Soomes levib kiiresti uus putukaliik – paberisoomukas – mis see selline on?

Paberisoomukaid kohtab Soomes üha sagedamini. Viimati nägi Helsingin Sanomate lugeja ühte sellist ehituspoe põrandal. Kas need on kahjulikud – ja kui, siis kuidas neist lahti saada, küsib ta.

Viimastel aastatel on paberisoomukad Soomes sagenenud, kinnitab Ramboll Finland Oy loodusekspert ja bioloog Jani Järvi. Ramboll on planeerimis- ja konsultatsiooniagentuur, mille eksperdid teevad muuhulgas loodusuuringuid.

„Paberisoomukat võib siseruumides leida Helsingist Enontekiöni,” ütles Järvi.

Esimesed vaatlused registreeriti Soome Liigiteabekeskuses 2012. aastal. Vaatluste arv on kasvanud eriti viimasel paaril aastal. Järvi sõnul on põhjuseks nii liigi levik kui ka äratundmine.

Osalt võib põhjus olla selles, et liik sai 2019. aastal soomekeelse nime paperitoukka. Enne seda tal soomekeelset nime ei olnud.

Järvi kuulub Soome Entomoloogia Seltsi liiginimetuste komisjoni, mis andis paberisoomukale nime. Varem tunti seda ainult teadusliku nimetusega Ctenolepisma longicaudatum.

„Oli ka teisi variante, aga kuna seal oli juba suhkrutõuk ja lisaks veel ahjutõuk, siis tahtsime, et nimi oleks ühtlane ehk et tal on sõna tõuk sees. Ja kuna oli teada, et see võib toiduks paberit kasutada, siis saigi paberitõuk.”

Paberitõuk, nagu nimigi ütleb, on tõugu-taoline paarisentimeetrine hall putukas. Sellel on pikad tundlad ja kolm tagumikujätket, mis on pikemad kui keha ise.

Paberitõugu sugulasliik on paljudele tuttavam suhkrutõuk, millega teda sageli segamini aetakse. Muidugi eraldab teadlik silm liike üksteisest.

„Suhkrutõuk on läikivam kui paberitõuk. Paberitõuk seevastu on suhkrutõugust karvasem, isegi habe näos,” kirjeldab Järvi.

Kõige selgem eraldusmärk on Järvi sõnul seotud paberitõugu ehitusega: tema tagakeha viimane jaotus on ümar, suhkrutõugul aga kolmnurkne.

Paberitõuk on visa olend. Nad on võimelised looma nahka isegi täiskasvanuna ja võivad erinevalt paljudest teistest putukatest elada mitu aastat.

„Ühe uuringu kohaselt suudab paberitõuk ilma toiduta vastu pidada kuni 300 päeva ja ainult paberiga kuni 600 päeva.”

Kodus võib paberisoomukat kohata praktiliselt igas toas, kui see on piisavalt soe. Tavaliselt liigub see põrandatel, kuid võib ka ronida. Paberisoomukas püsib elus ka suhteliselt kuivades tingimustes.

Neid köidab kõige rohkem toit, mis on paberitõugu puhul lai mõiste: ta võib süüa peaaegu kõike orgaanilist, alates toidujääkidest kuni paberi ja papini, surnud putukatest kuni tärklisepõhise liimini.

Kuidas siis teada saada, et teie enda kodu on ka paberitõugu kodu? Tegelikult mitte millegi muu kui nende nägemisega, ütleb Järvi. Ka seda on lihtsam öelda kui teha, sest paberitõugud on hämaras ja öösel aktiivsed putukad, keda tavaliselt päeval ei kohta.

Kuna nad söövad paberit, siis vähemalt põhimõtteliselt saab ka söömisjälgi tuvastada.

„Aga siis peab neid juba palju olema, et „hävitamist” märgataks,” märgib Järvi.

Paberitõugu päritolu kohta Järvi sõnul täpsed andmed puuduvad, kuid seda liiki on Lõuna-Aafrikas teaduse jaoks kirjeldatud. Paberitõugud kuuluvad harjashännaliste seltsi, mida leidub sageli troopikas ja soojades maades. Seetõttu on see isegi Soomes ainult siseruumides.

Tänapäeval leidub paberisoomukaid kõikjal maailmas. Selle levikule on kaasa aidanud inimtegevus, näiteks kaubavedu ja reisimine. Nad kasvavad hästi näiteks pappkastides ja võivad koos nendega liikuda nii täiskasvanuna kui ka munadena. Munad on nii väikesed, et neid ei saa palja silmaga eristada.

Kuna paberisoomukad saavad läbi vähese toiduga, on neil võimalik ka näiteks konstruktsioonide kaudu ühest kortermajast teise levida.

Samas ei ole pabersoomukas Järvi sõnul kahjulik inimese tervisele ega ka näiteks elamukinnisvara konstruktsioonidele. „Jah, miinus on enamasti esteetiline. Kui neid on nüüd tohutult palju, siis võivad nad isegi põrandal lebavaid olulisi pabereid kraapida. Aga ka siis peaks paberisoomukaid palju olema,” räägib ta.

Kuna paberisoomukad arenevad igas soojas siseruumis, ei saa nende olemasolu järeldada näiteks niiskuskahjustuste põhjal.

Paberisoomukaga pole Järvi arvates mõtet võidelda, sest putukas on kahjutu. „Aga ma mõistan esteetilist vaatenurka,” lisab ta.

Seetõttu tasub võitlust kohandada ennetamise suunas. Tõhus koristus on Järvi sõnul parim ravim paberisoomukate vastu. Nii et kasutage tolmuimejat, käige nurgad läbi ja pühkige tolm.

Pidage meeles, et paberisoomukad võivad pappkastidega levida. Kaupa koju tellides tasuks tühjad pappkastid ja pakendid viivitamatult kogumispunkti viia ning mitte vedelema jätta.

Loomulikult on saadaval erinevad tõrjevahendid ja soovi korral võib ka kahjuritõrjespetsialiste kutsuda, kuid Järvi soovitab hoolega läbi mõelda, kas nende poole pöörduda.

„Mul endal on sellistel ebaolulistel juhtudel pestitsiidide suhtes kahtlusi. Kui nad töötavad elusate putukate peal, siis millised on nende muud mõjud?”

Kahjuritõrjele spetsialiseerunud ettevõtte Tero kahjuritõrje spetsialist Tero Haikonen paneb samuti rõhku ennetamisele: regulaarne puhastamine ja kontroll aitab avastada ja hävitada paberisoomukaid.

„Samuti saab paberisoomukate probleemi ennetada, kui hoida pabertooteid ja tekstiile kuivas ja hästi ventileeritavas kohas, et need ei pakuks neile kahjuritele soodsat elupaika. Kuid nende sisenemist on üsna raske täielikult takistada.”

Koduse vahendina soovitab Haikonen proovida liimpüüniseid, mida saab osta näiteks ehituspoodidest, kaubakeskustest ja kahjuritõrjefirmadest.

„Muidu on paberisoomukatega võitlemine ilma professionaali abita keeruline. Professionaalid kasutavad lisaks liimilõksudele palju erinevaid meetodeid. Levinumad viisid on geeliga töötlemine ja pihustustöötlus.”

Lihtsaim lahendus oleks õppida paberisoomukatega koos elama, ütleb Järvi. „Võiks mänguliselt mõelda, et paberisoomukas toob sellesse korterisse ainult elurikkust juurde.”

Kommentaarid
(Külastatud 14,983 korda, 1 külastust täna)