Newsweek on saanud kolm nädalat tagasi avalikuks tulnud lekkinud luuredokumentidest üle nelja tosina koopia ning avaldab neist 20 esimest korda. Dokumendid – sildiga „salajane” ja „täiesti salajane” – annavad olulise ülevaate Ukraina sõja olukorrast, isegi kui NATO laieneb vastuseks Venemaa sissetungile ja USA poliitikud vaidlevad selle üle, kas on tark või vajalik toetada sõda rahaliselt ja sõjaliselt.

Dokumentidest tulenev karm järeldus on, et Vladimir Putini armee on vähe edasi jõudnud. Alates eelmise aasta juulist on Bahmuti ümbruse rünnakuga edenetud keskmiselt vaid 2,7 km ühes kuus.

Sama jahmatav avastus on see, et Bahmuti ümber sõdivate Vene palgasõdurite arv ületab tavasõdurite arvu. USA luure andmetel moodustavad 22 000 Wagneri rühmituse võitlejat 70 protsenti võitlejatest – tuhandeid rohkem kui varem teada oli ja kindlasti uus kriitiline näitaja.

Ühes dokumendis märgitakse, et Venemaa on „reageerinud” USA ja NATO luurelendudele. Mitmed teised teatavad, et tarned ja toetus on teel Ukrainasse enne Ukraina pealetungi, mis on kavandatud 30. aprilliks.

Enamik dokumente oli kuulutatud „Täiesti salajaseks”. Riiklik julgeoleku asutused väidavad, nagu ütles ka USA kaitseministeeriumi Pentagoni kõrgeim pressiesindaja eelmisel nädalal, et avalikustamine kujutab endast „väga tõsist ohtu riigi julgeolekule”. FBI sõnul põhinevad dokumendid „USA tundlikel luureandmetel, mis on kogutud salastatud allikate ja meetodite abil…”. Väidetav lekitaja, 21-aastane õhuväelane Jack Teixeira arreteeriti reedel ja teda süüdistatakse salastatud dokumentide väärkäitlemises ja võib-olla ka spionaažis. Büroo märkis oma tunnistuses Teixeira vahistamise toetuseks, et need pildid on juba postitatud „erinevatele avalikele veebisaitidele”.

Teisisõnu, dokumendid on juba avalikud. Need olid mängudega seotud serverites juba jaanuaris ja uudistemeedia on neist kirjutanud, ehkki ükski väljaanne pole neid siiani koos avaldanud. Üks kõrgetasemeline USA kaitseallikas ütles Newsweekile, et Putin ja teda ümbritsevad inimesed on kindlasti näinud kogu hunnikut – täis teavet, mis on talle ja tema sõjaväelastele piinlik.

Dokumendid on koostanud USA staabiülemate ühendkomisjoni luuredirektoraat ja sõjaväeluure ning need on igapäevased memod, mis kajastavad uusimaid luureandmeid. Enamus neist puudutab eranditult Ukraina sõda. Peaaegu kõik on kirjutatud ajavahemikus 27. veebruar kuni 1. märts ja annavad põneva ülevaate sellest, kuidas USA luure konflikti näeb.

USA luure jälgib hoolikalt lahinguid Bahmuti ümber, kaardistab Vene vägesid üksikute kaevikuteni välja ja jälgib iga elektroonilist tegevust, alates üksikutest mobiiltelefonidest kuni radariteni. Ülevaade näitab, kuidas Bahmut langeb aeglaselt venelaste kätte. Selle kaotus on psühholoogiline löök, kuid linn ei ole üldise sõja jaoks elulise tähtsusega ning USA ja selle liitlased vaatavad tulevikku, olles hõivatud Ukraina vormi viimisega kevadiseks „vasturünnakuks”, mis dokumentide kohaselt peaks algama aprilli lõpus.

See kuupäev ei tule Ukraina jaoks liiga vara. Venemaa suudab vaevu oma vägesid toetada ja kiirustab meeletult oma vägesid lahinguväljal täiendama. USA luure järeldab, et alates 2022. aasta veebruarist on hukkunud koguni 43 000 Vene sõdurit ja haavata saanud 180 000. Seda on rohkem kui algse sissetungiva väe kogu suurus. Sõda on olnud ka Ukrainale kulukas; selle kaotused on koguni 131 000 hukkunut ja haavatut.

USA luure arvates võib ülisalajase teabe leke „põhjustavalt eeldada, et see põhjustab erakordselt tõsist kahju riiklikule julgeolekule”. Ometi ütles president Joe Biden neljapäeval Dublinis, et dokumentides pole midagi mõjusat, mille kohta on teada, et sellel oleks suur mõju.

