Kui USA kaitseminister Lloyd Austin toob kuus korra Saksamaa lõunaosas Ramsteinis kokku rohkem kui 40 riigi kaitsejuhid, lõpeb tundidepikkune kogunemine tavaliselt ühtemoodi: kaitseministeeriumi Pentagoni rahvusvaheliste julgeolekuküsimuste juht Celeste Wallander kutsub iga osalejat üles loetlema, milliseid relvi on nende riik valmis Ukrainale loovutama.

See on küsimus – või SEE küsimus –, mis aitab määrata Ukraina tuleviku rohkem kui aasta pärast Venemaa sissetungi, vahendab Politico.

Ja see on muutnud igakuise juhtide suletud ustega kogunemise, mida tuntakse Ukraina kaitse kontaktgrupi nime all, tähelepanuväärseks kuid siiski keskseks jõuks Ukraina sõjaväe varustamisel kõigega alates täppisrakettidest kuni peamiste lahingutankideni. Samuti on see aidanud riigil luua ad hoc, kuid hämmastavalt kaasaegse sõjaväe, mis ületab võimekuselt mõne kauaaegse NATO liikme omaq.

Kuid selle grupi 21. aprilli kohtumisel Ameerika juhitud Ramsteini lennubaasi peosaalis oli selge, et ühtsuse püsimine – mis on grupil õnnestunud juba üle aasta – on kasvav väljakutse.

Grupis on viimasel ajal tekkinud mitmeid lõhesid, eelkõige seoses sellega, kas ja millal saata Ukrainasse lääne hävituslennukeid, ning viivitused teatud relvasaadetistes – kõige pakilisemalt Saksa ja Hispaania tankide puhul. Vahepeal on massiline relvastuse üleandmine Kiievile pannud doonorriigid muretsema oma varude pärast ning viimastel kohtumistel on hakatud rääkima NATO liitlaste enda varustamisest ja Ukrainale annetatud relvade pikaajalisest ülalpidamisest.

„Oleme annetuste osas juba palju ära teinud, kuid nüüd on küsimus pigem jätkusuutlikkuses,” ütles Soome kaitseministeeriumi kantsler Esa Pulkkinen eelmisel kuul Ramsteinis kogunenud sõjaväejuhtidele.

„Lisaks Ukraina toetamisele peame ka oma varusid täiendama, eks?” ütles üks Euroopa diplomaat.

Austin, staabiülemate ühendkomisjoni juht kindral Mark Milley ja Ukraina kaitseminister Oleksi Reznikov istuvad valgete laudlinadega kaetud pealaua taga, mida ääristavad Ameerika ja Ukraina lipud. Nende pea kohal ripuvad kristallist lühtrid. Abilised rüüpavad kohvi ja suhtlevad vaikse häälega kõrvalt.

Kohtumine algab nagu ikka ukrainlaste lahinguvälja ülevaatega. Teised liikmed istuvad kahe kitsa laua taga, mis on risti juhtide lauaga, moodustades avatud ristküliku kolm külge. Iga riiki esindab miniatuurne lipp selle liikme mikrofoni kõrval.

Austin juhib arutelu, avades ja lõpetades sõnavõtte, kuid tavaliselt kulutab ta rohkem aega ettekannete kuulamisele. Viimasel koosolekul pühendasid liikmed ühe 90-minutilise ploki jätkusuutlikkuse ja tööstusbaasi väljakutsete arutamisele; kogu kohtumine võis kesta üle kuue tunni.

Ramsteini kogunemiste vajadus tekkis konflikti alguses ilma suurema kärata. Valmistades ette salajast reisi sõjaaegsesse Ukrainasse vaid kuu aega pärast Venemaa sissetungi, mõistsid inimesed, kes olid kohal Pentagoni kolmandal korrusel Austini igapäevasel kell 6.30 toimuval personalikoosolekul, mida kutsuti „poliitika sünkroonimiseks” ja eeskujuks olid kaks korda päevas toimunud koosolekud Afganistanist lahkumise ajal –, et kujunemas on suur probleem.

Kiiev oli Venemaa esialgse rünnaku üle elanud, kuid sai selgeks, et USA ja teised riigid peavad üle saama varasematest kahtlustest Ukraina relvastamise osas ja pühenduma pikaks ajaks. Neil esimestel päevadel ei koordineerinud keegi varustust, mida riigid kiiresti saatma hakkasid, riskides sellega, et Ukrainat abistavad lääneriigid teevad tõsise valearvestuse.

