Ootamatu avastus: mitmed Ukrainale üle antud lennukid on rikkis, neid saab kasutada vaid varuosade jaoks

Pärast seda, kui Venemaa eelmisel aastal Ukrainasse tungis, on Ukraina õhujõud kaotanud 60 hävitajat, mis on 40 protsenti sõjaeelsest lennukipargist, selgub hiljuti lekkinud Ameerika dokumendist. Alles on jäänud vaid 80 või rohkem. Venemaal on sõjaks eraldatud ligi 500 lennukit. Ja nad on parema radari ja pikema ulatusega laskemoonaga suures osas paremad kui Ukraina omad. Hea uudis on see, et Venemaa ei ole suutnud seda eelist taevas veel ära kasutada. Kuna Ukraina õhutõrjet ei ole õnnestunud hävitada, on lennukid sunnitud rakette või pomme tulistama märkimisväärsest kaugusest, sageli ebaefektiivselt. Halb uudis on see, et see eelis on Ukrainal kadumas.

Venemaa regulaarsed drooni- ja raketirünnakud alates oktoobrist on sundinud Ukrainat kulutama tohutul hulgal maa-õhk rakette. Olukord on viimastel nädalatel stabiliseerunud, ütles Lääne ametnik, seoses uute tarnetega. Kui aga raketid otsa saavad, peaks Ukraina valima linnade, kriitilise infrastruktuuri, baaside või rindevägede kaitsmise vahel. „Meie ülesanne number üks on takistada Vene lennukite sisenemist meie taevasse,” ütleb Ukraina õhujõudude pressiesindaja kolonel Juri Ihnat. „Me ei taha sellist olukorda nagu Mariupoli kohal, kus nad… tegid maatasa terve linna.”

Teoreetiliselt võivad hävitajad asendada maapealset õhutõrjet, tulistades alla vaenlase lennukeid, droone ja tiibrakette. Kuid Ukraina praegune lennukipark näeb neid harva piisavalt vara, ütleb kolonel Ihnat, seda „iidse radaritehnoloogia” tõttu. Poola ja Slovakkia on viimastel nädalatel tarninud umbes kaheksa MiG-29 lennukit, kuid nende arv on samuti piiratud. Paljud neist ei ole lennukõlblikud ja neid kasutatakse varuosadeks. Ukraina vajab uusi lennukeid, vahendab Economist.

Üks kandidaat on Rootsi firma Saab lennuk Gripen. Paljuski sobib see ideaalselt Ukraina vajadustega. See oli mõeldud spetsiaalselt Rootsi õhuruumi kaitsmiseks Venemaa lennukite eest, mitte aga põnevamate ülesannete, näiteks löögimissioonide jaoks sügavale vaenlase liinide taha tungimisel. Samuti ehitati see maandumiseks lühikestel maandumisradadel ja isegi teedel olukorras, kus traditsioonilisi õhuväebaase on tabanud raketid. Saabi andmetel suudavad lennuki uuesti tankida ja relvastada kümne minutiga üks tehnik ja viis ajateenijat.

Gripenite peamine probleem on see, et neid on nii vähe. Rootsi on müünud ​​või liisinud umbes 66 teistele riikidele. Rootsil endal on vähem kui 100. Ja kuna Türgi ja Ungari blokeerivad Rootsi taotlust NATO liikmeks saada, kõhkleb riik oma kaitsevõime kurnamisega. Rootsi välisminister Tobias Billstrom ütleb, et midagi ei ole laual, kuid „meil pole nii palju Gripeneid”. Kolonel Ihnat ütleb, et Rootsi suudab pakkuda vaid ühe eskadrilli kogusega umbes 14, ülejäänuid tuleb veel kümme aastat oodata.

Ta ei tee saladust, mida ta pigem sooviks: „Ukraina vajab F-16”. Alates tootmise algusest 1970ndatel aastatel on ehitatud üle 4600 F-16. Neid ehitatakse endiselt Lõuna-Carolinas ja USA õhuvägi kavatseb oma uusimaid mudeleid kasutada kuni 2040ndate aastateni. See on „lahingulennumaailma Toyota Hilux”, ütleb Briti kuninglike õhujõudude erulennumarssal Edward Stringer, tuues paralleeli üldlevinud ja vastupidava pikapiga. 2020. aastal moodustasid F-16 Euroopa NATO liikmesriikide lennukipargist umbes 30 protsenti, mis on suurem osakaal kui ühelgi teisel lennukil.