Kuidas võib juhtuda, et „Täiesti salajase” templiga dokumentidel pole erilist tähtsust? Või et nende leke võib vaatamata kõrgele salastatuse tasemele nii vähe tähendada? Vastus peitub saladuste olemuses või täpsemalt asutustes toimuvas rutiinses ülesalastamises.

Täiesti salajased dokumendid on peaaegu eranditult need, mida luuremaailm nimetab „tuletisteks”, see tähendab, et need koosnevad sadadest, kui mitte tuhandetest erinevast teabekildudest – signaalide pealtkuulamisest, satelliidi- ja õhuluurepiltidest, spioonide aruannetest, diplomaatilistest sõnumitest. Suurem osa sellest kõrgest salastatuse tasemest põhineb teoorial, et nende volitamata avaldamine võib kahjustada luureandmete „allikaid ja meetodeid”.

Näiteks sõjaväe juhtvõrgu pealtkuulamine võib olla ülisalajane, sest see, millised Vene koodid on pealtkuulamise võimaldamiseks lahti muugitud, on tõeline saladus. Satelliidifoto võib liigitada ülisalajaseks, kuna nende teravus võib anda venelastele vihjeid (või mõni satelliidiandur võib olla mõnes mõttes salajane). Spioonidelt saadud info võib USA või selle liitlaste heaks töötava inimese paljastada. Kuna iga tükk on koondatud infodokumentidesse, kandub iga üksiku osa kõrgeim klassifitseerimise tase tavaliselt edasi. Ja siis on harjumus – et kõik teatud laadi, näiteks NSA pealtkuulamise või luuresatelliitide luureandmed on ülisalajased.

Ukraina dokumente vaadates on muljetavaldav näha Vene üksuste nimede ja paigutuste spetsiifikat lahinguväljal, kuid valitsuse aruannete koostajad unustasid ammu, mis on ülisalajase klassifikatsiooni tegelik põhjus. Selle põhjuseks on asjaolu, et nii palju tükke, mis lähevad tervikusse, tuvastavad üksuse selle kodukohas, jälgivad seda Ukrainasse, määravad selle asukoha riigis, jälgivad seda maapinnal. Luureasutuse jaoks on lihtsam kasutada kõrgeimat salastatuse taset, et rakendada kogu analüüsi terve dokumendi kohta. See kehtib eriti siis, kui peaaegu kõigil, kes on luure- või juhtimisalase ametikohaga seotud, on riigisaladuse luba.

Siiski on kasulik mõelda, kas dokumentides on tõelisi saladusi. Kas Ukraina 30. aprilliks kavandatav vasturünnak on ülisalajane? Kas konkreetse telefonikõne pealtkuulamise põhjal tehtud aruanne on täiesti salajane. Luurekogukonnale on vastus jah. Kuid avalikkus, kellelt palutakse eraldada 80 miljardit dollarit oma rahast Ukraina abistamiseks, võib esitada argumendi, et samuti on vaja teada sõja seisu ja selle investeeringu mõju.

On põhjus, miks 1,4 miljonil ameeriklasel on riigisaladuse luba. Aastate jooksul on tehtud rohkem pingutusi luurearuannete levitamiseks võimalikult madalale tasemele ja üksikisikule, et need oleksid kasutatavad lahinguväljal viibivatele inimestele ja lahinguvälja kohta otsuste langetajatele. Seda reformi mõjutasid Vietnami sõja aega tagasi ulatuvad kaebused „rohelise ukse taha” kinni jäänud ja seetõttu ainult luureinimestele, mitte seda vajavatele sõduritele teadaoleva teabe üle. Alguses tähendas see rohkema teabe esitamist madalamatel klassifikatsioonitasemetel, kuid pärast 11. septembrit hakati andmeid uuesti salastama. Lahenduseks oli anda üha rohkem ja rohkematele inimestele ülisalajase info luba, et kõik saaks sellega tutvuda.

Riikliku Julgeolekunõukogu pressiesindaja, mereväe eruadmiral John Kirby hoiatas eelmisel nädalal ajakirjanikke lekkinud dokumentidest kirjutamise eest. „See on teave, mis ei ole mõeldud avalikkusele,” ütles ta.

Aga see info on avalik. Ja ülemjuhataja – kes juhib teabe liigitamist täidesaatva korraldusega – on ise seadnud kahtluse alla mõju tõsiduse.