade puhul, nagu uued sõjalised plaanid, peaksid komiteed saama NATO ametnikelt tõendeid nõuda ja tagada parlamentaarne arutelu küsimustes, mida nad oluliseks peavad. Lisaks peaks iga liikmesriik võtma kohustuse korraldada iga-aastane NATO staatuse arutelu.
Lõpuks, arvestades, et tõhus suhtlemine on muutlikus maailmas vastupidavuse suurendamiseks hädavajalik, tuleb teha rohkem, et suurendada avalikkuse teadlikkust ja arusaamist NATO plaanidest. See mitte ainult ei suurendaks usaldust riikide ja NATO tegevuse suhtes, vaid avatum juurdepääs sellistele plaanidele oleks meid ohustavate plaanide suhtes heidutav. Kui Moskva oleks selgemalt mõistnud Ukraina võimet seista vastu näiteks Venemaa sõjalisele invasioonile, oleks ta võib-olla selle käivitamisest üldse loobunud.