Ukraina jälgib kasutatud asjade turgu: eelmisel aastal loobus Norra kõigist oma lennukitest F-16 varghävitaja F-35 kasuks ning Taani, Belgia ja Holland kavatsevad samuti seda teha. Veebruaris esitas Ukraina Hollandi omadele ametliku taotluse. Varuosad ja hooldusrajatised oleksid saadaval naabruses Poolas ja Rumeenias, samuti Kreekas ja Türgis, märgib Stringer. 21. aprillil avaldas Ukraina kaitseministeerium reaktiivlennuki kvaliteeti ülistava video („30-kraadised lamamistoolid”).

Sellel on ka mõned puudused. Üks probleem on kulu. Gripenit on palju odavam kasutada ja hooldada. Teine probleem, ütleb Justin Bronk Londoni mõttekojast Royal United Services Institute, on Ukraina lennuväljade olukord. Nõukogude lennurajad ehitati nagu plaatidest põrand: betoonplokkidest paneelid, mille vahel oli hermeetik. See võimaldab neil taluda paisumist ja kokkutõmbumist äärmise kuumuse ja külma tõttu. See tähendab ka seda, et vahele koguneb sammal, kivid ja muu praht. Bronk ütleb, et väiksemate ja kõrgemal asuvate õhuvõtuavadega Gripenid tuleks sellega palju paremini toime kui F-16.

Ukraina võiks mõned lennuväljad uuesti kasutusel võtta, kuid see kutsuks kohale ainult Venemaa rakette. Ja kuigi F-16 suudab maanduda ka teedele, ei talu selle kergem veermik nii hästi lühikeste maandumisradade pinget. Kolonel Ihnat vaidleb sellele vastu. „Me tunneme, et see on katse meile puru silma ajada,” tõrjub ta, „Ukrainas võib maanduda iga lennuk.” Eraviisiliselt suhtuvad mõned kogenud Ukraina sõjaväepiloodid valitsuse F-16-te otsimisse skeptilisemalt.

Mõlemal juhul on lennuki puhul sama oluline selle relvastus. Bronk ütleb, et isegi väike Gripenide hulk, kõigest 8–12 suudaks Venemaa õhuvägesid vaos hoida, kui nad oleksid relvastatud maailma kõige arenenuma õhk-õhk raketi Meteoriga. Kuna Meteori töötasid ühiselt välja Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Rootsi ning see eeldab eksportimisel konsensust, annaks see ka Rootsile rahvusvahelise poliitilise katte igale reaktiivlennukite saatmise otsusele. Probleem seisneb selles, et eurooplased ei pruugi riskida sellega, et tipptasemel Meteor satub Venemaa kätte. Ameerika võib samamoodi kõhelda oma ekvivalendi AIM-120 uusimate variantide saatmise suhtes, mida Bronki sõnul oleks vaja selleks, et anda F-16 võrreldav laskeulatus Venemaa parimate rakettidega.

Ukraina vajab ka muid tugivõimeid. Stringer juhib tähelepanu elektroonilise sõja olulisusele, et pimestada Venemaa sõjalennukeid; Ukraina võiks kasutada lihtsamaid maapealseid süsteeme, mitte Ameerika ja tema liitlaste kasutatavaid spetsiaalseid elektroonilise sõja lennukeid. Kuni mullu augustini Rootsi õhujõudude ülema asetäitjana ametis olnud Anders Persson juhib tähelepanu andmesideühenduse olulisusele, mis ühendab hävitajaid õhukaitseradaritega maismaal. Ta hoiatab, et ilma selliste ühendusteta poleks Gripenid või F-16-d võimekamad kui juba saadetud MiG-id.

Praegu väidavad paljud lääne ametnikud, et debatt hävituslennukite üle tõmbab tähelepanu eemale Ukraina rakettidega varustamiselt. See suurendab rahulolu. Venemaa õhuväge on lihtne mõnitada: 20. aprillil pommitas ta kogemata isegi Venemaa enda linna Belgorodi. Kuid õhujõud võib siiski mängida rolli Ukraina eelseisvas pealetungis, eriti kui Vene õhuvägi võtab suuremaid riske

See poleks pidanud nii minema. „Kui oleksime seda tööd alustanud eelmisel aastal, oleksid kaasaegsed lahingulennukid juba Ukrainal käes,” kurvastab Virginia osariigis Arlingtoni osariigis asuva Mitchelli lennundusuuringute instituudi dekaan ja USA õhujõudude erukindral David Deptula. Kui Lääs tegutseks praegu, võib tema sõnul aasta lõpuks Ukraina käes olla kuni 30 F-16. „Kus on tahe, seal on ka võimalus,” lisab ta. „Kus pole tahet, pole ka võimalust.”

Kommentaarid
(Külastatud 12,117 korda, 1 külastust täna)