„Ma tegin palju telefonikõnesid ja rääkisin riikidega, „kas saate seda saata” ja ma arvan, et just sel hetkel tekkis sekretäril idee: „Ei, me peame Ukraina peamised panustajad kokku viima, et saada aru, milline on selle ulatus,” ütles Wallander Pentagonis antud intervjuus.

Austin nimetas selle Ukraina kaitse kontaktgrupiks, mis kogunes 26. aprillil 2022 Ramsteinis. Just see kohtumine – mis kutsuti kokku umbes nädalaga – pani Ukraina päästmise protsessi käima.

Ehkki osalejate vahel tekivad vaidlused, ei lasta sel välja paista – liikmete sõnul on see märkimisväärne saavutus tingitud Austini kindlast juhtimisest, rahulikust stiilist ja sügavatest sõjalistest teadmistest. Ramsteini kohtumisel osalenud ametnike sõnul on Austini tähelepanu kahepoolsetele suhetele – sealhulgas riikide avalik tunnustamine nende annetuste eest – võitnud tema usaldusväärsuse.

Politico rääkis 17 aruteludega otseselt seotud inimesega, kellest paljud palusid anonüümsust, et tundlikest asjadest rääkida.

Ramsteini koosolekud on tavaliselt ettevalmistatud tekstidega, mille käigus ministrid loevad ette oma märkmeid. Kuid korrapärased kogunemised varjavad olulisi erinevusi Ukraina relvastamise nimel tegutsevate valitsuste vahel. Ida-Euroopa riigid nagu Poola ja Eesti on abi andmisel ettepoole liikunud, samas kui Saksamaa ja Prantsusmaa jäävad sageli maha. Ameerika Ühendriigid – täpsemalt Austin – peavad mõnikord olema kahe poole vahel.

Samal ajal küsib Kiiev pidevalt rohkem ja paremat varustust. Vaevalt oli tint kuivanud otsusel saata Abramsi peamised lahingutankid jaanuaris, kui Ukraina ametnikud jätkasid sooviga F-16 hävitajate saamiseks.

Hävituslennukite küsimus on endiselt terav ja eri osalejate vaheline erimeelsus selle üle, kas saata lääne sõjalennukeid, oli näha viimasel Ramsteini kohtumisel. Kuigi Austin ja teised USA ametnikud on selgelt öelnud, et nad ei usu, et F-16 on praeguseks võitluseks vajalikud, väidavad teised, et grupp arutab seda küsimust endiselt.

„Käimas on arutelu ka teist tüüpi reaktiivlennukite üle,” ütles NATO peasekretär Jens Stoltenberg, rääkides ajakirjanikele, samal ajal kui osalejad koosoleku vaheajal jalgu sirutasid.

Siiski olid mõned osalejad kindlad, et lääne lennukid suunduvad mingil hetkel Kiievisse.

„Lääne hävitajad saavad olema osa Ukraina relvajõudude sõjalisest integratsioonist Läänega, olgu see aeg käes nüüd või võib-olla hiljem,” ütles Pulkkinen.

President Joe Biden on aeg-ajalt kutsunud Austinit kasutama Ramsteini kohtumist, et pöörduda otse oma kolleegide poole, et nad teeksid rohkem Ukraina abistamiseks. Jaanuaris, pärast seda, kui Saksamaa kantsler Olaf Scholz keeldus saatmast Leopardi tanke, ilma et USA oleks kõigepealt saatnud oma Abramsi tanke, pöördus president Austini poole, et teha viimane pöördumine oma värske Saksa kolleegi kaitseminister Boris Pistoriuse poole tol kuul toimunud kogunemisel.

Bidenil oli põhjust loota, et Austin suudab kokkuleppe sõlmida. Kogu konflikti vältel on kaitseminister suutnud järjekindlalt muuta oma suhted konkreetseks abiks Ukrainale. Sõja alguses sõlmis Austin isiklikult kokkuleppe Slovakkia kaitseministriga, et Ida-Euroopa riik saadaks ühe oma Venemaal toodetud S-300 õhutõrjesüsteemidest vastutasuks selle eest, et USA paigutas ühe oma Patriot raketisüsteemi Slovakkiasse.

Kuid sel korral ei suutnud Austin Berliini kõhklusi murda. Lõpuks andis Biden rohelise tule Abramsite saatmisele, sillutades Saksamaale teed Leopardide saatmiseks.

Mõned riigid on endiselt pettunud Berliini aeglase tempo pärast.

Saksamaa peaks „saatma rohkem relvi, saatma rohkem laskemoona ja andma rohkem raha Ukrainale, sest nad on kõige rikkam ja kõige suurem riik”, ütles väljaandele Politico Poola peaminister Mateusz Morawiecki. Ta lisas, et sakslased ei olnud sõja algusest peale Ukraina suhtes nii helded, kui oleks pidanud.

„Peame ühiselt tegema ja saame teha rohkem. Me kõik mõistame, mis on kaalul,” ütles Eesti kaitseminister Hanno Pevkur Ramsteinis Politicole. Oma valitsusele viidates ütles ta: „Oleme kindlasti palju ära teinud.”

Vaatamata eri riikide erinevustele, ütlesid osalejad, et Austini järjekindlus ja tähelepanu isiklikele suhetele hoiab iga koosviibimise toimiva ning see on põhjus, miks liikmed naasevad ikka ja jälle Ramsteini, et arutada uusi võimalusi Ukraina toetamiseks.

Kanada kaitseminister Anita Anand meenutas, kuidas Austin julgustas teda annetama osa Kanada 82 Leopard 2 tankidest. Ta ütles, et nende tankide loovutamine pole väike asi. Tema isiklikud suhted Austiniga – keda ta nimetab „pidevaks härrasmeheks” – mängisid rolli Ottawa otsuses otsustada saata neli tanki.

„Seepärast peame kogunema. See on põhjus, miks me peame kokku tulema ja seepärast peame Ukrainat aitama,” ütles Pevkur.

Kuid pinged seoses tankiotsusega võivad eelolevatel kuudel tähendada suuremat ärevust, kuna Ukraina jätkab laskemoona neelamist miljardite ulatuses. Kõige selle asendamine nõuab aega, planeerimist ja märkimisväärseid investeeringuid.

Ukraina grupi viimastel kohtumistel on liitlased hakanud kõvasti mõtlema, kuidas leida raha – ja tööstusvõimsust –, et asendada lahingusse saadetud varustus.

„See on endiselt ainus tõhus formaat tarnete, aga ka vajaliku materjali koordineerimisel,” ütles üks Euroopa kõrge diplomaat. „Hoolimata arvamuste erinevustest.”

Lisaks peavad nad murdma läbi eri huvidest ​​ja leidma võimaluse teha midagi veelgi keerulisemat: toota ühiselt laskemoona ja muid materjale, kuna Ukraina sõda jätkub ja üksikud olemasolevad tootmisliinid on võimsuse tipus.

Teine lahkarvamusi tekitav probleem on see, kuidas kaitsekulutused liitlaste vahel jagunevad. Märtsis avaldatud NATO aastaaruanne näitas, et hoolimata terve aasta kestnud lubadustest suurendada kaitsekulutusi, on vaid seitse riiki 30-st täitnud üheksa aasta taguse eesmärgi kulutada kaitsele 2 protsenti oma SKTst – kaks riiki vähem kui see oli aastal 2021.

Ramsteini kohtumistel on esile kerkinud ka teisi suundumusi, mis on samuti mõnele osalejale meelehärmi valmistanud. Kahe Euroopa diplomaadi sõnul on käputäis riike järjekindlalt lubanud varustust, mis ei näi kunagi saabuvat, kuid millest räägitakse igal kohtumisel ilma konkreetse ajakavata.

„Nad millegipärast ei maini kunagi, millal see juhtub, ja siis tuleb järgmine ​​Ramsteini kohtumine ja räägitakse endiselt sama asja,” ütles üks ametnikest.

Nendest tekkivatest lõhedest hoolimata on pikaajaline Kiievi toetamine olnud kõneaineks kõigi NATO liitlaste puhul alates sõja algusest ja isegi kui lubatud varustus hilineb, liigub toetus jätkuvalt üle piiri Kiievisse. Ja nüüd 14 kuud hiljem, kui algavad uued kevadsuvised rünnakud, ei ole see retoorika muutunud.

„Me ei saa lasta oma ühiskondades ja poliitikas sõjaväsimusel võimust võtta,” ütles Läti kaitseminister Inara Murniece oma Washingtoni visiidil vahetult enne viimast Ramsteini kohtumist. „Peame sellest võimalusest kinni haarama ja tegema kõik endast oleneva, et Ukraina kevadsuvine rünnak oleks edukas. Me ei saa seda võimalust kaotada.”